RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. märtsi 2008. a otsus osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 23. mai 2007. a otsuse ja suurendas kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat summat 64 350 krooni 73 senti võrra ning menetluskulude jagamise osas.

2. Saata asi tühistatud osas asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 3. märtsi 2008. a otsus ülejäänud osas muutmata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Tagastada Aavik & Partnerid Advokaadibüroo OÜ-le 2. aprillil 2008. a tasutud kautsjon 643 (kuussada nelikümmend kolm) krooni 50 senti.

1. Aktsiaselts Hansa Liising Eesti (edaspidi hageja) esitas 5. oktoobril 2006. a Harju Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Aktsiaseltsi Katus (edaspidi kostja) vastu 86 434 krooni 4 sendi saamiseks. Harju Maakohus edastas 4. juuli 2006. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse avalduse lahendamiseks Viru Maakohtule. Viru Maakohus rahuldas 10. juuli 2006. a määrusega avalduse ning tegi kostjale makseettepaneku tasuda hagejale 86 434 krooni 4 senti ja hüvitada menetluskulud. Kostja esitas 1. augustil 2006. a Viru Maakohtule vastuväite makseettepaneku kohta. Seejärel andis Viru Maakohus 29. septembri 2006. a määrusega maksekäsu esemeks oleva nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 2. novembril 2006. a Harju Maakohtule hagiavalduse kostja vastu 86 434 krooni 4 sendi saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 6. septembril 2000. a tähtajalise kasutusrendi lepingu (edaspidi leping), mille esemeks oli sõiduauto Toyota Picnic 2,9B, registreerimismärgiga 455 MCK (edaspidi sõiduauto). Lepinguga kohustus hageja andma sõiduauto kostja valdusesse ja kasutusse ning kostja kohustus tasuma lepingus märgitud makseid. Kostja rikkus lepingut, jättes tasumata rendimaksed. 19. detsembril 2003. a teavitas hageja kostjat võla suurusest ja hoiatas, et kui kostja ei tasu võlga 14 päeva jooksul pärast teate saamist, siis lõpetab hageja lepingu ennetähtaegselt. Kostja ei tasunud võlga ja hageja lõpetas lepingu. Sõiduauto jääkmaksumus (tasumata osamaksed seisuga 15. märts 2004. a) oli 143 631 krooni 55 senti. Pärast sõiduauto oma valdusse saamist müüs hageja selle 18. detsembril 2004. a maha 89 618 krooni 65 sendi (käibemaksuta) eest. Hageja palus kostjalt välja mõista sõiduauto jääkmaksumuse ja realiseerimisest saadud summa hinnavahe 54 012 krooni 90 senti (käibemaksuta), tasumata rendimaksed 17 942 krooni 95 senti, tasumata kindlustusmakse 13 705 krooni ja sõiduauto müügikulud 773 krooni 19 senti (käibemaksuta).

Hagiavalduse täpsustuse kohaselt kandis hageja sõiduauto müügi tõttu kulutusi kokku 8524 krooni 38 senti, mis on hagiavalduses tasaarvestatud 7751 krooni 19 sendiga, mille kostja tasus hagejale 26. märtsil 2004. a. Müügikulud 8524 krooni 38 senti koosnesid järgmistest kuludest: tagastusteenus (2500 krooni), keemiline pesu (1228 krooni 81 senti), aku (314 krooni 64 senti), müügiteenus (4480 krooni 93 senti). Selguse huvides esitas hageja võlgnevuse aluseks olevad nõuded nende tekkest lähtudes: 17 942 krooni 95 senti tasumata rendimaksete eest, 5953 krooni 81 senti tasumata kindlustusmakse eest, 54 012 krooni 90 senti sõiduauto jääkmaksumuse ja realiseerimisest saadud summa vahe eest ning 8524 krooni 38 senti sõiduauto müügikulude eest.

Lepingu lisaks olevate kasutusrendi üldtingimuste (edaspidi üldtingimused) p-s 5.19 olid pooled kokku leppinud, et lepingu ennetähtaegse lõpetamise ja liisingueseme võõrandamise korral on kostja kohustatud hüvitama hagejale võõrandamisest tekkinud kahjud (vara võõrandamisest saadu ja jääkmaksumuse vahe) ja kulud, sh vara valduse ülevõtmise, hoidmise ja müügikõlblikuks seadmise kulutused. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 4 alusel peab kostja hüvitama ka sõiduauto müügikulud.

Üldtingimuste p 9.3 järgi oli kostja kohustatud tasuma kindlustusmakseid. Hageja kui sõiduauto omanik tasus 21. novembril 2003. a Balti Kindlustusmaakleri OÜ-le kostja poolt tasumata kindlustusmakse. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. Seega kohustus kostja muu hulgas hüvitama hagejale tema poolt sõiduauto kindlustamise eest tasutud makse 5953 krooni 81 senti (kindlustusmakse 13 705 krooni, millest tagastati 7751 krooni 19 senti).

3. Kostja tunnistas hagi osaliselt, s.o 18 354 krooni 50 sendi osas, millest tasumata rent on 17 942 krooni 95 senti ning sõiduauto jääkväärtuse ja väärtuse vahe 411 krooni 55 senti. Kostja väitis, et ta ei sõlminud kindlustuslepingut ning ei pidanud seetõttu tasuma hagejale kindlustusmakseid. Kindlustusmakse kohta esitas kostjale arve Balti Kindlustusmaakleri OÜ, mitte hageja. Hagejal ei ole õigust nõuda kolmanda isiku arve tasumist temale. Sõiduauto hagejale tagastamise hetkel hinnati selle väärtuseks 169 000 krooni (sh käibemaks). Seega oli sõiduauto jääkmaksumuse ja turuväärtuse vahe 411 krooni 55 senti. Kostja ei ole kohustatud hüvitama hageja nõutud hinnavahet, sest ta ei saanud mõjutada hageja otsust müüa sõiduauto alla turuväärtuse. Nõue sõiduauto müügiks tehtud väidetavate lisakulutuste hüvitamiseks on põhjendamatu, sest kulutused ei olnud mõistlikult põhjendatud ega tõendatud.

4. Harju Maakohus rahuldas 23. mai 2007. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja 22 083 krooni 31 senti. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Maakohtu otsuse kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb hagejale lepingujärgsete maksete eest kokku 17 942 krooni 95 senti. Lisaks sellele mõistis maakohus kostjalt välja sõiduauto jääkmaksumuse ja tagastatud sõiduauto väärtuse vahe 411 krooni 55 senti. Maakohus tugines seejuures alates 27. detsembrist 2003. a kehtivale VÕS § 367 lg-le 3, mille kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb liisinguandja kantud liisinguesemega seotud kulude hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. 20. veebruaril 2004. a hageja koostatud sõiduauto müügiakti kohaselt on OÜ BRC hindamisakti alusel hinnatud hagejale tagastatud sõiduauto maksumuseks 169 000 krooni (käibemaksuga).

Maakohus leidis veel, et kostjalt tuleb välja mõista ka sõiduauto tagastamise kulud 2500 krooni ja puhastusteenuse kulud 1228 krooni 81 senti, mis võivad olla lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes, kui see on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest.

Maakohus ei rahuldanud hageja nõuet müügikulude 4795 krooni 57 sendi (sh aku 314 krooni 64 senti) väljamõistmiseks. Aku hinna hüvitamine ei ole põhjendatud. Samuti ei ole võimalik veenduda müügikulude 4480 krooni 93 sendi mõistlikus põhjendatuses, sest hageja ei ole tõendanud kulude olemust ega suurust.

Maakohus jättis rahuldamata ka kindlustusmaksete hüvitamise nõude, leides, et hageja ei ole tõendanud kostja kohustust tasuda kindlustusmakse hagejale. Lepinguga kohustus kostja kui rentnik tasuma kindlustusmakseid kindlustusmaaklerile. Üldtingimuste p 9.10 kohaselt võis hageja nõuda kindlustusmaaklerile kindlustusmaksete tasumata jätmise eest kostjalt trahvi või lõpetada lepingu ennetähtaegselt.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, vaidlustades otsuse osas, milles maakohus jättis tema nõude rahuldamata, ning palus muuta menetluskulude jaotust.

Apellatsioonkaebuse kohaselt tuleb liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral hüvitada liisingufirmale kõik liisinguesemega seotud kulutused, muu hulgas müügi- ja tagastamisteenuse kulud jne. Seega tuli kostjal hüvitada kõik sõiduauto realiseerimise kulud. Maakohtul ei olnud alust jätta kostjalt välja mõistmata hageja tasutud kindlustusmakset. Pooltevahelisest lepingust tulenevalt oli kindlustusmaksete maksmine kostja kohustus, kuid kuna viimane oma kohustust ei täitnud, tasus nõutud summa kostja eest hageja, et vältida võimalikku kahju. VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Sõiduauto jääkväärtuse ja selle realiseerimisest saadud summa vahe nõude osas kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 416.

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 3. märtsi 2008. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt 64 350 krooni 73 senti. Ühtlasi muutis ringkonnakohus menetluskulude jaotust, jättes nii hageja kui ka kostja menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et leping lõpetati kostjapoolse lepingurikkumise tõttu ennetähtaegselt ning et alates 1. juulist 2002. a kohaldub lepingule VÕS 17. peatükk, s.o liisingulepingut reguleerivad sätted.

Üldtingimuste p 5.19 kohaselt juhul, kui rendileandja lõpetab lepingu ennetähtaegselt lepingu XI osas nimetatu alusel ning võõrandab vara, on rentnik kohustatud hüvitama rendileandjale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine). Seega lasub kostjal lepingust tulenev kohustus tasuda vara jääkmaksumuse ja realiseerimishinna vahe. Sama põhimõte tuleneb ka VÕS §-st 367. Nimetatud paragrahvi 1. lõike kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb kulude hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuid vara väärtuse määratlemisel ei ole alust lähtuda vastavas aktis märgitud summast, sest vara tegelik väärtus võib oluliselt erineda vara arvestuslikust jääkväärtusest. Praegusel juhul selgus vara tegelik väärtus müügiprotsessi käigus. Hageja andis sõiduauto müüki 20. veebruaril 2004. a hinnaga 169 000 krooni (käibemaksuga), kuid sõiduauto müüdi alles 18. detsembril 2004. a. Nimetatud kuupäeval sõlmitud müügilepingu kohaselt oli sõiduauto ostuhinnaks 105 750 krooni (käibemaksuga) ning ostja on müüjale kokkulepitud hinna tasunud (kohtutoimiku lk-d 48-49).

Maakohtul ei olnud seadusest tulenevat alust jätta sõiduauto realiseerimisest tulenevat hinnavahet hageja kui liisinguandja kanda. VÕS § 367 lg 3 tõlgendamisel tuleb arvestada, et liisinguleping on oma olemuselt krediteerimisleping ning liisinguandja kui liisingulepingu krediteerija poolt liisingueseme finantseerimiseks tehtud kulutused peavad saama kaetud liisingulepingu ülesütlemise korral. Liisingulepingu eriregulatsioon võlaõigusseaduses kinnitab, et liisinguandjat tuleb vaadelda kui krediteerijat. Ka VÕS § 401 lg-st 2 tulenevalt on liisinguleping oma sisult krediidileping. Vastavate sätete mõtteks on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga. Liisinguandja ei vali ostetavat eset ning tal puudub sellega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks. Seetõttu peab kostja hüvitama hagejale sõiduauto jääkmaksumuse ja müügist saadud summa vahe 54 012 krooni 90 senti. Kuna maakohus on nimetatud summast välja mõistnud 411 krooni 55 senti, tuleb kostjalt täiendavalt välja mõista 53 601 krooni 35 senti.

Rahuldada tuleb ka hageja nõue 4795 krooni 57 sendi suuruste müügikulude hüvitamiseks. Üldtingimuste p 5.19 kohaselt tuleb liisinguvõtjal mh hüvitada sõiduauto müügikulud (sh müügikõlblikuks seadmise kulu). Sõiduki müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Hageja on tõendanud müügiteenusega seotud kulude kandmise. Tema nõutud ja tõendatud summat ei ole alust pidada ebamõistlikuks või põhjendamatuks.

Rahuldada tuleb ka hageja nõue kindlustusmakse väljamõistmiseks. Kasutusrendilepingu kohaselt oli liisinguvõtja kohustuseks tasuda kindlustusmakseid. Kuna hageja täitis kostja kohustuse, peab kostja hüvitama hagejale kindlustusmakse 5953 krooni 81 senti (lepingu lõpetamise tõttu tagastati hagejale tasutud 13 705 kroonist 7751 krooni 19 senti). VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelistest suhetest, muu hulgas alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Hageja ja kostja vahelistest suhetest tulenevalt oli hagejal õigus tasuda kindlustusmakse: kostja oli võtnud endale hageja suhtes kohustuse liisitud sõiduauto kindlustada, kuid jättis selle kohustuse täitmata. Võimaliku kahju vältimiseks oli hageja kui sõiduauto omanik õigustatud tegema kindlustuskaitse säilimiseks vajalikke sooritusi.

8. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub see tühistada ning teha uus otsus, millega jätta maakohtu otsus muutmata. Ühtlasi palub kostja jätta poolte menetluskulud hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti VÕS § 367 lg-t 3, kui leidis, et liisingueseme jäämisel pärast lepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse tuleb arvestada väärtust, millega liisinguandja otsustab vara realiseerida. Selle sätte mõtte kohaselt võetakse arvesse liisingulepingu eseme väärtust liisinguandjale tagastamise hetkel. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei saa lähtuda hageja esitatud sõiduauto hindamisaktist. Ringkonnakohtu tõlgendus on vastuolus VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. Seega on ringkonnakohus põhjendamatult mõistnud kostjalt välja 53 601 krooni 35 senti.

Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 367 lg-t 4, mõistes kostjalt välja 4480 krooni 93 senti müügiteenuse eest ning aku maksumuse 314 krooni 64 senti. Viidatud säte ei anna alust mis tahes väidetavate kulude väljamõistmiseks liisinguvõtjalt. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millele tuginedes on ringkonnakohus pidanud põhjendatuks müügikulude väljamõistmist olukorras, kus sõiduauto võõrandati tunduvalt alla turuväärtuse. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud sõiduauto aku väljavahetamise vajadust.

Leides, et kostja on kohustatud hüvitama hagejale kindlustusmaksed, kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 78 lg-t 4. Selle sätte kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. VÕS § 78 lg 4 ei anna kohustuse täitnud kolmandale isikule automaatselt tagasinõudeõigust. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millisel seadusest ja/või lepingulisest suhtest tuleneval alusel on kindlustushüvitis välja mõistetud.

9. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

Vastuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus materiaalõiguse norme õigesti. Ringkonnakohus võttis arvesse sõiduauto väärtuse selle tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg-s 3 märgitud liisingueseme väärtus on väärtus, mis saadakse, arvestades tasumata liisingumaksetest maha liisingueseme tagastamisaegne väärtus ehk jääkväärtus. Seega on jääkväärtus liisingueseme omandamiseks tehtud kulutused, millest on maha arvatud tasutud osamaksed ilma intressita. Hind, millega oletuslikult on võimalik liisinguese võõrandada, on turuväärtus. Tegelik turuhind on hind, millega liisinguesemele tegelikult ostja leidub. Hageja esitatud hindamisakt on esialgne hinnang sõiduauto turuväärtuse kohta, mis lõplikult selgub sõiduautole ostja leidmisel. Paljasõnaline on kostja väide, et sõiduautole oleks kallima hinnaga ostja leidunud. Vara väärtuseks tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 järgi lugeda vara tegelik müügihind.

Liisingulepingu olemusest lähtuvalt tuleb liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale kõik liisinguesemega seotud kulutused, mh müügi- ja tagastamisteenuse kulud. Ringkonnakohus on lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud VÕS § 367 lg 4 alusel kostjalt õigesti välja mõistnud.

Ringkonnakohus kohaldas õigesti VÕS § 78 lg-t 4, sest kindlustusmaksete tasumisest tekkinud tagasinõudeõigus tuleneb pooltevahelise lepingu üldtingimustest.

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

11. TsMS § 688 lg 1 järgi kontrollib Riigikohus ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kuna kostja ei vaidlustanud maakohtu ja ringkonnakohtu otsuseid osas, millega temalt mõisteti hageja kasuks välja 22 083 krooni 31 senti (sh lepingujärgsete maksete võlgnevus 17 942 krooni 95 senti, sõiduauto jääkmaksumuse ja tagastatud sõiduauto väärtuse vahe 411 krooni 55 senti ning sõiduauto tagastamiskulud 2500 krooni ja puhastusteenuse kulud 1228 krooni 81 senti), kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, milles ringkonnakohus suurendas kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat summat 64 350 krooni 73 sendi võrra ning osas, millega ringkonnakohus jagas menetluskulud.

12. Pooled sõlmisid lepingu enne võlaõigusseaduse jõustumist (1. juulil 2002. a), kuid see on hagejapoolse ülesütlemise tõttu lõppenud pärast võlaõigusseaduse jõustumist. Kuivõrd tegemist on kasutusrendilepinguga ja see on kestvusleping, tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 järgi kohaldada asjas võlaõigusseadust (vt ka Riigikohtu 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 17 ning 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 12).

Leping vastab liisingulepingu tunnustele. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab hagejale hüvitama liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguesemega seoses kantud kulutused ja lisakulud (s.o sõiduauto jääkmaksumuse ja müügist saadud summa vahena lisaks maakohtu väljamõistetule veel 53 601 krooni 35 senti, sõiduauto müügikulud 4795 krooni 57 senti (sh uue aku väärtus 314 krooni 64 senti) ja hageja tasutud kindlustusmakse 5953 krooni 81 senti.

13. Asjaoludest nähtuvalt sõlmisid mõlemad pooled lepingu oma majandustegevuse raames hageja tüüptingimustel. Jättes kontrollimata tüüptingimuste kehtivuse, ei taganud ringkonnakohus asja lahendamiseks vajalike oluliste asjaolude väljaselgitamist, rikkudes TsMS §-des 348 ja 351 sätestatud nõudeid.

Kolleegium märgib, et juhul, kui pooled vaidlevad tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt selle kohta ka Riigikohtu 18. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-05, p 19 ja 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 13).

Tüüptingimustel sõlmitud lepingu tühisust on kolleegium põhjalikult käsitlenud muu hulgas 30. aprillil 2007. a tsiviilasjas 3-2-1-150-06 tehtud otsuses (p-d 17-18). Viidatud otsuse p-s 18 märkis kolleegium, et VÕS § 36 lg 3 kohaselt tuleb võlaõigusseaduse tüüptingimuste kohta käivaid sätteid kohaldada ka juhul, kui lepingupooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses ja nende tüüptingimustega lepinguga või selle täitmisega seotud tegevuskohad on Eestis. VÕS § 44 sätestab, et kui sama seaduse § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega laieneb VÕS § 42 lg 3 ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele.

14. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on üldtingimuste p 5.19 järgi rentnik kohustatud juhul, kui rendileandja, tuginedes lepingu XI osa punktidele, lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama rendileandjale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Selline kokkulepe on erinev VÕS § 367 lg-tes 1 ja 3 sätestatust.

Liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 3 mõtteks on arvata maha liisinguandjale jääva liisingueseme väärtus liisinguvõtja poolt liisingulepingu lõpetamise hetkeks tasumata jäänud ja VÕS § 367 lg 1 järgi liisinguandjale maksmisele kuuluvast liisingumaksete põhi- ehk kapitaliosast (liisingumaksed, millest on maha arvatud intress ja muud maksed, mis ei seondu liisingueseme soetamiseks tehtud kulutustega). Seega tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Kuna üldtingimuste p 5.19 järgi kõrvutatakse liisingueseme võõrandamisest saadud summat selle jääkmaksumusega, sõltumata sellest, kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestis, võimaldab see oluliselt kahjustada liisinguvõtja huvisid ja jätta liisinguandja otsustada liisinguvõtja vastu esitatavate nõuete suuruse määramine. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

Praegusel juhul ongi kolleegiumi arvates üldtingimuste p 5.19 kostjat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühine VÕS § 42 lg 1 järgi, sest selle punktiga võetakse kostjalt lepingu rikkumise korral võimalus tõendad hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Kuna üldtingimuste p 5.19 on tühine, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel kohaldama VÕS § 367.

15. Ringkonnakohus märkis õigesti, et liisinguleping on oma sisult krediidileping ning liisinguandja on vaadeldav krediidiandjana VÕS § 401 lg 1 tähenduses (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25). Samas on ringkonnakohus vääralt käsitlenud liisingueseme jääkväärtuse tähendust VÕS § 367 lg 3 järgi. VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel ei ole oluline mitte liisingueseme müügist saadud rahasumma, vaid liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 26 ning otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 14).

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohtus VÕS § 367 lg 3 kohaldamiseks tegema kindlaks, milline oli sõiduauto väärtus selle hagejale tagastamise ajal. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus, mis on kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kostja väidab, et sõiduauto hagejale tagastamise hetkel hinnati selle väärtuseks 169 000 krooni. Selle tõendamiseks esitas ta kohtule hageja koostatud müügiakti, mille kohaselt hinnati sõiduauto realiseerimishinnaks 169 000 krooni, sh käibemaks (vt kohtutoimiku lk 74). Müügiaktist nähtuvalt on hinnangu aluseks OÜ BRC esitatud hindamisakt. Sõiduauto hindamisakti toimikus ei ole. Hageja ei ole väitnud, et sõiduauto tegelik väärtus oli selle talle tagastamise ajal madalam eelnimetatud summast. Ringkonnakohus peab esitatud tõendeid uuesti hindama. Lisaks tuleb ringkonnakohtul arvestada ka käibemaksu arvestamise põhimõtetega liisinguesemega seotud nõuete puhul (vt Riigikohtu 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p-d 31-34).

Kolleegium märgib, et liisinguandja tüüptingimustes on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Lubatud on lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Tühine on kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale, kes ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 17-18).

16. VÕS § 367 lg 4 sätestab liisinguvõtja kohustuse hüvitada liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Liisingueseme müügikulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on kolleegiumi arvetes lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Sõiduauto liisingulepingu puhul on liisinguandja tegevus üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud sõiduautode võõrandamisele. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad kulud - nii juhul, kui liisinguandja müüb sõiduautosid ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab müügiteenust -, mis võivad olla lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et nimetatud müügikulud peavad olema mõistlikult põhjendatud (vt Riigikohtu 8. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, p 9).

TsMS § 654 lg-st 5 ja § 442 lg-st 8 tuleneb, et kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis peab ta võtma seisukoha poolte kõikide esimese astme kohtu menetluses esitatud väidete kohta, millele tuginemisest pool ei ole apellatsioonimenetluses sõnaselgelt loobunud. Kooskõlas TsMS § 654 lg-tega 4 ja 5 peab ringkonnakohus märkima otsuse põhjendavas osas mh tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi väidete kohta. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas hageja müügikulud on mõistlikult põhjendatud. Muuhulgas peab ringkonnakohus vastama kostja väitele, et sõiduauto aku väljavahetamine ei olnud põhjendatud.

17. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tulenes kasutusrendilepingust liisinguvõtja kohustus tasuda kindlustusmakseid ning kuna hageja täitis kostja kohustuse, peab kostja selle hagejale hüvitama VÕS § 78 lg 4 alusel. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et ringkonnakohtu otsus on ka selles osas põhjendamata. Ringkonnakohus on jätnud hindamata kostja väite, et pooled ei ole sõlminud kindlustuslepingut.

VÕS § 78 lg 1 järgi, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Kohustuse täitnud kolmas isik võib VÕS § 78 lg 4 järgi esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Viimati nimetatud säte annab hagejale tagasinõudeõiguse eeldusel, et tagasinõudeõigus tuleneb seadusest või hageja ja kostja vahelisest õigussuhtest.

Ringkonnakohus pidi seega asja lahendamiseks selgitama, kas hageja nõudeõigus tuleneb lepingust või mõnest lepinguvälisest alusest, ja põhjendama oma seisukohta. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus põhjendama, missugused on hageja nõude eeldused.

18. Kolleegium märgib, et selgusetu on ringkonnakohtu otsuses muu hulgas see, kes olid kindlustuslepingu pooled ning kas kostjal oli kohustus tasuda kindlustusmakseid kindlustusandjale või oli selleks kohustatud hageja kui sõiduauto omanik.

Kolleegium selgitab, et hagejal saab olla VÕS § 78 lg-st 4 tulenevalt hüvitisnõue kostja vastu seoses kindlustusmakse maksmisega üksnes siis, kui kindlustusandjal oli kostja vastu kindlustusmakse nõudeõigus. Teistsugusel juhul ei ole hageja täitnud kindlustusmakset tehes kostja kohustust (VÕS § 78 lg 1), mis on aga VÕS § 78 lg 4 rakendamise esmaseks eelduseks.

Juhul kui kostjal oli lepingust tulenev kohustus maksta kindlustusmakset hageja eest ja selliselt lõpetada hageja kohustus kindlustusandja vastu VÕS § 78 lg 1 järgi, võib hagejal olla kostja vastu kahju hüvitamise nõue lepingu rikkumisest tulenevalt.

Juhul kui hageja täitis kostja kohustuse maksta kindlustusmakset lepinguväliselt, tuleb esmalt kontrollida VÕS §-s 1018 nimetatud eeldusi. Nende eelduste olemasolu korral peab kostja maksma hagejale hüvitist VÕS § 1023 lg 1 järgi. Alusetust rikastumisest tulenev nõudeõigus on hagejal VÕS § 1018 lg-s 1 nimetatud eelduste puudumise korral, kuid lisaks tingimusel, et ta uskus kostja eest kindlustusmakset tehes heauskselt, et VÕS § 1018 lg-s 1 nimetatud eeldusi ei esine (vt VÕS § 1024 lg 4).

19. Menetluskulud jaotatakse poolte vahel asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu