KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas 27. veebruaril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Ramil Gainullini kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss.

1. Pärnu Maakohtu 24. oktoobri 2000. a otsusega tunnistati Ramil Gainullin süüdi KrK § 100 järgi ja talle mõisteti karistuseks seitse aastat vabadusekaotust.

Kohus tegi kindlaks, et 3. veebruaril 2000. a peksis Ramil Gainullin isiklike suhete pinnal tekkinud vastastikuse kakluse käigus oma isa Raiss Gainullinit, tekitades viimasele raskeid kehavigastusi. Peksmine põhjustas ka nina ja neelu verejooksu, mille tagajärjeks oli mehaaniline lämbus ning kannatanu surm. Kohus leidis, et kannatanu surma otseseks põhjuseks oli küll mehaaniline lämbus vere aspiratsioonist, kuid see sai võimalikuks pea korduvast tömbist traumast, ninaluude ja sarnaluu murrust ning nina ja neelu verejooksust. Peale selle esines kannatanul veel mitmeid raskeid kehavigastusi elutähtsates piirkondades ning roiete murrud. Surma põhjustanud ulatuslikest ja ohtlikest vigastustest tegi kohus järelduse, et kohtualune nägi ette ja möönis kannatanu surma saabumist ning seega tegutses kaudse tahtlusega tappa.

2. Maakohtu otsuse peale esitas süüdimõistetu apellatsioonkaebuse, milles taotles süüdistuse ümberkvalifitseerimist KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ning kergema karistuse mõistmist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. detsembri 2000. a otsusega maakohtu otsus tühistati. Ramil Gainullin tunnistati süüdi KrK § 108 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust. KrK § 40 lg 3 alusel liideti karistusele Pärnu Maakohtu 25. aprilli 2000. a otsusega mõistetud karistus ning lõplikuks karistuseks loeti üks aasta kuus kuud vabadusekaotust.

Kolleegiumi arvates omas kriminaalasjas määravat kaalu fakt, et kannatanu surm saabus mitte vahetult kehavigastuse tagajärjel, vaid lämbumise tõttu. Oma raskusastmelt polnud kannatanule tekitatud kehavigastused eluohtlikud. Seetõttu leidis kohus, et Ramil Gainullini tahtlus oli suunatud isale kehavigastuste tekitamisele ning kuna ta faktiliselt tekitaski kannatanule rasked kehavigastused, kvalifitseeris ringkonnakohus kohtualuse käitumise KrK § 108 lg 1 järgi. Kohus märkis, et millegagi pole tõendatud, et peale kaklust maha jäänud kannatanu oleks kohtualuse sündmuskohalt lahkumise ajaks juba surnud või et kohtualusel oli alust arvata sellise tagajärje saabumist.

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas riigiprokurör A. Kirs kassatsioonprotesti, milles ta taotleb otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

4.1 Protesti kohaselt on ringkonnakohus ületähtsustanud apellatsioonkaebuses esitatud väiteid tapmise tahtluse puudumisest ja seetõttu jätnud tähelepanuta muud asja tehiolusid kajastavad tõendid, minnes sellega vastuollu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-14-98. Samuti pole kohus küllaldaselt motiveerinud, miks ta ei pea usaldusväärseks tõendeid, mis maakohtu arvates tõendasid nii põhjusliku seose kui ka tapmiseks kaudse tahtluse olemasolu. Kassaatori väitel on kohtuarstliku ekspertiisi kohaselt põhjuslik seos vägivalla ja kannatanu surma vahel vaieldamatu.

4.2 Kassaator peab põhjendamatuks ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt ei leidnud tõendamist asjaolu, et kohtualuse lahkumise ajaks oleks kannatanu olnud juba surnud või kohtualusel oli alust arvata sellise tagajärje saabumist. Nii on maakohus arvestanud tunnistajate ütlusi, mille kohaselt kohtualune koheselt peale lahkumist kannatanu juurest neile teatas, et isa on surnud. Ringkonnakohus pole aga motiveerinud, miks ta ei loe seda tõendiks kaudse tahtluse kohta. Kassaator väidab, et kui ka nõustuda kohtualuse tegevuses tahtluse puudumisega, pidanuks tõusetuma süüdlase vastutus tapmise eest ettevaatamatusest KrK § 105 järgi.

4.3 Protestis ei nõustuta ka kohtualusele mõistetud karistusega. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on lõpliku karistuse mõistmisel kohaldatud karistuste liitmist, tegelikult on aga kohus lugenud kergema karistuse kaetuks varasema kohtuotsusega mõistetud karistusega, millega on kohus samuti ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust.

5. Riigikohtu istungil arvas kaitsja, et kassatsioonprotest kuulub osaliselt rahuldamisele ja leidis, et kriminaalasi tuleb tagastada uueks arutamiseks ringkonnakohtule kuriteo ebaõige kvalifikatsiooni tõttu.

Pokurör toetas kassatsioonprotesti täielikult ja leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ning kriminaalasi tuleb saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et prokuröri kassatsioonprotest on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu.

6.1 Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Raiss Gainullini surma põhjuseks oli lämbumine vere hingamisteedesse sissetõmbamisest, mis sai võimalikuks pea korduvast tömbist traumast, ninaluude ja vasaku sarnaluu murrust ning nina ja neelu verejooksust. Kvalifitseerides Ramil Gainullini poolt toimepandud kuriteo tahtlikult tapmiselt ümber raske kehavigastuse tahtlikule tekitamisele, on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium eeldanud, et tapmise korral peab surm olema põhjustatud kehavigastusega. Kehavigastus peab aga omakorda vastama konkreetsele kehavigastuse liigile e raskusastmele. Ringkonnakohus märgib otsuses: "kannatanu surm saabus mitte kehavigastuste tagajärjel, vaid lämbumise tõttu. Oma raskusastmelt ei olnud Raiss Gainullinile tekitatud kehavigastused eluohtlikud".

Seega väidab ringkonnakohus, et surma põhjustanud tegu saab olla üksnes selline, mis on eksperdi poolt tunnistatud eluohtlikuks.

6.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu selle seisukohaga järgmistel põhjustel.

Ringkonnakohtu väide tähendab seda, et tapmise koosseis kuulub nn spetsiifilise teokirjeldusega koosseisude hulka ja et tapmise eest saab vastutusele võtta üksnes selle isiku, kes on tekitanud eluohtliku kehavigastuse. See väide on ekslik. Tapmine on nn suvalise teokirjeldusega koosseis - surma põhjustavana tuleb käsitada iga tegu, mille isik toime pani ja mis on surma kui tagajärjega põhjuslikus seoses. Asudes teistsugusele seisukohale on välistatud vastutusele võtmine näiteks peksmisest tingitud traumaatilise ¿oki tagajärjel surma põhjustamise eest, sest ükski vigastustest pole eluohtlik. Käsitletavas kriminaalasjas on kindlaks tehtud, et nina- ja sarnaluude trauma kutsus esile verejooksu. Kannatanu tõmbas vere hingamisteedesse ja lämbus. Võimalik kannatanu teadvuse kaotus kukkumisest peaga vastu ahju ega kerge vingumürgitus ei välista objektiivse põhjusliku seose olemasolu ega seega ka kannatanu surma põhjustamist Ramil Gainullini poolt.

6.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib siinjuures, et Ramil Gainullini poolt toimepandud kuriteo kvalifikatsioon sõltub eelkõige subjektiivsest küljest. Nimelt eeldab tahtlus (selles asjas kaudne tahtlus) muuhulgas ka seda, et isik kujutaks endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel. Pekstes kannatanut pähe ja teistesse elutähtsatesse organitesse kujutab inimene ette mistahes vigastusi ja mistahes tagajärge, ka surma saabumist. Vajalik on tuvastada, kas süüdlase tahtlusega on hõlmatud kogu põhjuslik ahel - et vastu ahju paiskumisest ja vingumürgitusest kaotab kannatanu teadvuse ning ta ei suuda vältida vere valgumist hingamisteedesse. Seetõttu tuleb lahendada küsimus, kas süüdlane nägi või ei näinud ette surma saabumist sel teel. Sõltuvalt vastusest on surm põhjustatud kas kaudse tahtlusega või ettevaatamatusest ja süüdlase tegu kvalifitseeritav kas KrK § 100 või § 105 järgi.

6.4 Riigikohus nõustub kassatsioonprotestis väidetuga, et ringkonnakohus on lõpliku karistuse mõistmisel KrK § 40 lg 3 alusel küll märkinud, et liidab karistused, tegelikult aga lugenud kergema karistuse kaetuks raskema karistusega. Lõpliku karistuse mõistmisel on vajalik eelnevalt kindlaks teha, kas Pärnu Maakohtu 24. oktoobri 2000. a otsus Ramil Gainullini suhtes on jõustunud.

7. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium