RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2011. a otsus ja Harju Maakohtu 10. mai 2011. a vaheotsus tsiviilasjas nr 2-10-5523. Saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt 27. detsembril 2011 makstud kautsjon 49 (nelikümmend üheksa) eurot 5 senti Aktsiaseltsile Enko (konto nr 221010144311, Swedbank AS).

1. Osaühing KRIMELTE (hageja) esitas 3. veebruaril 2010 Harju Maakohtule Aktsiaseltsi Enko (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 306 957 krooni 83 senti ja alates 1. jaanuarist 2010 seadusjärgse viivise. Hageja palus teha vaheotsuse, millega tuvastada kostja lepingurikkumine ning sellest tulenevalt hagejal kahju hüvitamise nõude olemasolu kostja vastu.

Hagiavalduse kohaselt tellis hageja alates 2004. a-st kostjalt ristadaptereid, mida hageja paigaldas enda toodetud ehitusvahupudelitele. Kostja teadis, et hageja kasutas ristadaptereid sellisel viisil. Alates 2006. a-st kasutab hageja ristadapterite paigaldamiseks samu presse. 21. aprillil 2009 kasutusele võetud ristadapterite partii kasutamisel purunesid mitmed ristadapterid paigaldamisel. Varasemate partiidega ei olnud seda juhtunud. Purunenud ristadaptereid oli kogutoodangust umbes 2%. Hageja teavitas samal päeval kostjat ristadapterite purunemisest. Samal päeval külastasid ka kostja spetsialistid hageja ruume, et selgitada välja ristadapterite purunemise põhjus. Ebakvaliteetseid ristadaptereid avastati ka edaspidi ning hageja teavitas sellest kostjat mitme eraldi teatega. Tallinna Tehnikaülikooli Polümeermaterjalide Katselabori tehtud ekspertiisi kohaselt erines erinevatest partiidest pärit ristadapterite materjali plastilisust iseloomustav kristallilisus, mis näitab, et purunemise tingib ristadapteri ebasobiv materjal. Samuti leiti, et ristadapteri materjaliks on polüpropüleeni homopolümeer, mitte kopolümeer, nagu oli teatanud kostja. Kokku on hageja tuvastanud 12 216 ebakvaliteetset ristadapterit, millest 3216 on ühendatud vahupudelitega, mida hageja ei saa oma klientidele müüa.

15. mail 2009 tasaarvestas hageja enda 74 766 krooni 99 sendi suuruse kahjuhüvitise nõude kostja nõudega. 24. juulil 2009 esitas hageja kostjale uue tellimuse mh 1 209 600 ristadapteri tellimiseks. Kostja kinnitas tellimuse 28. juulil 2009. 31. juulil 2009 teatas kostja hagejale, et ei tarni hagejale ristadaptereid, kui hageja ei tasu varem tasaarvestatud kostja nõuet. Hageja tasus kostjale nõutud 80 235 krooni 76 senti, sh ka viivise, kuid kostja ei tarninud sellest hoolimata ristadaptereid. Hageja nõudis mitmel korral kostjalt kohustuste täitmist, kuid kostja ei täitnud oma kohustusi.

Hagejale on tekkinud järgmine kahju:

• purunenud ristadapteritega vahupudelite maksumus 108 363 krooni 25 senti,
• eelnimetatud vahupudelite utiliseerimise kulu 9848 krooni,
• kostjale tagastatud 93 ristadapteri maksumus 60 krooni 45 senti,
• pudelilt eemaldatud ja kostjale tagastamata 8907 ristadapteri maksumus 5789 krooni 55 senti,
• toodangu kontrollimiseks rakendatud lisatööjõu kulu 30 684 krooni 44 senti,
• ekspertiiside tellimise kulu 12 100 krooni,
• õigusabikulu 79 125 krooni,
• õigusliku aluseta kostjale makstud viivis 5458 krooni 77 senti,
• teiste tootjate adapterite kasutamiseks valmistatud manuaalsete adapteripresside valmistamise kulu 22 589 krooni 60 senti,
• manuaalsete adapteripresside kasutamiseks rakendatud lisatööjõu kulu 32 938 krooni 77 senti.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et ristadapter on tema sortimenti kuuluv toode, mida hageja on ostnud sellisena, nagu see on valmistatud. Hageja ei ole näidanud ega tõendanud, et pooled oleks kokkuleppinud tingimustes, millele ristadapterid peaksid vastama. Ka pärast 21. aprilli 2009 esitatud tellimustes ei esitanud hageja täpsemaid nõudeid. Hageja ei vaadanud kostjalt ostetud kaupa mõistliku aja jooksul üle ega teavitanud mõistliku aja jooksul kostjat piisavalt täpselt avastatud puudustest. Pooled ei sõlminud juulis 2009 lepingut ristadapterite müügiks. Kostja ei ole teinud sellesisulist tahteavaldust. Samuti ei olnud pooled saavutanud kokkulepet lepingu olulistes tingimustes. Isegi kui leping oleks olnud sõlmitud, võinuks kostja võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 1 ja § 111 lg 1 alusel keelduda oma kohustuse täitmisest, kuna hageja oli olnud viivituses arve tasumisega. Kuna oli selge, et hageja põhjustab endale kostja toodete kasutamisega kahju, ei oleks adapterite müümine olnud kooskõlas ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. VÕS § 222 järgi oleks hageja esmalt pidanud nõudma asja asendamist. Samuti ei ole hageja andnud kostjale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. Kahju hüvitamise nõude välistavad ka VÕS § 127 lg-d 2 ja 3.

3. Harju Maakohus tuvastas hageja taotluse alusel 10. mail 2011 tehtud vaheotsusega, et kostja on rikkunud pooltevahelisi lepinguid, tarnides hagejale lepingutele mittevastavaid ristadaptereid, et kostja vastutab nimetatud rikkumise eest ja et hagejal on sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Maakohus tuvastas ka, et kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi hageja vastu, jättes tarnimata ristadaptereid, et kostja vastutab nimetatud rikkumise eest ja et hagejal on sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue kostja vastu.

Maakohus leidis, et vaheotsus tuleb teha järgmistes küsimustes:

• kas kostja on rikkunud pooltevahelisi lepinguid, tarnides hagejale lepingutele mittevastavaid ristadaptereid, kas kostja vastutab nimetatud rikkumise eest ja kas hagejal on sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue kostja vastu;
• kas kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi hageja vastu, jättes tarnimata ristadaptereid, kas kostja vastutab nimetatud rikkumise eest ja kas hagejal on sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue kostja vastu.

Maakohus leidis, et asjas esitatud dokumentaalsete tõendite ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja tarnitud tooted oli märgitud koguses lepingutingimustele mittevastavad ning et hageja ei ole kaotanud õigust mittevastavusele tugineda. Seetõttu tuleb esimeses vaheotsuse küsimuses asuda seisukohale, et kostja on rikkunud lepinguid, tarnides hagejale lepingutele mittevastavaid ristadaptereid, kostja vastutab nimetatud rikkumise eest ja hagejal on sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue kostja vastu.

Kostjal oli arves nr R0900277 märgitud kohustuste täitmiseni, st kuni 31. juulini 2009 õigus keelduda oma kohustuste täitmisest. Kostja vastuväide on ajaliselt piiratud, sest see lõppes hagejale esitatud arve tasumisega. Hageja on 31. juulil 2009 tasunud kostjale 80 235 krooni 76 senti. Seega lõppes kostja õigus keelduda kohustuse täitmisest 31. juulil 2009. Kuivõrd keeldumisõigus lõppes, tuleb vastata jaatavalt vaheotsuse teisele küsimusele ja asuda seisukohale, et kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi hageja vastu, jättes tarnimata ristadaptereid.

Kahjunõude esitamine ei ole välistatud VÕS § 115 lg 2 alusel. Hageja ei ole nõudnud kahju hüvitamist kohustuse täitmise asemel, vaid on nõudnud sellise kahju hüvitamist, mida saab VÕS § 101 lg 2 alusel nõuda koos lepingu täitmisega.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. novembri 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonimenetluse kulu kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega.

Ringkonnakohus leidis, et kuna pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsustust teha asjas vaheotsus, siis ei ole vaja anda hinnangut sellele, kas vaheotsuse tegemine oli tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 1 järgi põhjendatud.

Ringkonnakohus leidis, et menetluse praeguses staadiumis ei ole tähtis, millises koguses praaki esines. Hageja esitatud tõendid võimaldavad järeldada, et hageja esiletoodud ajavahemikul partiides esinenud praagi osakaal häiris hageja tootmist ja tarnitud adapterid ei vastanud seega kokkulepitud kvaliteedile. Maakohus on purunenud adapterite arvu hindamisel lähtunud õigesti hageja esitatud tõenditest ja tunnistajate ütlustest. Kostja ei ole hageja tõendeid ümber lükkavaid tõendeid esitanud.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas ning jätta menetluskulude jaotus maakohtu otsustada asja lõplikul lahendamisel.

Kostja arvates on vale kohtute seisukoht, et VÕS § 76 lg 4 ja § 77 lg 1 ei ole praeguses asjas kohaldatavad. Kuna hageja oli nõus omandama asja talle teadaolevate puudustega, siis ei saanud ta VÕS § 77 lg 1 teise lause järgi tugineda sellele, et asi pidi olema keskmise kvaliteediga. VÕS § 76 lg 4 kohaselt tuleb vaidluse korral, kui kumbki pool ei suuda tõendada oma väiteid, lähtuda sellest, et täitmine oli nõuetekohane.

Kohtud ei ole põhjendanud, millisest tõendist nähtuvalt nad leidsid, et ristadapterite purunemise tingis nende keemilise koostise muutus. Hagejal tulnuks tõendada, millisele kontrollitavale lepingutingimusele ristadapterid ei vastanud. Ringkonnakohus on ekslikult lähtunud eeldusest, et pooled on teinud adapterite väljatöötamisel koostööd. Ringkonnakohus ei viidanud seejuures ühelegi tõendile, kuigi kostja on seda asjaolu vaidlustanud. Samuti on kohtud valesti eeldanud, et adapterite senine kasutamine võimaldab järeldada, et purunemise põhjustas adapterite kvaliteedi muutus, ning et kostja oleks pidanud teadma hageja ootusi adapteritele ja et adapterid purunesid tavapärasel kasutamisel. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tuleneb, et väikese hinnaga ja abistavas funktsioonis oleva detaili müüjalt ei saa nõuda ebamõistlikke pingutusi ostja soovide järgimisel. Hageja pidi arvestama kostja toote omadustega.

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, kuivõrd ühelt poolt on ringkonnakohus leidnud, et praagi kogus ei ole menetluse praeguses staadiumis tähtis, kuid teiselt poolt on ringkonnakohus asunud hindama poolte väiteid ja tõendeid selle asjaolu kohta.

Kohtud on valesti tõlgendanud ka VÕS § 219 lg-t 1. See säte ei piira oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud kostja kohustust ostetud asi üle vaadata üksnes tavapärase välise ülevaatusega. Hageja on ise väitnud, et sai toodete materjali omadusi hõlpsalt kontrollida.

Kohtud on valesti tõlgendanud ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 70. E-kirja tähtaegselt saajani jõudmise riski kannab eelkõige saatja. Asjaolu, et kostja sai kätte e-kirjad, millega teavitati teda puudustest, ei saa tõendada e-kirja saatnud isiku ütluste ega e-kirja väljavõttega. Samuti on vale kohtute seisukoht, et puudustest teavitamisel ei pea teatama puudustega toodete kogust.

Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta apellatsioonkaebuse väidete kohta osas, milles kostja leidis, et hageja tegutses hea usu põhimõtte vastaselt, kui, teades võimalikust puudusest asja saamisel, seda ei kontrollinud, ning milles kostja leidis, et maakohus tuvastas valesti asjaolu, et kostja tuvastas 12 216 lepingutingimustele mittevastavat adapterit.

Kohtud on valesti kohaldanud VÕS § 9 lg-d 1 ja 3. Olukorras, kus pooled ei suuda leida ühist seisukohta toote omaduste kohta ega määrata, milleks toode peab sobima, ei ole pooltel kokkulepet olulistes lepingutingimustes. Samuti on ringkonnakohus valesti kohaldanud VÕS § 110 lg-t 1. Olukorras, kus hageja oli kostjale võlgu 3389 krooni 56 senti, millele lisandus viivis, võis kostja VÕS § 110 lg 1 järgi oma kohustuse täitmisest keelduda.

Vale on ringkonnakohtu järeldus, et ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks edastanud hagejale enne 28. juulit 2009 taotluse rääkida lepingutingimused enne läbi. Selliste tõenditena on käsitatavad kostja 1. aprilli 2010. a vastuse lisad 1-3.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult vastu võtmata kostja apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad asjaolud ja tõendid. Uute tõendite ja asjaolude esitamine ringkonnakohtus oli põhjendatud sellega, et maakohus muutis üllatuslikult tõendamiskoormust ja luges tõendatuks hageja väite kostja lepingurikkumise kohta. Teiseks selgus alles kohtuistungil, et hageja oli eiranud kostja juhist.

Ringkonnakohus oleks pidanud kontrollima vaheotsuse tegemist, sõltumata poolte taotlustest. Samuti on ringkonnakohus jaotanud vaheotsuses valesti menetluskulud. Kostjale ei olnud enne ringkonnakohtu otsuse tegemist teada ka kohtukoosseis. Sellega rikuti TsMS § 199 lg 1 p 2.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Lähtuvalt TsMS § 691 p-st 4 ja § 692 lg-st 5, tuleb tühistada ka asjas tehtud maakohtu otsus ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

10. TsMS § 449 lg 1 kohaselt võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse raha saamise nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, eelkõige kui nõutakse tekitatud kahju hüvitamist ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ning kohtul on võimalik teha otsus nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Praeguses asjas taotles hageja kohtult vaheotsuse tegemist. Maakohus tuvastas vaheotsusega, et kostja on rikkunud pooltevahelisi lepinguid, et kostja vastutab nimetatud rikkumise eest ja et hagejal on sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue kostja vastu.

11. Kolleegium leiab, et maakohus on vaheotsust tehes oluliselt rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

Selleks, et tuvastada hagejal kahjunõude olemasolu, pidi maakohus kindlaks tegema, et kostja rikkus hagejaga sõlmitud müügilepingut (VÕS § 100), müügilepingu rikkumine põhjustas hagejale hagiavalduses märgitud kahju (VÕS § 127 lg 4), müügilepingu rikkumine ei olnud vabandatav (VÕS § 103), hagis märgitud kahju ärahoidmine oli hõlmatud kostja rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja kostja nägi lepingu sõlmimise ajal ette või pidi ette nägema rikkumise võimaliku tagajärjena hagiavalduses märgitud kahju (VÕS § 127 lg 3). Need asjaolud tuli tuvastada vaheotsuse tegemisel hageja nõude põhjendatuse kohta (vt ka Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12; 7. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-11, p 16).

Maakohus on vaheotsuse põhjendavas osas põhjendanud üksnes seda, miks ta leidis, et kostja on lepingut rikkunud ning et hageja võib lepingurikkumisele tugineda. Maakohus ei ole võtnud seisukohta selle kohta, kas lepingurikkumine põhjustas hagejale hagis nimetatud kahju, kas rikkumine oli vabandatav, kas hagis välja toodud kahju ärahoidmine oli hõlmatud kostja rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga, ega selle kohta, kas kahju tekkimine oli ettenähtav. Sellest hoolimata on maakohus vaheotsuse resolutsioonis tuvastanud hagejal kostja vastu kahju hüvitamise nõude olemasolu. Otsuse olulises osas põhjendamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis tingib TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt maakohtu otsuse tühistamise, sõltumata apellatsioonkaebuse põhjendustest. Ringkonnakohus ei ole seda teinud ega rikkumist ka ise kõrvaldanud. Kolleegiumi arvates on põhjendamiskohustuse rikkumise ulatust arvestades põhjendatud tühistada nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus. Maakohus saab asja uuel läbivaatamisel mh hinnata, kas vaheotsuse tegemine on TsMS § 449 lg 1 järgi põhjendatud.

Maakohtu vaheotsus ei vasta TsMS § 449 lg-s 1 sätestatud nõuetele ka selle tõttu, et maakohus ei põhjendanud, et nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas.

12. Kolleegium märgib, et vaheotsuse tegemine TsMS § 449 lg 1 järgi on maakohtu õigus, mitte kohustus. Maakohus peab juhul, kui ta asja uuel läbi vaatamisel otsustab rahuldada hageja taotluse teha vaheotsus TsMS § 449 lg 1 järgi, tuvastama, kas esinevad kahju hüvitamise nõude kõik eeldused eraldi võetuna iga hagis nimetatud kahjunõude kohta, kohaldades sh iga kahjunõude kohta VÕS § 127 lõikeid 2 ja 3 (vt käesoleva otsuse p 11).

13. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et vaheotsuse tegemisel käesolevas asjas ei ole tähtsust, millises koguses praaki esines. TsMS § 449 lg 1 järgi tohib kohus teha vaheotsuse raha saamise nõude põhjendatuse kohta vaid siis, kui hagis nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas. Rahasumma suuruse tõendamise kulukus või keerukus selle sätte mõttes tähendab, et tõendatud on muu hulgas kostja poolt kahju põhjustamine. Juhul kui kostja andis hagejale praaktooteid, siis kujutab selline tegevus endast lepingu rikkumist, mis võis hagejale kahju põhjustada. Lepingu rikkumise ulatus, st praaktoodete kogus, tuleb nõude põhjendatuse hindamisel TsMS § 449 lg 1 kohaldamise korral samuti kindlaks teha, sest rikkumise vabandatavust (VÕS § 103) tuleb hinnata iga praaktoote kohta eraldi (nt võib olla, et mõne praaktoote korral on rikkumine vabandatav). Eeltoodu tõttu ei võinud maakohus jätta vaheotsuse tegemisel praaktoodete kogust kindlaks tegemata.

14. Põhjendatud on ka kassatsioonkaebuse väited menetluskulude jagamise kohta vaheotsuse tegemisel. TsMS § 173 lg 5 kohaselt ei märgita vaheotsuses menetluskulude jaotust, kui kohus jätkab asja lahendamist. Menetluskulude jaotus nähakse ette lõppotsuses. See regulatsioon käib ka ringkonnakohtu otsuse kohta, mis on tehtud vaheotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse kohta, kui asja menetlemine kohtus jätkub.

15. Kolleegiumi arvates ei anna ülejäänud kassatsioonkaebuse väited alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Õige on küll kostja väide, et menetlusosalistel on TsMS § 199 lg 1 p 2 kohaselt õigus teada kohtukoosseisu. Samas ei ole kostja esile toonud, kuidas selle normi rikkumine ringkonnakohtus mõjutas asja lahendamist (nt, et kostja soovinuks mõne ringkonnakohtu kohtuniku taandamise avaldust esitada).

16. Põhjendatud ei ole kassatsioonkaebuse väited materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tõendite väära hindamise kohta. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud ning tuvastatud asjaoludele on antud õige materiaalõiguslik hinnang. Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ka sellega, et jättis arvestamata kostja apellatsioonimenetluses esitatud uued asjaolud ja tõendid, kuivõrd kostja ei esitanud TsMS § 652 lg 3 järgi mõjuvat põhjust, miks asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada. Samas, kuna maakohus vaatab asja uuesti läbi, ei oma kohtute tuvastatud asjaolud asja lahendamise jaoks tähtsust.

17. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tema kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

18. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu