RIIGIKOHUS
KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS
Eesti Vabariigi nimel

1. Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2007. a kohtumäärus Eerik Heinpalu süüdistusasjas jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

1. Eerik Heinpalule esitati KarS § 418 lg 1 järgi süüdistus tulirelva oluliste osade ebaseaduslikus käitlemises. Süüdistuse kohaselt rikkus E. Heinpalu Relvaseaduse (RelvS) § 45 lg 1, mille kohaselt võib relva ja laskemoona hoida isik, kellel on relvaluba või tegevusluba relvade või laskemoona valmistamiseks, müügiks, parandamiseks või hoidmiseks teenusena. Relvaseaduse § 21 lg 2 kohaselt laienevad tulirelva käitlemise nõuded ka tulirelva oluliste osade käitlemisele.
E. Heinpalu süüdistati selles, et ta omamata tulirelva soetamise ja hoidmise luba, saatis 2005. a augustis Afganistanist oma isa A. H. nimele postipaki, milles oli kaks tulirelva relvarauda. E. Heinpalu tuli koos isaga 12. septembril 2005 postipakile järele. Samuti omandas ta ajavahemikul 2005. a veebruar - august Afganistanis kaks relvalukku ja saatis need oma isikliku varustuse hulgas Eesti Vabariiki. Nii relvalukud kui -rauad on RelvS § 21 lg 1 järgi tulirelva olulised osad.

2. Harju Maakohus mõistis E. Heinpalu KarS § 418 lg 1 järgi relvalukkudega seotud episoodis õigeks ja relvaraudadega seotud episoodis süüdi ning karistas teda rahalise karistusega 90 päevamäära ulatuses. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, st 60 päevamäärani. Ühtlasi määras kohus KarS § 73 lg 1 alusel, et E. Heinpalule mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
Maakohus nõustus süüdistuse väitega, et RelvS § 21 lg-test 1 ja 2 ning § 45 lg-st 1 tulenevalt on relvaraudade ja -lukkude käitlemisel nõutav relvaloa olemasolu. Põhja Politseiprefektuuri õiendist nähtuvalt ei olnud E. Heinpalule tulirelva soetamise ja hoidmise luba väljastatud. Kohus leidis, et RelvS § 1 lg-s 3 nimetatud käitlemisviisidest kujutas E. Heinpalu tegevus endast relva oluliste osade edasitoimetamist. Relvalukkude episoodi osas ei pidanud kohus aga tõsikindlalt tõendatuks asjaolu, et relvalukud pani E. Heinpalu asjade hulka tema ise. Samuti märkis maakohus, et vaatamata asjaolule, et E. Heinpalu pani KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime Afganistanis, kehtib Eesti karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eesti karistusseaduse järgi kuritegu ja mille toimepanija on teenistuskohustusi täitev kaitseväelane (KarS § 7 lg 2).

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii prokurör kui E. Heinpalu kaitsja.
Prokurör vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega E. Heinpalu mõisteti õigeks relvalukkudega seonduvas episoodis, leides, et kohus hindas tõendeid ebaõigesti.
E. Heinpalu kaitsja vaidlustas maakohtu otsuse E. Heinpalu süüdimõistmise osas. Apellatsioonis väideti, et süüdistusest ei ilmne, millise käitlemisliigiga E. Heinpalu tegevuse puhul on tegemist. Relvaseaduse § 1 lg-s 3 ei loetleta sellist käitlemisviisi nagu "saatmine" ning see ei ole samastatav edasitoimetamisega.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2007. a määrusega tühistati Harju Maakohtu otsus ja kriminaalasi saadeti Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonid rahuldati maakohtu otsuse tühistamise taotluste osas.
Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et asus vastuolus KrMS § 14 lg-ga 1 ja Riigikohtu otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-69-06, ise süüdistustust sisustama.
Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta järgnevalt. Süüdistusaktis on relvaraudade saatmise episoodis E. Heinpalule tegevusena kirjeldatud relvaraudade Afganistanist postiga Eestisse saatmist ja nendele postiasutusse järele tulemist. Relvalukkude episoodi puutuvalt on süüdistuses märgitud, et E. Heinpalu omandas Afganistanis relvalukud ja saatis need oma isikliku varustuse hulka peidetuna Eestisse. Selliseid tegevusi nagu "saatmine", "tulemine" ja "omandamine" ei ole relvaseaduses käitlemisviisidena nimetatud, süüdistusest pole aga võimalik üheselt aru saada, milliseks relvaseaduses kirjeldatud käitlemisviisiks on E. Heinpalu tegevust peetud. Süüdistuses nimetatud tegevuse "saatmine" samastamine relvaseaduses märgitud käitlemisviisiga "edasitoimetamine" oligi ringkonnakohtu hinnangul maakohtu poolne süüdistuse sisustamine.
Ringkonnakohus nentis, et Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-69-06 väljendatud seisukoht ei võimalda ka ringkonnakohtul endal asuda süüdistust korrigeerima. Samas leiti, et saates kriminaalasja maakohtule tagasi uueks arutamiseks, võib ringkonnakohus esitada omapoolsed seisukohad E. Heinpalu poolt toimepandud tegevuse õiguslik kvalifikatsiooni kohta.
Esiteks märkis ringkonnakohus maakohtu seisukohti analüüsides, et isegi kui relvaosade saatmine oleks käsitatav edasitoimetamisena, puudub süüdistuses viide relvaseaduse sättele, mida E. Heinpalu rikkus. Selleks sätteks on RelvS § 55 lg 1, mille kohaselt on relva edasitoimetamise õigus soetamisluba, relvaluba või relva võõrandamise, ümbertegemise, laskekõlbmatuks muutmise või lammutamise luba omaval isikul. Ringkonnakohus leidis ka, et tähelepanuta ei tohi jätta süüdistuses kirjeldatud tegevusi, nagu "omandas" ja "tuli". Kohus märkis, et kui nende all on mõeldud seda, et E. Heinpalu soetas ja püüdis soetada relva, siis tuli viidata RelvS §-le 32. Selle paragrahvi esimeses lõikes on sätestatud, et relvade ja laskemoona soetamiseks, välja arvatud §-des 5 ja 7 ning § 9 lõikes 3 sätestatud juhtudel, on vajalik relvasoetamisluba.
Kohtukolleegium ei välistanud E. Heinpalule inkrimineeritud tegevuse kvalifitseerimist ebaseadusliku relvade veo ja sisseveona või selle katsena vahendliku täideviimise vormis. Ringkonnakohus viitas RelvS § 62 lg-le 2, mille kohaselt ei ole tulirelvade ja laskemoona saatmine Eestisse ja Eestist välja rahvusvahelistes postisaadetistes lubatud.
Lõpuks märkis ringkonnakohus, et E. Heinpalule esitatud süüdistuses kirjeldatud tegevus relvaraudade episoodis on tõendatud. Süüdistatav ja kaitsja ei ole relvaraudade saatmist vaidlustanud. Vaidluse sisuks on sellele tegevusele antav õiguslik hinnang. Teises episoodis, milles E. Heinpalu õigeks mõisteti, on esitatud prokuröri apellatsioon taotlusega süüdistatav ka selles episoodis süüdi mõista ja raskendada lõplikku karistust. Seega on vastavalt KrMS § 341 lg-le 3 esimese astme kohtus teistkordsel asja arutamisel süüdistatava olukorra raskendamine lubatud. Eeltoodu annab esimese astme kohtule teistkordsel kriminaalasja arutamisel õiguse arvestada ka prokuröri apellatsioonis tõstatud küsimusi ning võtta vastu prokuröri poolt uus süüdistus.

5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse E. Heinpalu kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist.
Kaebuses leitakse, et andes kohtumääruses juhtnööre süüdistuse muutmiseks, rikkus ringkonnakohus KrMS § 14 lg-s 1 sätestatut. Isegi kui selline tegevus on lubatav tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06, on see ilmses vastuolus Riigikohtu üldkogu otsusega asjas nr 3-1-1-24-05. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastuolu puhul tuleb lähtuda Riigikohtu üldkogu seisukohtadest. Kuna süüdistust enam muuta ei tohi ning esitatud süüdistuses kirjeldatud teod ei kujuta endast tulirelva olulise osa käitlemist KarS § 418 lg 1 mõttes, tuleb E. Heinpalu õigeks mõista.
Lisaks eelnevale märkis kaitsja, et ta peab karistusõigusliku repressiooni kohaldamist E. Heinpalu suhtes ebaproportsionaalseks ja demokraatlikus ühiskonnas mittevajalikuks.

6. Esitatud vastuses leiab prokurör, et kaitsja väited on põhjendamatud ning ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata.
Tallinna Ringkonnakohus ei ole rikkunud KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõtet ja vaidlustatud kohtumäärus ei ole vastuolus Riigikohtu üldkogu otsusega asjas nr 3-1-1-24-05. Selle otsuse seisukohti ongi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu täpsustanud asjas nr 3-1-1-69-06. Ringkonnakohus tuvastas süüdistuse omaalgatusliku parandamise maakohtu poolt, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Seetõttu oli põhjendatud maakohtu otsuse tühistamine ja asja maakohtule uueks arutamiseks saatmine. Ringkonnakohus ise on hoidunud süüdistuse täiendamisest ja on üksnes viidanud sellele, et saatmise näol võib olla tegemist kas relva oluliste osade edasitoimetamise või sisseveoga.
Prokurör leiab, et uue, süüdistatava olukorda raskendava süüdistuse esitamist ei takista ka reformatio in peius keeld. Süüdistatava olukorra raskendamine asja uuel läbivaatamisel on KrMS § 341 lg 3 alusel lubatud, kui seda on apellatsioonis taotlenud prokurör või kannatanu. Käesolevas asjas taotles prokurör apellatsioonis süüdistatava olukorra raskendamist võrreldes maakohtu otsusega.

7. Kriminaalkolleegium märgib esmalt, et käesolev asi ei ole analoogiline määruskaebuses viidatud kohtuasjaga nr 3-1-1-24-05. Selles kohtuasjas 4. novembril 2005. a tehtud otsuses leidis Riigikohtu üldkogu: "Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum". Riigikohus mõistis süüdistatava õigeks põhjusel, et süüdistusaktis kirjeldatud faktilised asjaolud ei katnud kõiki süüteokoosseisu tunnuseid. Süüdistatavale heideti ette seda, et ta aktsiaseltsi juhatajana jättis aktsiaraamatusse tegemata kande aktsiate võõrandamise kohta. Kuna Äriseadustiku § 229 lg 4 esimesest lausest tulenevalt oli kohustus sellise kande tegemiseks ainult omandaja nõudmisel, oleks süüdistuses tulnud ära näidata, et selline nõue on esitatud, kuid seda ei olnud tehtud.

8. Käesolevas asjas on kohtud leidnud, et süüdistuse puudulikkus seisneb selles, et süüdistusaktis kirjeldatud faktilisi asjaolusid ei ole seondatud süüteokoosseisuga - ära ei ole näidatud, millisega alternatiiv-aktilises süüteokoosseisus kirjeldatud tegudest E. Heinpalu käitumise puhul on tegemist. Seega tuleb lähtuda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu seisukohast asjas nr 3-1-1-96-06, mille kohaselt on puuduliku süüdistuse korral põhjust süüdistatava õigeksmõistmiseks siis, kui esinev puudus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus.

9. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse põhjusel, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Menetlusõiguse oluline rikkumine seisnes selles, et maakohus muutis omaalgatuslikult süüdistust, rikkudes sellega KrMS § 14 lg-s 1 sätestatut. Seega asjaoludeks, mille esinemise ringkonnakohus pidi ära näitama, olid süüdistuse puudulikkus ja maakohtu poolne süüdistuse muutmine. Seda on ringkonnakohus ka teinud. Ringkonnakohtu arvates pole üheselt aru saada, millisele relvaseaduses kirjeldatud käitlemisviisile E. Heinpalu tegevus vastas. Süüdistuses loetletud tegevusi (saatmine, järele tulemine ja omandamine) ei ole relvaseaduses käitlemisviisidena nimetatud. Maakohus eksis menetluse regulatsiooni vastu sellega, et ta otsis ise süüdistuses kirjeldatud tegevusele relvaseadusest vastava käitlemisviisi, leides, et tegemist on edasitoimetamisega. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et tulenevalt KrMS § 268 lg-st 2 puudub tal endal võimalus maakohtu sellise menetlusõiguse rikkumise kõrvaldamiseks. Nimelt sisaldab KarS § 418 lg 1 blanketset süüteokoosseisu, st süüdistuses tuleb näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-90-04 - RT III 2004, 27, 294; vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuseid asjades nr 3-1-1-69-06 - RT III 2006, 32, 272, p 7 ja nr 3-1-1-90-06 - RT III 2006, 44, 370).

10. Edasiselt märgib kolleegium, et kuigi eelnevast tulenevalt oli Tallinna Ringkonnakohtul õigus saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks, ei või kohus nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist (KrMS § 14 lg 1 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32 ja nr 3-1-1-149-05 - RT 2006, 4, 34). See tähendab ühtlasi, et ka asja maakohtule uueks arutamiseks saates ei tohi ringkonnakohus esitada nõuet või ettepanekut süüdistuse muutmiseks ega kirjutada ette, milline süüdistus olema peaks. Ei ole vahet, kas kohus ise asja arutades nõuab süüdistuse muutmist või teeb seda kohtuasja tagastades uueks sisuliseks arutamiseks. Käsitletavas asjas tuleb tõdeda, et ringkonnakohus on analüüsinud kohtumääruses E. Heinpalu tegevuse võimalikku õiguslikku kvalifikatsiooni, kuid Riigikohus ei loe seda kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks. Ringkonnakohus ei esitanud ühest seisukohta, millise käitlemisviisiga tegemist on ja relvaseaduse millisele sättele viidata tuleb, vaid juhtis maakohtu tähelepanu erinevatele võimalikele alternatiividele obiter dictum korras. Küll aga peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et taolised obiter dictum korras väljendatud seisukohad ei ole edasises menetluses maakohtule ja kohtumenetluse pooltele siduvad, sest tegemist on seisukohaga küsimuses, mis ei olnud lahendi esemeks.

11. Kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus tuleb silmas pidada ka asjaolu, et samas postipakis, millest leiti tolliläbivaatuse tulemusel püssirauad, olid ka täägid, mille Eestisse saatmise eest on E. Heinpalu juba karistatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-84-06 - RT 2006 III, 38, 320)). Sellest tulenevalt tuleb püssiraudadega seonduvas episoodis lahendada ka küsimus, kas võimalik süüdimõistmine ei lähe vastuollu ne bis in idem põhimõttega.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2007. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar