KOHTUMÄÄRUS

1. Viru Maakohus tunnistas lühimenetluses 6. septembri 2011. a kohtuotsusega V. Sudakovi süüdi karistusseadustiku (KarS) § 391 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 9 kuud vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja selle tulemusena jäi V. Sudakovi karistuseks 6 kuud vangistust. Sellele karistusele liitis kohus KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu 7. mai 2010. a otsusega mõistetud 3 kuud vangistust ja mõistis V. Sudakovile liitkaristuseks 9 kuud vangistust, millest arvas maha eelmise kohtuotsusega ära kantud karistuse, s.o 3 kuud vangistust ja lõplikuks karistuseks mõistis kohus V. Sudakovile 6 kuud vangistust. KarS § 69 lg 1 alusel asendas kohus 6 kuud vangistust 360 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtajaks määras KarS § 69 lg 3 alusel 18 kuud. KarS § 69 lg 4 ja alusel kohustas kohus V. Sudakovi järgima üldkasuliku töö tegemisel KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

2. Samuti mõistis maakohus V. Sudakovilt menetluskuludena riigituludesse välja 417,03 eurot sundraha, 391,08 eurot määratud kaitsja A. Aasmaa poolt eeluurimisel osutatud õigusabi eest, 3,80 eurot kaitsjale kriminaaltoimikust koopiate tegemise eest ja 311,27 eurot kaitsja poolt 6. septembril 2011. a kohtuistungil osutatud õigusabi eest.

3. Maakohtu otsuse peale esitas V. Sudakov apellatsiooni ja tema kaitsja A. Aasmaa määruskaebuse.

3.1. Apellatsioonis taotles V. Sudakov maakohtu otsuse tühistamist talle mõistetud karistuse osas ja enda tingimuslikku vabastamist karistuse kandmisest.

3.2. Kaitsja taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist menetluskulude väljamõistmise osas ning uue otsuse tegemist, millega mõista V. Sudakovilt välja 495,52 eurot ja ülejäänud menetluskulud jätta riigi kanda. Samuti taotles kaitsja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks olukord, kus seadusandja pole kehtestanud regulatsiooni, mis võimaldaks advokaatide ühest maakonnast teise sõitmisega tekkinud menetluskulusid jätta riigi kanda. Kaitsja leidis määruskaebuses, et maakohus on V. Sudakovilt välja mõistnud kaitsja tasu põhjendamatult suures ulatuses. Kriminaalmenetluse seadustiku § 175 lg 1 p 4 mõttes ei ole põhjendatud ega vajalik mõista süüdistatavalt välja kaitsja täiendav sõidu- ja ajakulu, kuivõrd süüdistatavast ei sõltunud, millise piirkonna advokaat talle Eesti Advokatuuri poolt määrati. Riik ei saa jätta süüdimõistetu kanda menetluskulusid, mis on tekkinud seoses ebamõistliku regulatsiooniga, mille kohaselt saab kaitseülesandeid asuda täitma ka teise piirkonna advokaat. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 3 tuleb tõlgendada laiendavalt koostoimes põhiseaduse § 12 lg-st 1 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega, jättes advokaatide sõidukulud riigi kanda.

4. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 2. detsembri 2011. a otsusega V. Sudakovi apellatsiooni täielikult ja tühistas maakohtu otsuse V. Sudakovi suhtes KarS § 69 alusel üldkasuliku töö kohaldamise osas. Karistusseadustiku § 74 lg 1 ja § 75 lg 1 alusel määras ringkonnakohus, et maakohtu otsusega mõistetud lõplikku kandmata karistust - 6 kuud vangistust - ei pöörata täitmisele, kui V. Sudakov ei pane 1 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle pandud kontrollnõudeid.

4.1. Kaitsja määruskaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata, leides, et lähtuvalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 2010. a otsusest asjas nr 3-1-1-76-10 ning riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg-st 3, § 22 lg 1 p-st 1 ja § 22 lg-s 7 tuleb taotluse saanud menetlejal kontrollida, kas advokaadi taotletud tasu ja kantud kulud on kooskõlas RÕS § 21 lg-s 3 nimetatud tasude ja kulude korras sätestatuga ja põhjendatud. Seejuures puudub menetlejal alus irduda tasude ja kulude korra regulatsioonist ja seada kahtluse alla advokatuuri kehtestatud riigi õigusabi tasu maksmise ja riigi õigusabi kulude hüvitamise süsteemi isegi siis, kui menetlejale tundub see mingil põhjusel ebamõistlik. Menetlejal tuleb kontrollida advokaadi sõidukulude hüvitamise põhjendatuse juures kitsalt konkreetse sõidu põhjendatust. Olukord, kus seadusandja pole kehtestanud regulatsiooni, mis võimaldaks seoses advokaatide ühest maakonnast teise sõitmisega tekkinud menetluskulud jätta riigi kanda, ei ole vastuolus põhiseaduse § 12 lg-ga 1. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg-te 1 ja 3 regulatsioonist tulenevalt on kohtul olukorras, kus menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võimalik jätta osa menetluskulusid riigi kanda. Kohus leidis, et V. Sudakovi puhul ei ole osa menetluskuludest riigi kanda jätmine põhjendatud.

5. V. Sudakovi kaitsja A. Aasmaa esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 6. septembri 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 2. detsembri 2011. a otsuste osalist tühistamist kaitsja tasu ja kulu osas ning uue otsuse tegemist, millega mõista V. Sudakovilt välja kaitsja tasu summas 495,52 eurot ning ülejäänud osas jätta kaitsekulu riigi kanda. Samuti taotleb kaitsja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks olukord, kus seadusandja pole kehtestanud regulatsiooni, mis võimaldaks advokaatide ühest maakonnast teise sõitmisega tekkinud menetluskulusid jätta riigi kanda. Kaitsja leiab, et kohtud on V. Sudakovilt kaitsja tasu ja kulu väljamõistnud põhjendamatult suures ulatuses.

6. Tartu Ringkonnakohus on analüüsinud üksnes asjaolu, mis tingimustel tuleb kaitsjale sõidukulud välja maksta, kuid jätnud seejuures tähelepanuta, et määruskaebusega vaidlustati kaitsja sõidukulude väljamõistmist süüdimõistetult. Ei ole õige jätta konkreetse süüdimõistetu kanda menetluskulusid, mis on tekkinud seoses ebamõistliku regulatsiooniga, kus kaitseülesandeid asus täitma teise piirkonna advokaat. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 3 tuleb tõlgendada laiendavalt koostoimes põhiseaduse § 12 lg-st 1 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega, jättes advokaatide sõidukulud riigi kanda. Juhul kui tõlgendada KrMS § 180 lg 3 kitsendavalt ja asuda seisukohale, et see ei anna kohtule võimalust jätta iseenesest teise maakonna advokaatide sõidukulusid riigi kanda, tuleb asuda seisukohale, et kriminaalmenetluse seadustik on selles osas vastuolus põhiseadusega.

7. Seoses määratud korras õigusabi osutamisega määruskaebe menetluses Riigikohtus esitas kaitsja taotluse mõista OÜ Advokaadibüroo Anti Aasmaa kasuks välja riigi õigusabi tasu 57,53 eurot (sh käibemaks 20%) ja jätta see KrMS § 187 lg 1 alusel riigi kanda.

8. Vastuses kaitsja määrusekaebusele nõustub Viru Ringkonnaprokuratuur kaitsjaga selles, et isegi ühe kohtumaja siseselt koheldakse isikuid menetluskulude osas otsuse tegemisel erinevalt. Seetõttu on Riigikohtu lahend selles küsimuses vajalik seaduse ühetaoliseks kohaldamiseks ja kohtupraktika ühtlustamiseks.

9. Ühetaolise kohtupraktika kujundamiseks on Riigikohtu kriminaalkolleegium 16. septembri 2010 määrusega kriminaalasjas nr 3-1-1-76-10 selgitanud kohtute volitusi menetluskulude hüvitamise otsustuse tegemisel.

9.1. Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kõne all oleva lõike teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. (Vt viidatud määruse p. 8).

9.2. 1. jaanuarist 2010 kehtib riigi õigusabi seadus (edaspidi RÕS) § 21 lg 3 uues sõnastuses. Nimetatud sätte esimese lause kohaselt kehtestab advokatuuri juhatus riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra igaks eelarveaastaks, arvestades riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu. Seega anti alates 1. jaanuarist 2010 vahendid riigi õigusabi osutamiseks Eesti Advokatuurile ning advokatuuri pädevuses on kehtestada vastav tasude ja kulude hüvitamise kord. Eesti Advokatuuri juhatus on RÕS § 21 lg 3 alusel 15. detsembri 2009 otsusega ka vastava Korra kehtestanud. Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 1 p 1 kohaselt esitab advokaat riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks riigi õigusabi andmise otsustanud kohtule, uurimisasutusele või prokuratuurile taotluse, milles märgib RÕS §  21 lg-s 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel maksmisele kuuluva tasu ja hüvitamisele kuuluvad vajalikud kantud kulud koos arvutuskäiguga. Tulenevalt RÕS § 22 lg 7 esimesest lausest kontrollib riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Eelnevast lähtudes tuleb taotluse saanud menetlejal kontrollida, kas advokaadi poolt taotletud tasu ja kantud kulud on kooskõlas Korras sätestatuga ja põhjendatud. Seejuures puudub menetlejal alus irduda Korra regulatsioonist ja seada kahtluse alla advokatuuri poolt kehtestatud riigi õigusabi tasu maksmise ja riigi õigusabi kulude hüvitamise süsteem isegi siis, kui menetlejale tundub see mingil põhjusel ebamõistlik. (Vt viidatud määrus p.10).

9.3. Korra kuni 1. juulini 2010 kehtinud redaktsiooni p 52 kohaselt makstakse advokaadi põhjendatud taotlusel tema poolt riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest tasu vastavalt kaugusele, kui riigi õigusabi osutamise koht asub advokaadibüroo, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohast vähemalt 40 kilomeetri kaugusel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on riigi õigusabi osutamise põhimõtete vastane siduda advokaadi taotluse põhjendatust sellega, kas riigi õigusabi oleks saanud tulla osutama riigi õigusabi osutamise koha piirkonnas asuva advokaadibüroo advokaat või mitte. Advokaadid tegutsevad riigi õigusabi osutamise valdkonnas vaba konkurentsi tingimustes ning on õigustatud avaldama riigi õigusabi osutamise soovi mistahes Eesti piirkonnas. On ebamõistlik eeldada, et advokaat, saades riigi õigusabi infosüsteemi kaudu n-ö piirkonnavälise tellimuse, uurib esmalt Eesti Advokatuurilt, kas välja on selgitatud, et ükski piirkonnas asuva advokaadibüroo advokaat ei saa õigusabi osutada ning keeldub riigi õigusabi osutamisest juhul, kui selgub, et mõni selline advokaat on tõepoolest riigi õigusabi osutamiseks vaba. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab seejuures, et RÕS § 18 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohustub advokatuuri nimetatud advokaat asuma viivitamata riigi õigusabi osutama ja korraldama oma tegevuse selliselt, et tal oleks võimalik õigeaegselt osaleda menetlustoimingutes. Riigi õigusabi osutamisest keeldumine on sätestatud RÕS §-s 19, kuid sellest sättest ei tulene, et advokaadil oleks riigi õigusabi osutamisest võimalik keelduda juhul, kui riigi õigusabi osutamise koht asub väljaspool tema büroo tööpiirkonda. Eelnevast lähtudes asub kriminaalkolleegium seisukohale, et Korra p-s 52 sätestatud advokaadi taotluse põhjendatuse kindlakstegemiseks tuleb menetlejal kontrollida kitsalt konkreetse sõidu põhjendatust, st seda, kas advokaat käis riigi õigusabi osutamise kohas ja kas ta käis seal seoses riigi õigusabi osutamisega. Samuti peab menetleja kaaluma, kas advokaadil oli vaja riigi õigusabi osutamise kohta sõita - nt ei saa üldjuhul põhjendatuks lugeda, et advokaat külastab vahi all viibivat kaitsealust ühe kaebuse koostamise ettevalmistamiseks korduvalt. (Vt viidatud määrus p.10.1).

9.4. Samal seisukohal on Riigikohtu kriminaalkolleegium ka sõidukulude osas. Korra p 57 kohaselt määrab kohus, uurimisasutus või prokuratuur riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse alusel kindlaks hüvitamisele kuuluvad advokaadi või advokaadibüroo pidaja poolt riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidukulud, kui riigi õigusabi on osutatud linnas või vallas, mis ei hõlma advokaadibüroo või selle osakonna, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohta. Korra p 59 sätestab, et p-s 57 nimetatud juhtudel riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud hüvitatakse advokaadi põhjendatud taotlusel summas 2 krooni iga läbitud kilomeetri kohta. Järelikult tuleb menetlejal ka sõidukulude puhul kontrollida advokaadi taotluse põhjendatust, kuid nagu eespool märgitud, ei hõlma põhjendatuse kontroll seda, kas riigi õigusabi osutamise piirkonnast oleks mõni advokaat saanud riigi õigusabi osutada või mitte. (Vt viidatud määrus p.10.2).

10. Kaitsja leiab määruskaebuses, et KrMS § 180 lg 3 on vastuolus põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigusega, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed, sest ei anna kohtule võimalust jätta iseenesest teise maakonna advokaatide sõidukulusid riigi kanda. Kolleegium kaitsja selle väitega ei nõustu. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse jätta vajadusel osa menetluskuludest riigi kanda. Seega võib kohus jätta riigi kanda ka advokaadi sõidukulud ja seda nii osaliselt kui ka täielikult. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri, millise kaitsja Eesti Advokatuur RÕS § 18 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmiseks igal konkreetsel juhul määrab või millistel alustel see valik toimub. Võrdsuspõhiõiguse rikkumisega oleks kolleegiumi hinnangul tegemist siis, kui seadus reguleeriks kaitsja määramist sellisel viisil, et mingi tunnuse alusel määratletud isikute ringile määratakse kaitsja lähemast piirkonnast ehk samast maakonnast, teistele aga kaugemast. Kaitsja määramine toimub aga kogu riigi piires kõigile isikutele ühtsetel alustel Eesti Advokatuuri poolt kehtestatud korra järgi. Seega leiab kolleegium, et kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetluskulude hüvitamise kord ei riku põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust.

11. Tartu Ringkonnakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse p-s 11 on leitud, et V. Sudakov on 45-aastane töövõimeline keskeriharidusega isik, mistõttu ei ole tema puhul põhjendatud kohaldada KrMS § 180 lg 3, mille järgi võib kohus jätta osa menetluskulusid riigi kanda kui menetluskulude hüvitamine käib ilmselt süüdimõistetule üle jõu. Seega on ka ringkonnakohus leidnud, et V. Sudakov ei ole isikuks, kelle puhul saaks kohaldada KrMS § 180 lg 3 jättes osa menetluskulusid riigi kanda. Neid ringkonnakohtu põhjendusi ei ole määruskaebuses vaidlustatud. Samuti ei ole kaitsja taotlenud osade menetluskulude riigi kanda jätmist põhjendusel, et osa kuludest oleks tema poolt tekitatud põhjendamatute sõitudega.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, 361 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 2. detsembri 2011. a kohtuotsuse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

13. Koos määruskaebusega esitas V. Sudakovi kaitsja Riigikohtule taotluse määrata tema poolt V. Sudakovile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest OÜ Anti Aasmaa Advokatuuribüroole makstavaks tasuks 57 eurot ja 53 senti (sh käibemaks 9 eurot ja 59 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal määruskaebuse koostamiseks ja esitamiseks 90 minutit, s.o 3 pooltundi. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja rahuldab selle juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidest 2 ja 23. Arvestades seda, et määruskaebus jääb rahuldamata, jätab kolleegium KrMS § 187 lg 2 alusel selle menetluskulu V. Sudakovi kanda.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Jüri Ilvest