RIIGIKOHUS
KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

1. T. L. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 199 lg 1 järgi selles, et ta võttis ajavahemikus 18.-19. juuli 2010 A. L.-ile kuuluval V kinnistul asuva lauda juurdeehituselt ebaseadusliku omastamise eesmärgil 13 eterniitplaati ja 20 prussist koosneva puitsõrestiku. T. L. tekitas A. L.-ile vargusega kahju 3105 krooni.

2. Pärnu Maakohtu 29. septembri 2011. a otsusega tunnistati T. L. KarS § 199 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 3 kuuks. KarS § 73 alusel jättis kohus mõistetud vangistuse tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Maakohus rahuldas A. L.-i tsiviilhagi ja mõistis T. L.-ilt A. L.-i kasuks välja 198 eurot ja 45 senti. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

2.1 Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et T. L. hõivas 18.-19. juulil 2010 A. L.-ile kuuluval kinnistul asuva lauda juurdeehituselt ehitusmaterjali - eterniitplaadid ja puitsõrestikuna olnud prussid. Hõivatud eterniitplaadid ja prussid ei olnud ladustatud ehitusmaterjalina, vaid need olid ehitise osad. Seega on ümber lükatud T. L.-i väide, et eterniitplaatide ja prusside näol oli tegemist tema poolt kinnistu endise omanikuga sõlmitud kokkuleppe alusel kinnistul ladustatud ehitusmaterjalidega. Tegemist oli T. L.-i jaoks võõraste vallasasjadega. T. L. pani talle süüksarvatava teo toime kavatsetult.

2.2 Kohus ei tuvastanud teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Maakohus märkis, et T. L. põeb kroonilist vaimuhaigust, residuaalset skisofreeniat, mis avaldub temal esinevates mõttekäiguhäiretes, tahte- tundeelu skisofreenset tüüpi muutustes ja kognitiivsete võimete alanemises. T. L.-i võime temale süüksarvatud kuritegude toimepanemise ajal aru saada oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida oli oluliselt piiratud (KarS § 35). Samas ei ole T. L.-il esinev psüühikahäire nii intensiivne, et see välistaks võime teo keelatusest aru saada või oma käitumist juhtida.

2.3 Kannatanu A. L. on esitanud T. L.-i vastu tsiviilhagi 3105 krooni ehk 198 euro 45 sendi nõudes. Süüdistatav avaldas kohtus, et ta ei nõustu hagiga sellises summas. Eterniitplaadid olid vanad, asbestisisaldusega ja osad neist ka katkised, mistõttu ühe eterniitplaadi hind ei tohiks ületada 1 eurot. Samuti ei ületa prusside kogumaksumus 30 eurot. Seega ei ole eterniitplaatide ja prusside maksumus süüdistatava arvates suurem kui 43 eurot. Maakohus märkis, et tema hinnangul on kannatanu nõue summas 198 eurot 45 senti mõistlik ja reaalne hõivatud ehitusmaterjali asemele uue hankimiseks.

3. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid T. L.-i ja tema kaitsja vandeadvokaat Avo Pärmann, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja T. L.-i õigeksmõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 13. veebruari 2012. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Ei ole ühtegi argumenti vaidlustatud kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Samuti tuleb nõustuda maakohtu järeldusega, et T. L.-i süüdivus on KarS § 35 kohaselt piiratud, kuid samas ei ole tema psüühikahäire nii intensiivne, et see välistanuks võime teo keelatusest aru saada või oma käitumist juhtida. Maakohus on T. L.-ile karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 nimetatud asjaoludega.

4.2 Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, et kannatanu lauda küljest ära viidud ehitusmaterjali väärtus on liialdatud. Apellatsiooni väidet, et süüdistuses nimetatud ehitusmaterjali hind ei ületa 20 miinimumpäevamäära, ei ole apellant ühegi tõendiga kinnitanud. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. See tähendab, et kannatanu peab kahjutasu eest saama samasugused asjad samas koguses. Kuigi kannatanu ei ole menetluse käigus kohtule esitanud kahju hüvitamise nõude suurust kinnitavaid tõendeid, on maakohus lugenud kannatanu nõude mõistlikuks ja reaalseks.

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. L.-i kaitsja vandeadvokaat A. Pärmann, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja T. L.-i õigeksmõistmist.

Kaitsja märgib, et T. L.-il polnud tahtlust vargust toime panna, sest ta oli veendunud, et äraviidav ehitusmaterjal kuulub temale. Samas on kõnealuse ehitusmaterjali hind liialdatud, mistõttu ei saa tõsikindlalt väita, et nende rahaline väärtus ulatub 20 miinimumpäevamäärani.

6. Kassatsioonivastuses leiab prokuratuur, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsiooni rahuldamiseks alust ei ole.

7. Tulenevalt KarS §-st 218 eeldab teo kvalifitseerimine KarS § 199 lg 1 järgi seda, et teo objektiks oleva vallasasja rahaline väärtus varguse toimepanemise ajal ületaks kahtekümmend miinimumpäevamäära ehk 64 eurot (KarS § 44 lg 2) või et asja rahaline väärtus ei oleks valdaja erilise huvi tõttu rahaliselt hinnatav. Vallasasja (TsÜS § 49 lg 1 ja § 50 lg 2) kui eseme (TsÜS § 48) rahalist väärtust hinnatakse TsÜS § 65 kohaselt üldjuhul selle turuhinna alusel. Ka varastatud vallasasja väärtuse kui varguse koosseisutunnuse kindlakstegemisel tuleb eelkõige lähtuda asja harilikust väärtusest ehk turuhinnast (kohalikust keskmisest müügihinnast) ja ainult erandjuhtudel (mälestusesemete jms puhul) võib asja väärtuse tuvastamisel lähtuda valdaja erilisest huvist (VÕS § 134 lg 4). Viimati nimetatud juhul peab olema tõendatud asja eriline väärtus valdajale, valdaja eriline suhe sellesse asjasse. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2001. a otsus asjas nr 3-1-1-60-01, p 9.2.)

8. Selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-65-05, p 5; 24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 24 ja 16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 26.) See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära. Näiteks on Riigikohus lugenud üldtuntuks, et 87,5 tihumeetri raiutud puidu väärtus ületab 20 miinimumpäevamäära (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-65-05, p 5).

9. Tulenevalt PS § 22 lg-st 2 ja KrMS § 7 lg-st 2 peab isiku süü kriminaalmenetluses tõendama süüdistusfunktsiooni kandev prokuratuur (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-12-11, p 25.3). Seega lasub prokuratuuril KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul kohustus tõendada muu hulgas seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava vallasasja väärtus on suurem kui 64 eurot, välja arvatud juhul, kui selle fakti saab lugeda üldtuntuks.

10. Asjaolu, et T. L.-ile esitatud süüdistuses märgitud 13 eterniitplaadi ja 20 prussist koosneva puitsõrestiku väärtus ületab 64 eurot, ei ole võimalik pidada üldtuntuks ega seega ka tõendamist mittevajavaks. Vaatamata sellele, et süüdistatav ja kaitsja vaidlustasid süüdistuses märgitud vallasasjade maksumuse juba esimese astme kohtus, pole kohtud KrMS § 312 p 1 nõudeid eirates viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks süüdistuse väidet, et eterniitplaatide ja puitsõrestiku väärtus oli 3105 krooni (198 eurot 45 senti) või vähemalt ületas 64 eurot. T. L.-i süüküsimuse lahendamisel ei käsitlenud maakohus varastatu väärtusega seonduvat üldse. Seoses kannatanu tsiviilhagi lahendamisega märkis kohus üldsõnaliselt, et kannatanu nõue 198 eurot 45 senti on "mõistlik ja reaalne" temalt hõivatud ehitusmaterjali asemele uue hankimiseks.

11. Kolleegium märgib, et tsiviilhagi avaldus ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend. Tõendiks võivad olla kannatanu ütlused. Praeguses asjas on kannatanu andnud maakohtus ütlusi, mille kohaselt ta ei mäleta eterniitplaatide ega puitsõrestiku maksumust. Seepeale avaldas prokurör kohtu loal kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt oli 13 varastatud eterniitplaadi väärtus 25 krooni tükk. (Kohtutoimik, tl 37.) Mingitele muudele tõenditele peale "kannatanu nõude" ei ole aga maakohtu otsuses eterniitplaatide ja puitsõrestiku maksumuse määratlemisel osutatud. Kolleegiumile jääb arusaamatuks, milliste tõendite alusel luges maakohus tuvastatuks, et varastatu väärtus oli selline, nagu süüdistuses märgitud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui varastatud asja maksumuse üle on vaidlus, ei pruugi ainuüksi kannatanu ütlused olla asja rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhistama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asja tegelikku väärtust.

12. Ringkonnakohus, lükates tagasi kaitsja apellatsioonis esitatud väite, et süüdistuses nimetatud ehitusmaterjali hind ei ületa 20 miinimumpäevamäära, põhjendas oma seisukohta sellega, et kaitsja pole oma väidet ühegi tõendiga kinnitanud. Kolleegium märgib, et maakohtu vaidlustatud otsuse taustal on ringkonnakohtu kõnealune argument kohatu. Sisuliselt nõudis apellatsioonikohus sellega T. L.-ilt oma süütuse tõendamist, eirates nii KrMS § 7 lg-s 2 sätestatut.

13. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et lugedes eterniitplaatide ja puitsõrestiku väärtuseks 3105 krooni (198 eurot 45 senti) on kohtud rikkunud kohtuotsuse põhistamiskohustust (KrMS § 305¹ lg 1). KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis KrMS § 362 p 2, § 361 lg 1 p 6 ja lg 2 ning § 341 lg 1 kohaselt toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtule, kust rikkumine alguse sai, s.o Pärnu Maakohtule.

14. Lisaks osutab kolleegium eeskätt seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks sellele, et praeguses asjas on kohtud ekslikult samastanud varguse ulatuse ja asja kaotsiminekust tekkinud kahju suuruse. Rahaliselt hinnatava asja varguse ulatuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda varastatu väärtusest teo toimepanemise ajal. Seevastu selle, milline on asja kaotsimineku korral kannatanu võimaliku kahjuhüvitisnõude (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5) ulatus, määrab VÕS § 132 lg-st 1 tulenevalt ära asja turuhind (taassoetamiskulu) kohtuotsuse tegemise ajal (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-169-10, p 16). Seega ei pruugi varguse ulatus ja kannatanu tsiviilhagis esitatud kahjuhüvitisnõue kattuda. Näiteks kui varastatud ja kaotsiläinud asjaga samaväärse asja turuhind pärast teo toimepanemist tõuseb, on kannatanu kahjuhüvitisnõue suurem kui varastatu väärtus, mis on võimalik süüdistatavale karistusõiguslikult omistada. Asja turuhinna languse korral on kannatanu kahjuhüvitisnõue varastatu väärtusest väiksem. Samas on kannatanul viimatinimetatud juhul õigus kaotsiläinud asja äravõtmisaegse väärtuse hüvitamisele alusetu rikastumise sätetest (VÕS § 1037 lg-d 1-3) lähtudes.

15. Sõltumata eeltoodust märgib kolleegium veel järgmist. Varguse objektiivne koosseis eeldab "võõra" vallasasja äravõtmist. Võõras on selline vallasasi, mis ei ole asjaõigusseaduse § 68 tähenduses teo toimepanija omandis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-15-10, p 12). Tulenevalt KarS § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-test 1 ning 4, eeldab varguse subjektiivne koosseis muu hulgas seda, et teo toimepanija vähemalt peaks võimalikuks ja möönaks, et äravõetav asi on talle võõras. "Võõras" KarS § 199 lg 1 mõttes on käsitatav nn normatiivse koosseisutunnusena. Kolleegium on varem selgitanud, et normatiivsete koosseisutunnuste puhul ei ole nõutav, et isik teaks nende täpset juriidilist tähendust, küll on aga vajalik, et isik mõistaks selliste tunnuste üldist sotsiaalset tähendust või vähemalt taolise õiguskeelest pärineva tunnuse üldkeelelist paralleelhinnangut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-69-06, p 19). Seega saab varguse subjektiivse koosseisu täidetusest rääkida vaid juhul, kui isikul oli asja äravõtmisel vähemalt üldine arusaamine sellest, et see asi ei kuulu talle. KarS § 17 lg 1 sätestab, et isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Eeltoodust järeldub, et kui isik kujutab ekslikult ette, et äravõetav asi kuulub talle, on tema vastutus varguse kui tahtliku süüteo eest välistatud.

16. Praeguses asjas ei ole kohtud pööranud tähelepanu T. L.-i väitele, et ta pidas eterniitplaate ja puitsõrestikku endale kuuluvaks, sest ta oli need rentnikuna V kinnistut kasutades omal kulul hankinud ja paigaldanud. Maakohtu seisukoht, et eterniitplaadid ja puitsõrestik kuulusid A. L.-ile ja olid T. L.-ile KarS § 199 lg 1 mõttes võõrad, ei välista T. L.-i võimalikku koosseisueksimust äravõetud asjade kuuluvuse küsimuses, s.t seda, et T. L.-i arusaama kohaselt olid eterniitplaadid ja puitsõrestik tema omad, sest ta oli need omal kulul hankinud ja paigaldanud. Siinkohal väärib märkimist, et T. L. pole eterniitplaatide ja puitsõrestiku äraviimist menetluse vältel kordagi eitanud. Hinnates T. L.-i võimalikku eksimust, on oluline silmas pidada ka T. L.-i vaimset seisundit. Nimelt on kohtud tuvastanud, et T. L. põeb kroonilist vaimuhaigust, residuaalset skisofreeniat, mis avaldub mh mõttekäiguhäiretes. Eeltoodu valguses tuleb kohtul kriminaalasja uuel arutamisel - juhul kui leiab tuvastamist varguse objektiivne koosseis - varguse subjektiivse koosseisu kindlakstegemisel muu hulgas analüüsida, kas T. L. sai tegelikult aru, et eterniitplaadid ja puitsõrestik ei ole tema omad.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg