RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-14189. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene AS-ile 14. detsembril 2011 AS-i Oma Ehitaja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 108 (ükssada kaheksa) eurot 45 senti.

4. Mõista AS-ilt Oma Ehitaja riigituludesse 159 eurot 78 senti. Raha tuleb maksta 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamisel tuleb tasumata rahalt maksta viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

5. Määrata asja hinnaks apellatsioonimenetluses 11 581 eurot 84 senti.

1. AS Oma Ehitaja (hageja) esitas Harju Maakohtule 25. märtsil 2010 hagi Mart Opmanni (kostja) vastu 169 692 krooni ja 1672 krooni 76 sendi suuruse viivise saamiseks. Maakohus tagas 25. märtsi 2010. a määrusega hagi ja seadis hageja kasuks kostja kinnistule (Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonna registriosa nr 3797602) 171 384 krooni 76 sendi suuruse kohtuliku hüpoteegi.

Hagiavalduse kohaselt esitas hageja 19. oktoobril 2009 Harju Maakohtule avalduse Premium Motors Grupp AS-i (edaspidi võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Hageja tasus 2. novembril 2009 ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks kohtu deposiiti 25 000 krooni. 3. detsembril 2009 algatati võlgniku pankrotimenetlus. Hageja tasus kohtu nõudmisel kohtu deposiiti pankrotimenetluse kulude katteks lisaks 11. veebruaril 2010. a 44 692 krooni ning 4. märtsil 2010. a 100 000 krooni. Kokku tasus hageja võlgniku pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti 169 692 krooni. 19. märtsil 2010 kuulutati välja võlgniku pankrot.

Hagejal on õigus nõuda kostjalt kui võlgniku viimaselt juhatuse liikmelt (alates 6. septembrist 2007 kuni 22. detsembrini 2009) deposiiti tasutud summa hüvitamist, samuti võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 3 alusel viivist. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgniku raske juhtimisveana muu hulgas käsitatav see, et juhatus viivitas pankrotiavalduse esitamisega. Võlgniku aktsiakapital on 47 871 340 krooni. Ajutise halduri aruandest nähtuvalt kanti äriühingust 2007. aastal ja 2008. aasta alguses välja ligi 30 000 000 krooni ning võlgnik oli ainuüksi AS-ile DnB Nord Pank ja hagejale võlgu rohkem kui 60 000 000 krooni. Eeltoodut arvestades on ilmselt rikutud äriseadustiku (ÄS) § 292 lg 1 p 1 nõuet, mille kohaselt tuleb üldkoosolek kokku kutsuda, kui aktsiaseltsi netovara on vähem kui pool aktsiakapitalist. Kostja eiras enam kui pooleteise aasta jooksul ÄS § 306 lg-s 3¹ sätestatud kohustust esitada viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule võlgniku pankrotiavaldus. Kostja asemel pidi pankrotiavalduse esitama ja kulutuse kandma hageja. Samuti nähtub halduri aruandest, et kostja jättis täitmata raamatupidamiskohustuse (ÄS § 306 lg 4) ning jättis 2008. majandusaasta aruande audiitorile esitamata (ÄS § 332 lg 1). Kostja varjas alates 2008. aasta algusest võlgniku maksejõuetust ja rikkus pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja selgituste kohaselt ei olnud tal alates 29. juunist 2009 võimalik juhatuse liikme ülesandeid täita, sest temaga peatati lepingulised suhted alates 29. juunist 2009 kuni 29. augustini 2009, 1. augustil 2009 vormistati kostjaga juhatuse liikme lepingu lõpetamine. Kostja ei ole juhatuse liikme kohustusi rikkunud. Ajutise halduri aruandest nähtuvalt ei ole tuvastatud, et kostja oleks hilinenud pankrotiavalduse esitamisega. Võlgnik ei olnud 2008. aasta alguses püsivalt maksejõuetu. Seda kinnitab 2008. majandusaasta aruanne, samuti asjaolu, et võlgniku vastu algatati 3. märtsil 2009 saneerimismenetlus. Ajal, mil võlgnik lõpetas kostjaga võlaõigusliku suhte (29. juuni 2009), ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu ja tal ei olnud kohustust esitada võlgniku pankrotiavaldust. Saneerimismenetluse lõpetamise ajaks (28. september 2009) oli kostja võlgniku juhatusest kõrvaldatud ning tal ei olnud õiguslikku alust võlgniku esindamiseks. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et hagejal on kostja vastu nõudeõigus, on hageja väidetava nõude suurus ebaselge.

3. Harju Maakohus jättis 28. veebruari 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja tühistas 25. märtsi 2010. a määrusega kostja kinnistule seatud hüpoteegi.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostja pidanuks esitama võlgniku pankrotiavalduse ja kas hageja on õigustatud kostjalt nõudma deposiiti tasutud raha ja sellelt arvestatud viivist. Pankrotiseaduse (PankrS) § 30 lg 3 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku puhul isikul, kes on teinud PankrS § 30 lg-s 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiiti tasutud summa hüvitamist isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Isik, kelle vastu nõue esitatakse, peab vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustust rikkunud.

2008. majandusaasta aruandest nähtuvalt oli võlgniku omakapital 31. detsembri 2008. a seisuga 50 290 001 krooni. Seega ei olnud võlgnik maksejõuetu. Kuivõrd võlgniku vastu algatati 3. märtsil 2009 saneerimismenetlus, on välistatud, et võlgnik oli 2008. ning 2009. aastal maksejõuetu. Hageja ei vaielnud vastu kostja väitele, et võlgnik ei olnud maksejõuetu ka saneerimismenetluse ajal, sest saneerimismenetlus lõpetati seetõttu, et saneeritavad ettevõtted ei täitnud saneerimiskava, mitte aga seetõttu, et oleks selgunud võlgniku püsiv maksejõuetus. Võlgniku nõukogu esimehe Jürgen Vesteri 4. märtsi 2008. a käskkirjaga on tõendatud, et kostjaga peatati kõik lepingulised suhted alates 29. juunist kuni 29. augustini 2009 ning kostjat kohustati tagastama võlgnikule kõik tema käsutuses olnud töövahendid jms. 29. juunil 2009 kostja vormistatud ja nõukogu esimehe allkirjastatud aktiga on tuvastatud, et kostja andis võlgnikule üle kõik töövahendid ning tema käsutuses olnud dokumendid, samuti võtmed. Seega ei olnud kostjal pärast 29. juunit 2009 juurdepääsu oma töökohale ja võlgniku dokumentatsioonile. 1. augustil 2009 vormistasid nõukogu esimees, nõukogu liige Margus Grünberg ja kostja juhatuse liikme lepingu lõpetamise, millest nähtub, et leping loetakse poolte kokkuleppel lõppenuks 20. oktoobril 2009. Sellest dokumendist ei nähtu, et kostjal võimaldati täita juhatuse liikme kohustusi. Kostja kinnitas, et ta oli alates 29. juunist 2009 võlgniku juhatusest kõrvaldatud ning tal ei olnud kontakti võlgniku nõukoguga. Kostja käsitas 29. juunil 2009 talle teatavaks tehtud nõukogu esimehe käskkirja nõukogu otsusena kutsuda ta juhatuse liikme kohalt tagasi. Ajal, mil võlgnik lõpetas kostjaga võlaõigusliku suhte (29. juuni 2009), ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu ning ei ole alust väita, et kostja oleks olnud kohustatud esitama võlgniku pankrotiavaldust. Võlgniku saneerimismenetlus lõpetati 28. septembril 2009.

Ajutise halduri aruande p-st 7 nähtuvalt ei ole kontserni äritegevuse jätkamiseks garantiide andmine ja laenude võtmine käsitatav võlgniku kuriteo tunnustega teona. Ajutine haldur ei ole aruandes tuvastanud, et kostja oleks hilinenud pankrotiavalduse esitamisega. Ka maakohtu võlgniku pankroti väljakuulutamise määruses ei ole kindlaks tehtud, millal võlgnik maksejõuetuks muutus. Samuti ei ole esitatud seisukohta, kas kostja on teinud raske juhtimisvea ja rikkunud pankrotiavalduse esitamise kohustust.

ÄS § 306 lg-s 3¹ sätestatakse, et kui aktsiaselts on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus esitama viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule aktsiaseltsi pankrotiavalduse. Kostjale etteheidetav asjaolu, et ta pidanuks esitama pankrotiavalduse vahetult pärast saneerimismenetluse lõpetamist (28. september 2009), ei ole tõsiselt võetav. Saneerimismenetluse lõpetamise ajaks oli kostjaga juhatuse liikme leping lõpetatud. Seega ei olnud kostjal õiguslikku alust võlgnikku esindada. Õigustloovat tähendust ei ole sellel, et äriregistri kande kohaselt oli kostja võlgniku juhatuse liige kuni 22. detsembrini 2009. Kostjal ei olnud võimalust esitada võlgniku nimel pankrotiavaldust, sest ta oli võlgniku juhatusest kõrvaldatud ning tal ei olnud juurdepääsu võlgniku dokumentidele. Heita sellises olukorras kostjale ette pankrotiavalduse esitamata jätmist, ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Ajavahemik saneerimismenetluse tühistamise määruse jõustumise (15. oktoober 2009) ja võlgniku pankrotiavalduse esitamise (19. oktoober 2009) vahel on neli päeva. Seega ei saanud kostja kuidagi rikkuda ÄS § 306 lg-st 3¹ tulenevat kohustust esitada võlgniku pankrotiavaldus 20 päeva jooksul.

Kuivõrd asjas on tõendatud, et kostja ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud, siis on PankrS § 30 lg-st 3 tulenev eeldus täitmata ning hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt deposiiti tasutud summa hüvitamist. Eeltoodut arvestades ei ole vaja analüüsida kostja täiendavaid alternatiivseid vastuväiteid hagile.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. novembri 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega pidanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et asjas oli tähtis võlgniku püsiva maksejõuetuse tuvastamine, sest sellest olenes, millal pidi kostja võlgniku juhatuse liikmena pankrotiavalduse esitama. Hageja leidis, et võlgnik oli maksejõuetu juba 2008. aastal ja siis oleks tulnud esitada ka pankrotiavaldus. Kostja väitis, et maksejõuetus tekkis 2009. aasta lõpuks ja ta ei saanud pankrotiavaldust esitada, sest tema juhatuse liikme leping oli lõpetatud. Samuti välistas pankrotiavalduse esitamise toimunud saneerimismenetlus. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 ja PankrS § 30 lg-st 4 tuli kostjal oma väiteid tõendada.

Maakohus leidis esitatud tõendite (võlgniku 2008. majandusaasta aruanne, maakohtu määrused võlgniku vastu saneerimismenetluse algatamise ja saneerimiskava kinnitamise kohta) põhjal õigesti, et võlgnik ei olnud kuni saneerimiskava kinnitamiseni (2008. aastal ja 2009. aasta esimesel poolel) maksejõuetu. Saneerimisseaduse (SanS) § 8 lg 1 p 1 järgi saab algatada saneerimismenetluse ettevõtte vastu, mille maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline. SanS § 28 lg 5 p 3 järgi jätab kohus saneerimiskava kinnitamata, kui selle täitmine ei ole tõenäoline. Tõenäoline ei ole saneerimiskava täitmine juhul, kui saneeritav ettevõte on maksejõuetu. Seega pidi maakohus nii saneerimismenetluse algatamisel kui ka saneerimiskava kinnitamisel muu hulgas kontrollima, kas saneeritav äriühing pole püsivalt maksejõuetu. Hagejal oli võlausaldajana saneerimismenetluses võimalik esitada vastuväide, et saneerimisavalduse on esitanud püsivalt maksejõuetu äriühing, kuid ta ei ole seda teinud. Võlgniku maksejõuetust ei saanud järeldada ka tema 2008. majandusaasta aruandest. See, et viidatud aruanne oli auditeerimata, ei tähenda iseenesest, et see oleks olnud ka sisult ebaõige. Hageja paljasõnaline väide, et kostja esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed, ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid selliseks kahtluseks alust.

Ajutise halduri aruande järgi ei ole võimalik tuvastada, millal muutus võlgnik maksejõuetuks ja millal oli juhatus kohustatud esitama pankrotiavalduse. Ajutise halduri aruandest ei ole võimalik saada kinnitust hageja väitele, et võlgnik oli juba 2008. aastal maksejõuetu. Viidatud aruande p-st 7 ei tulene ka see, et kostja on jätnud täitmata oma kohustuse esitada pankrotiavaldus. Selle punkti kohaselt tuli esmalt välja selgitada, millal võlgnik maksejõuetuks muutus, ja alles pärast seda on võimalik tuvastada, kas kostja on jätnud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata.

Tuvastamaks, kas kostja täitis pankrotiavalduse esitamise kohustust, oli oluline hinnata ka seda, kas tal oli võimalik oma kohustusi täita. Kostja on tõendanud, et võlgniku nõukogu esimehe korraldusega peatati tema juhatuse liikme volitused alates 29. juunist 2009 kuni 29. augustini 2009 ja 1. augustil 2009 kutsuti ta juhatuse liikme kohalt tagasi alates 20. oktoobrist 2009. Hageja ei vaidlustanud neid asjaolusid, kuid leidis, et maakohus hindas neid ebaõigesti. Kostja ei pidanud esitama pankrotiavaldust vähemalt pärast saneerimismenetluse lõpetamist. Kostjal ei olnud võimalik oma kohustusi täita, sest tema tegevus oli peatatud. Lisaks kestis võlgniku saneerimismenetlus kuni 28. septembrini 2009 (määrus saneerimismenetluse lõpetamise kohta jõustus 15. oktoobril 2009) ja sellel ajal ei olnud pankrotiavalduse esitamine võimalik. Pärast saneerimismenetluse lõpetamist esitas hageja 19. oktoobril 2009 ise pankrotiavalduse. Ajavahemik saneerimismenetluse lõpetamisest kuni ajani, mil hageja esitas pankrotiavalduse, oli nii lühike, et selle aja vältel pankrotiavalduse esitamata jätmist ei saa käsitada kostja kohustuste täitmata jätmisena.

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohus kohaldas valesti (jättis kohaldamata) SanS § 49 lg 1 ja § 50 lg-d 3 ja 4, kui asus seisukohale, et saneerimismenetluse tõttu oli pankrotiavalduse esitamine välistatud. Asjas tuli tuvastada, millal muutus võlgnik maksejõuetuks, kuid ringkonnakohus keskendus vaid ajutise halduri aruandele ning jättis tähelepanuta asjaolud ja tõendid, millest nähtus võlgniku maksejõuetus. Nii pole analüüsitud seda, et saneerimismenetlus lõpetati saneeritavate ettevõtete võimetuse tõttu täita saneerimiskava. Maksejõulised ettevõtted suudavad täita saneerimiskava ning ei pankrotistu vahetult pärast saneerimismenetluse enneaegset lõppu.

Ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel ka menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, kui tugines võlgniku auditeerimata 2008. majandusaasta aruandele. Samuti hindas ringkonnakohus valesti 1. augustil 2009 vormistatud akti kostja juhatuse liikme lepingu lõpetamise kohta, kui leidis, et sellest ei nähtu, et kostjal võimaldati täita juhatuse liikme kohustusi 20. oktoobrini 2009. Juhatuse liikme lepingu lõpetamise dokumendist ei pidanudki eeltoodut nähtuma, sest eelduslikult tuli kostjal täita juhatuse liikme kohustusi kuni 20. oktoobrini 2009. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millised tõendid kinnitavad, et kostjal ei olnud kontakte võlgniku nõukoguga ja et kostjal ei olnud võimalik täita juhatuse liikme kohustusi. Ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu maakohtu otsuse vasturääkivustele - maakohus on leidnud, et kostja võlaõiguslik suhe võlgnikuga lõppes 29. juunil 2009, samas on märgitud selle suhte lõppemise ajaks 1. august 2009. Ka on jäänud hindamata hageja väide, et kostja on varjanud võlgniku maksejõuetust juba 2008. aasta algusest.

Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb kostja sellele vastu ja leiab, et kohtute otsused on seaduslikud ja põhjendatud.

7. Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses ja kostja esindajad vastuses esitatud seisukohtade juurde.

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt kui võlgniku endiselt juhatuse liikmelt PankrS § 30 lg 3 alusel kohtu deposiiti tasutud summa hüvitamist ja sellelt arvestatud viivist. Viidatud sätte esimese lause kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku puhul isikul, kes on teinud PankrS § 30 lg-s 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiiti tasutud summa hüvitamist isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Juhatuse liikme pädevust sätestava ÄS § 306 lg 3¹ esimese lause järgi, kui aktsiaselts on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus esitama viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule aktsiaseltsi pankrotiavalduse. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on viidatud sätetes märgitud kohustust rikkunud (kas tuvastatud asjaoludel oli kostjal võimalik seda kohustust täita).

10. Kolleegium nõustub kohtutega, et asja lahendamisel tuli esmalt tuvastada, millal muutus võlgnik püsivalt maksejõuetuks, sest sellest sõltus, millal tuli kostjal täita kohustus esitada võlgniku pankrotiavaldus. Poolte tõendamiskoormist sätestava PankrS § 30 lg 3 teise lause järgi peab isik, kelle vastu nõue esitatakse, vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Kostja tugines asjaoludele, et tal oli võimatu vaidlusalust kohustust täita, sest võlgniku maksejõuetus tekkis 2009. aasta lõpuks ning sellel ajal ei olnud ta enam võlgniku juhatuse liige. Ringkonnakohus märkis õigesti, et tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 ja PankrS § 30 lg-st 3 on kostjal nende väidete tõendamise kohustus.

11. Kohtud tuvastasid, et võlgnik ei olnud kuni 4. juunini 2009 (saneerimiskava kinnitamine) maksejõuetu ja kolleegiumi arvates ei ole selle tuvastamisel menetlusnorme rikutud.

Ringkonnakohus kohaldas õigesti saneerimisseaduse sätteid, kui leidis, et kohus peab nii saneerimismenetluse algatamisel kui ka saneerimiskava kinnitamisel muu hulgas kontrollima ega saneeritav äriühing pole püsivalt maksejõuetu ning saneerimismenetluse algatamine ja saneerimiskava kinnitamine on äriühingu maksejõuetuse korral välistatud. Nii sätestab SanS § 8 lg 1, et kohus algatab saneerimismenetluse, kui saneerimisavaldus vastab tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja saneerimisseaduses esitatud nõuetele ning kui ettevõtja on põhistanud, et tema maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline, ettevõte vajab saneerimist ning ettevõtte jätkusuutlik majandamine on pärast saneerimist tõenäoliselt võimalik. SanS § 28 lg 2 p 4 järgi kontrollib kohus saneerimiskava kinnitamisel, kas saneerimiskava vastab SanS §-s 21 sätestatud nõuetele (st kas saneerimiskava sisaldab muu hulgas ettevõtte majandusliku seisundi kirjeldust saneerimismenetluse algatamise seisuga ja nende põhjuste analüüsi, mis on kaasa toonud vajaduse ettevõtet saneerida, samuti prognoosi ettevõtte majandusliku seisundi kohta pärast saneerimist). SanS § 28 lg 5 p 3 järgi jätab kohus saneerimiskava kinnitamata ja lõpetab saneerimismenetluse, kui muu hulgas selgub, et ettevõtte saneerimine on ebatõenäoline.

Kolleegium peab vajalikuks siiski selgitada, et võlgniku saneerimiskava kinnitamine ei tõenda ümberlükkamatult maksejõuetuse puudumist, vaid loob üksnes eelduse, et sel momendil ei ole võlgnik maksejõuetu. Nimetatud eeldust on võimalik hiljem ümber lükata, tõendades, et võlgnik oli maksejõuetu juba saneerimiskava kinnitamise ajal.

Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele tõendite mittenõuetekohase hindamise kohta võlgniku maksejõuetuse analüüsimisel märgib kolleegium, et ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui tugines muu hulgas võlgniku auditeerimata 2008. majandusaasta aruandele. Viidatud aruanne on TsMS § 229 lg 1 järgi tõendiks, mida kohtul tuleb TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi hinnata koos teiste asjas esitatud tõenditega. Samuti on põhjendamatu kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus pole hinnanud kostja väidet, mille kohaselt oli võlgnik maksejõuetu juba 2008. aasta alguses.

12. Samas ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et pankrotiavalduse esitamine ei olnud võimalik kogu saneerimismenetluse toimumise ajal, st kuni 28. septembrini 2009. Selline järeldus ei ole kooskõlas SanS §-ga 49, sest viidatud säte ei piira võlgniku juhatuse liikme võimalust esitada pankrotiavaldus. Saneerimismenetluse kestel esitatud pankrotiavalduse läbivaatamist sätestavad SanS § 49 lg-d 2 ja 3. Sama paragrahvi lg 6 järgi, kui kohus tuvastab, et saneerimiskavas ettenähtut arvestades on siiski alust ettevõtja pankrot välja kuulutada, tühistab ta saneerimiskava ja lõpetab saneerimismenetluse. SanS § 49 lg 1 järgi piiratakse üksnes võlausaldaja, kes on saneerimiskavaga hõlmatud või kelle nõue oli enne saneerimiskava kinnitamist olemas, pankrotiavalduse esitamise õigust saneerimiskava kehtivuse ajal (samas on võlausaldajal õigus taotleda kohtult saneerimiskava tühistamist, kui võlgnik ei täida saneerimiskavaga võetud kohustusi tähtajaks (SanS § 51 lg 1 p 2 või 3)). Kolleegium osutab lisaks saneerimiskava täitmise üle järelevalvet sätestava § 50 lg-tele 3 ja 4. Viidatud sätete järgi teatab saneerimisnõustaja ettevõtja maksejõuetusele viitavatest asjaoludest kohe ettevõtjale ja püsiva maksejõuetuse saabumisel ka võlausaldajale ning saneerimiskava kinnitanud kohtule, ning eeltoodud saneerimisnõustaja kohustus ei mõjuta juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikme vastutust pankrotiavalduse esitamata jätmise eest. Seega ei saa äriühingu juhatuse liige vabandada pankrotiavalduse esitamata jätmist sellega, et saneerimisnõustaja jättis oma sellekohase kohustuse täitmata.

Arvestades eeltoodut, tuli kohtutel kostja vaidlusaluse kohustuse mittekohase täitmise üle otsustamiseks tuvastada, millal (alates saneerimiskava kinnitamisest 4. juunil 2009) muutus kostja püsivalt maksejõuetuks. Kuna kohtud tuginesid ebaõigesti eeldusele, et saneerimismenetluse ajal ei olnud pankrotiavalduse esitamine võimalik, jätsid nad hindamata, kas asjas esitatud väited ja tõendid annavad alust järelduseks, et võlgnik võis muutuda püsivalt maksejõuetuks saneerimismenetluse ajal. Asjas on tuvastatud, et võlgniku saneerimismenetlus lõpetati 28. septembril 2009 (määrus saneerimismenetluse lõpetamise kohta jõustus 15. oktoobril 2009) ning hageja esitas avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks 19. oktoobril 2009.

13. Kostja pankrotiavalduse esitamise kohustuse mittekohase täitmise üle otsustamiseks tuli hinnata ka seda, kas kostjal oli võimalik oma kohustust täita. Kohtute põhjendustest nähtub, et kostjapoolne kohustuste rikkumine on välistatud seetõttu, et kostja tegevus juhatuse liikmena oli 29. juunil 2009 peatatud ning tal ei olnud võimalik oma kohustusi täita. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu, põhjendades seda järgmiselt.

ÄS § 306 lg 1 järgi on juhatus aktsiaseltsi juhtorgan, mis esindab ja juhib aktsiaseltsi. ÄS § 309 lg 1 esimese lause järgi valib juhatuse liikmed ja kutsub nad tagasi nõukogu. Tulenevalt ÄS §-st 309 võib juhatuse liikme ja äriühingu vaheline õigussuhe lõppeda juhatuse liikme ametiaja lõppemisega (§ 309 lg 2), juhatuse liikme tagasikutsumisega (§ 309 lg 3) ning juhatuse liikme tagasiastumisega (§ 309 lg 5). Vältimaks olukordi, kus äriühingu juhtimine on juhatuse liikme väljalangemise tõttu häiritud, sätestatakse ÄS § 310 esimeses lauses, et mõjuval põhjusel võib väljalangenud juhatuse liikme asemele uue liikme määrata kohus nõukogu, aktsionäri või muu huvitatud isiku nõudel. Arvestades juhatuse kui aktsiaseltsi juhtorgani pädevust, on oluline, et juhatuse ja äriühingu vahelised suhted oleksid õiguslikult selged. ÄS § 309 ei sätesta nõukogu pädevust peatada juhatuse liikme tegevus. Vastasel juhul tekiks ebaselge õiguslik olukord, kus juhatuse liikme õigused ja kohustused jääksid ebamääraseks. Arvestades eeltoodut ei ole võlgniku nõukogu esimehe käskkiri kostjaga lepingulise suhte peatamise kohta kooskõlas seadusega.

ÄS § 317 lg 1 esimese lause järgi annab nõukogu juhatusele korraldusi aktsiaseltsi juhtimise korraldamisel. ÄS § 306 lg 2 esimesest lausest tulenevalt on juhatusel kohustus järgida nõukogu seaduslikke korraldusi. Seega ei saa kostja vabaneda oma juhatuse liikme kohustuste täitmisest, tuginedes nõukogu ebaseaduslikule korraldusele. ÄS § 315 lg 1 järgi peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja hoolsuskohustuseks oli vaidlusaluses õiguslikult ebaselges olukorras aktiivselt tegutseda, et kõrvaldada takistused juhatuse liikme ülesannete täitmisel, või juhatuse liikme kohalt tagasi astuda. ÄS § 309 lg 5 esimese ja teise lause järgi võib juhatuse liige juhatusest tagasi astuda sõltumata põhjusest, teatades sellest nõukogule. Juhatuse liikmega sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused lõpevad lepingu kohaselt. Kuivõrd kostja juhatuse liikme kohalt tagasi ei astunud, oli ta jätkuvalt võlgniku juhatuse liige koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega.

14. Ekslik on kohtute järeldus ka kostjaga juhatuse liikme lepingu lõpetamise kohta. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt on ringkonnakohus nõustunud maakohtu järeldusega, et võlgniku saneerimismenetluse lõpetamise ajaks oli lisaks kostjaga lepingu peatamisele vormistatud 1. augustil 2009 ka juhatuse liikme lepingu lõpetamine, millest tulenevalt puudus kostjal igasugune õiguslik alus võlgniku esindamiseks, kuna kostja ei olnud enam võlgniku juhatuse liige. Maakohus märkis samuti, et viidatud 1. augusti 2009. a dokumendist ei nähtu, et kostjal võimaldati täita juhatuse liikme kohustusi. Selline seisukoht ei ole kooskõlas tuvastatud asjaolude ega juhatuse liikme ja äriühingu vahelist õigussuhet reguleerivate õigusnormidega. Kostjaga sõlmitud juhtimislepingu lisaks oleva 1. augusti 2009. a dokumendi (pealkirjastatud "Lepingu lõpetamine") järgi teatatakse, et pooltevaheline juhtimisleping loetakse lõppenuks poolte kokkuleppel 20. oktoober 2009. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et juhatuse liikme lepingu lõpetamise dokumendist ei pidanud nähtuma, kas kostjal võimaldati täita juhatuse liikme kohustusi. Kui nõukogu lõpetas kostjaga juhatuse liikme lepingu 20. oktoobrist 2009, siis sai hageja tugineda eeldusele, et kostjal tuli kuni selle kuupäevani juhatuse liikme kohustusi täita. Seega tulnuks kostjal tõendada väidet, et tal ei olnud võimalik juhatuse liikme kohustusi täita.

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kostja pankrotiavalduse esitamise kohustuse mittekohase täitmise tuvastamisel eeltooduga arvestada.

15. Kolleegium märgib, et asja hind apellatsiooniastmes on määratud valesti ja seda tuleb TsMS § 137 lg 1¹ alusel muuta.

Hageja palus 25. märtsil 2010 esitatud hagis mõista kostjalt välja põhivõla 169 692 krooni ja viivise alates summade deposiiti tasumisest kuni deposiiti tasutud summade hüvitamiseni hagejale. Hageja palus viivise välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Hageja märkis, et hagi esitamisel on viivisenõue 1672 krooni 76 senti. Tsiviilasja hind maakohtus oli TsMS § 123, § 124 lg 1 esimese lause ja § 133 lg-te 1 ja 2 järgi 169 692 krooni. Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna (sh kõrvalnõude osas), on asja hinnaks apellatsioonimenetluses TsMS § 137 lg-st 4 tulenevalt hageja põhinõue ja kõrvalnõuded arvestatuna maakohtu otsuse tegemise, s.o 28. veebruari 2011. a seisuga. Ringkonnakohus on määranud apellatsiooniastmes tsiviilasja hinnaks 10 953 eurot 49 senti (põhinõue + viivis hagiavalduse esitamise seisuga) ja sellelt summalt on tasunud hageja ka riigilõivu 1118 eurot 45 senti. Kolleegium juhib tähelepanu, et ringkonnakohus on märkinud tsiviilasja hinna erinevates lahendites erinevalt. Vaidlusaluses otsuses on märgitud tsiviilasja hinnaks 10 845 eurot 30 senti, samas kui määruses apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise kohta on tsiviilasja hinnaks märgitud 10 953 eurot 49 senti (II kd, tl 10).

VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlgnikult nõuda viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni VÕS §-s 94 sätestatud intressimääras, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär).

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 oli Eesti Panga teatel 1,00% aastas. Seega oli sel ajavahemikul kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1+7=8% aastas. Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2011 oli Eesti Panga teatel 1,25% aastas. Seega oli sel ajavahemikul kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1,25+7=8,25% aastas. Tsiviilasja hinna määramisel on ringkonnakohus jätnud arvestamata ajavahemiku 26. märtsist 2010 kuni 28. veebruarini 2011.

8% hagiavalduses märgitud nõudesummast 169 692 krooni on 13 575 krooni 36 senti, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 37 krooni 19 senti päevas. 8,25% nõudesummast 169 692 krooni on 13 999 krooni 59 senti, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 38 krooni 36 senti päevas. Sellest tulenevalt oli viivisenõue nõudesummalt 169 692 krooni 26. märtsist 2010 kuni 31. detsembrini 2010, s.o 281 päeva eest 10 450 krooni 39 senti ja 1. jaanuarist 2011 kuni 28. veebruarini 2011, s.o 28 päeva eest 1074 krooni 8 senti.

Kokku oli hageja viivisenõue seisuga 28. veebruar 2011. a 11 524 krooni 47 senti. Lisades sellele põhinõude 169 692 krooni, saab kokku 181 216 krooni 47 senti (11 581 eurot 84 senti), mis on ka asja hind apellatsioonimenetluses.

Hageja esitas apellatsioonkaebuse 30. märtsil 2011. Alates 1. jaanuarist 2011 kehtiva riigilõivuseaduse § 57 lg-st 1 ning sama seaduse lisa 1 järgi tuli riigilõivu hagilt hinnaga 11 581 eurot 84 senti tasuda 1278 eurot 23 senti. Arvestades eeltoodut, on hageja tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 159 eurot 78 senti vähem.

TsMS § 179 lg 1 kohaselt, menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Viidatud sätte alusel tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista 159 eurot 78 senti. Raha võib maksta kautsjoni tasumiseks ette nähtud kontole. Tasumisega viivitamisel tuleb maksta TsMS § 179 lg 9 esimese lause järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kolleegium märgib, et hagejast kaebaja peaks apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel hinna määramiseks ise viivisenõude kaevatava kohtuotsuse tegemise seisuga välja arvutama ja kohus võib temalt seda ka nõuda (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 80-81).

16. Asja hind Riigikohtus tuleb, lähtudes TsMS § 137 lg-st 4, arvutada välja ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga, st arvestada tuleb hageja viivisenõuet 15. novembrini 2011.

Lisaks varem märgitud referentsintressimääradele tuleb arvestada, et 1. juulist 2011 kuni 31. detsembrini 2011 oli referentsintressimäär Eesti Panga teatel 1,00% aastas. Seega oli sel ajavahemikul kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1+7=8% aastas.

Sellest tulenevalt oli viivisenõue nõudesummalt 169 692 krooni 1. märtsist 2011 kuni 30. juunini 2011, s.o 122 päeva eest 4679 krooni 92 senti ja 1. juulist 2011 kuni 15. novembrini 2011, s.o 138 päeva eest 5132 krooni 22 senti. Kokku oli hageja viivisenõue (arvestades ka varasemaid ajavahemikke ) seisuga 15. november 2011. a 21 336 krooni 61 senti (11 524 krooni 47 senti + 4679 krooni 92 senti + 5132 krooni 22 senti). Lisades sellele põhinõude 169 692 krooni, saab kokku 191 028 krooni 61 senti (12 208 eurot 95 senti), mis on ka asja hind kassatsioonimenetluses.

Seetõttu on hageja tasunud ka ettenähtust vähem kautsjonit. Hageja tasus kautsjoni 108 eurot 45 senti, kuid TsMS § 140 lg 2 järgi tuli tasuda kautsjonit 122 eurot 9 senti. Seega tasus hageja kautsjoni 13 eurot 64 senti vähem. Kuna kassatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse, tuleb tasutud kautsjon aga TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi nagunii tagastada.

17. Kolleegium jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada, sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

18. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kautsjoni on tasunud hageja eest Advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene AS. Hageja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 palunud kautsjoni tagastada Advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene AS-ile.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Villu Kõve