KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

1. Margus Ponile koostati väärteoprotokoll selle kohta, et võõra sõiduauto kapotile hüpates ja autole 600,7 euro ulatuses kahjustusi tekitades pani ta toime KarS § 218 lg-s 1 sätestatud väärteo. Kohtuvälise menetleja 18. mai 2011. a otsusega karistati teda KarS § 218 lg 1 järgi rahatrahviga üheksa trahviühikut.

2. M. Poni kaitsja vandeadvokaat Toomas Liiva esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Viru Maakohtule, taotledes kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaitsja arvates on kogutud tõendite pinnalt tehtud ebaõiged järeldused. Osa tõenditest on aga jäänud uurimata. Kohtuväline menetleja jättis arvestamata, et menetlusaluse isiku teo provotseeris kannatanu oma käitumisega ja M. Pon viibis tegu toime pannes hingelise erutuse seisundis.

3. Viru Maakohtu 20. septembri 2011. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata, kuid täpsustati kohtuvälise menetleja otsust ja kvalifitseeriti M. Poni tegu KarS § 203-218 lg 1 järgi.

3.1. Kohus leidis, et kohtuvälise menetleja kogutud tõendid on piisavad, karistamaks M. Poni väärteoprotokollis kirjeldatud väärteo eest. Kohtuväline menetleja on tõendeid hinnanud õigesti. Arvestades kaitsja kriitikat, kuulati kohtuistungil tunnistajana üle kohtuvälises menetluses üle kuulamata M. S.

3.2. Kohus möönis, et menetleja ei näidanud üles piisavalt usinust süüteo menetlemisel, kuna väärteoasja raames ei ole sõiduautot vaadeldud ega selle rikkumist fikseeritud. Seega võtab kohtuväline menetleja endale riski, et menetlustoimingu tegemata jätmise tõttu võib tõendi saamine osutuda raskendatuks või isegi võimatuks, mida ei saa hiljem korvata teiste tõendite abil. KrMS § 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttest lähtuvalt puudub õiguslik alus nõuda, et teatud asjaolu saaks olla tõendatud ainult konkreetset liiki tõendiga, välja arvatud juhul, kui selline kord on ette nähtud õigusaktiga. Asja rikkumist on võimalik lisaks sündmuskoha vaatlusprotokollile või asitõendi vaatlusprotokollile tõendada ka tunnistaja ütlustega.

3.3. J. A. ütlused, et menetlusalune isik hüppas tema sõiduauto kapotile ja jooksis üle selle, on kohtuliku arutamise käigus kinnitust leidnud kahe sündmust pealt näinud tunnistaja ütlustega, mille usaldusväärsuses puudus kohtul alus kahelda. M. Poni õigustavate tunnistajate M. S.-i, A. S.-i ja G. K. ütlusi ei pidanud maakohus usaldusväärseteks, leides, et menetlusalusele isikule lähedaste isikutena on nad andnud tegelikkusele mittevastavaid ütlusi selle kohta, kuidas nad väärteoprotokollis kirjeldatud sündmusi tajusid.

3.4. Kohtu hinnangul on võimalik talvisel ajal tänavajalatsites üle sõiduauto kapoti joostes seda rikkuda. Tunnistajate ütluste ja OÜ E remondikalkulatsioonile tuginedes tuvastas kohus, et nimetatud kahjustused tekitas J. A. autole M. Pon.

4. Maakohtu otsuse peale esitas M. Poni kaitsja vandeadvokaat T. Liiva Riigikohtule kassatsiooni, taotledes süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja M. Poni õigeksmõistmist. Kaitsja märgib esmalt, et M. Poni käitumise õigusvastasus on välistatud hädaseisundi või hädakaitse tõttu, sest tunnistaja V. S.-i ütluste kohaselt hüppas M. Pon sõiduki kapotile oma elu päästmiseks. Edasiselt märgib kassaator, et M. Poni on ebaõigesti karistatud KarS § 203-218 lg 1 alusel, sest KarS § 203 ja § 218 lg 1 puhul on tegemist teineteist välistavate süüteokoosseisudega. Kuna kannatada saanud autot ei ole vaadeldud, siis on tõsikindlalt tõendamata selle kahjustamine. Pelgalt remondikalkulatsioon ei saa kinnitada kahju tekitamist, sest selle tekkimise põhjus on tõendamata. Maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta põhiosale. Väärteomenetluse alustamise kohta koostatud teatises märkis kohtuväline menetleja, et sõidukile tekitasid kahju tundmatud isikud, kuid maakohus on jõudnud järeldusele, et seda tegi M. Pon.

5. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et M. Pon, hüpates J. A. auto kapotile, põhjustas 600,7 euro suuruse kahju. Samuti on kohtuotsuses õigesti asutud seisukohale, et M. Pon tekitas kahjustused tahtlikult, tema käitumises puuduvad õigusvastasust või süüd välistavad asjaolud. M. Poni eelkirjeldatud käitumine vastab KarS §-s 203 sisalduvale teokirjeldusele, kuid tema teoga ei põhjustatud selles koosseisus nõutavat tagajärge.

6. Kolleegium taunib, et väärteomenetluses, mille esemeks on auto kahjustamine, ei ole toimetatud kahjustatud auto vaatlust. Sellegipoolest puudub KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttest lähtuvalt õiguslik alus nõuda, et auto kahjustamist saaks tõendada ainult vaatlusprotokolliga. Asja rikkumist on võimalik lisaks sündmuskoha vaatlusprotokollile või asitõendi vaatlusprotokollile tõendada ka tunnistaja ütlustega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et arutatavas asjas on tunnistajate ütluste ja remondikalkulatsiooniga tuvastatud, et J. A. autot kahjustas just M. Pon.

7. Maakohus, tuvastades, et võõra vallasasja tahtliku rikkumisega olulist kahju ei tekitatud, pidanuks jõudma järeldusele, et M. Pon on toime pannud KarS § 218 lg-s 1 sätestatud süüteo väheväärtusliku asja vastu. Kohtuotsuses süüdimõistmise alusena KarS §-le 203 viitamine on ebaõige, sest KarS §-s 203 ja § 218 lg-s 1 kirjeldatud süüteod on teineteist välistavad. Seetõttu tuleb maakohtu 20. septembri 2011. a otsus M. Poni karistamises KarS § 203-218 lg 1 järgi tühistada ja jõustada kohtuvälise menetleja 18. mai 2011. a otsus, millega M. Poni karistati J. A. sõiduauto kahjustamise eest KarS § 218 lg 1 järgi.

8. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 6 ja § 175 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse ja jõustab kohtuvälise menetleja otsuse.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Lea Kivi