KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

1. Arvo Läätsele oli 1990. a väljastatud order Tartus Mõisavahe 42-88 asuva eluruumi asustamiseks. Eluruumi kasutamiseks sõlmisid Tartu linn ja A. Lääts 16. oktoobril 1996. a kirjaliku üürilepingu. A. Lääts erastas korteri 25. märtsil 1997. a.

2. 5. septembril 1997. a esitas Tartu linn hagi Arvo Läätse ja Ljudmila Läätse vastu üüri ja kommunaalteenuste võla, 5 935 krooni väljamõistmiseks. Tartu Linnakohtu määrusega jäeti hagi läbi vaatamata, kuna Tartu linna esindaja ei ilmunud kohtuistungile.

3. 30. märtsil 2001. a esitas Tartu linn uuesti hagi Arvo Läätse vastu eluruumi hooldus- ja kommunaalteenuste võla, 5 935 krooni väljamõistmiseks. Tartu Maakohtu 27. aprilli 2001. a tagaseljaotsusega hagi rahuldati. Kostja esitas 16. mail 2001. a kaja ja kohus taastas menetluse. Hagiavalduse kohaselt kohustus kostja tasuma üüri vastavalt Tartu Linnavalitsuse kehtestatud piirmääradele, kuid kostja oma kohustusi ei täitnud ning võlgneb hagejale seisuga 1. märts 2001. a 5 935 krooni.

4. Kostja ei tunnistanud hagi, väites, et jättis teenuste eest maksmata seetõttu, et osutatud teenused olid puudulikud. Samuti nõuti makseid suurema pinna eest, kui ta kasutas. Hageja pole kostja võlgnevuse kohta tõendeid esitanud.

5. Tartu Maakohus rahuldas 9. aprilli 2002. a otsusega hagi, juhindudes TsK § 188 lg-st 1 ning § 477 lg-test 1 ja 6. Kostja alusetu säästmine seisnes hageja osutatud teenuste kasutamises ilma selle eest täies ulatuses maksmata. Kuna kostja pole esitanud omapoolset arvestust hooldus- ja kommunaalteenuste maksumuse kohta, on põhjendatud lähtuda linnavalitsuse kehtestatud hindadest ja hageja arvutustest. 1992. a detsembrist 1. maini 1996. a on kostja võlgnevus hageja ees 5 935 krooni. Kostja tunnistab, et tarbis hageja osutatud teenuseid ning on tasunud hageja esitatud arved osaliselt. Seetõttu leiab kohus, et põhjendatud ei ole kostja väide, et ta jättis osaliselt tasumata sellepärast, et teenused ei vastanud nõuetele. Korteri üldpinna suuruse on kostja oma allkirjaga üürilepingul õigeks tunnistanud. Maakohus lähtus ES §-st 37⁶ lg-st 1 ja oli seisukohal, et kostja oleks pidanud omaalgatusliku üüri vähendamise põhjused esitama kirjalikult hiljemalt viie kalendripäeva jooksul pärast vähendatud üüri tasumist. Kuna üürnik ei esitanud põhjendusi õigeks ajaks ja vähendas üüri rohkem, kui oli põhjendatud, siis tuleb tasumata jäetud summa temalt hageja kasuks välja mõista.

6. Tartu Ringkonnakohtu 12. veebruari 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on hagi rahuldamisel vääralt kohaldanud TsK § 477. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et kostja kasutas 1990. aastast 1997. a märtsini eluruumi üürilepingu alusel, kuigi kirjalik üürileping vormistati alles 16. oktoobril 1996. a. Seega tulenes poolte vaidlus lepingu täitmisest ning kohus pidi lähtuma ES §-dest 36 ja 37 (kuni 15.07.1998 kehtinud redaktsioonis).

7. 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS §-s 108 sätestatud hea usu põhimõttest tuleneb muuhulgas, et õigustatud isik esitab oma nõuded ja pretensioonid kohustatud isikule mõistliku aja jooksul. Hageja nõuab kostjalt hooldus- ja kommunaalteenuste võla tasumist ajavahemiku märts 1992 kuni 31. mai 1996. a eest, olles esitanud hagi kohtule 30. märtsil 2001. a. Hageja ei ole kasutanud oma õigust võla sissenõudmiseks heas usus, sest on esitanud oma nõude ligikaudu kolm aastat hiljem varasema nõude (5. septembril 1997. a esitatud hagi) läbivaatamata jätmisest ning üle viie aasta hiljem võla põhiosa sissenõutavaks muutumisest. Hageja pole avaldanud mõjuvaid põhjusi, miks ta ei kasutanud oma õigust esitada hagi võimalikult kohe pärast varem esitatud hagi läbivaatamata jätmist 27. augustil 1998. a. Sellist nõude tunduvalt hilisemat esitamist ei saa pidada mõistlikuks, sest sellega on oluliselt halvenenud kostja olukord, kel on märgatava aja möödumise tõttu ületamatult raske oma vastuväiteid vajalike tõenditega tõendada. Neil asjaoludel on hageja hea usu põhimõtte vastaselt jätnud pikema aja jooksul kasutamata oma õiguse, olgugi et tal oli selleks võimalus, mistõttu on hageja oma õiguse väidetava võla sissenõudmiseks kaotanud ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

8. Kassatsioonkaebuses palub Tartu linn ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud TsÜS §-s 108 sätestatud hea usu põhimõtet. Hageja leiab, et läbivaatamata jäetud hagi teistkordne esitamine on seadusliku protsessiõiguse teostamine. Juhul kui ei ole teisi tõendeid, ei saa seda lugeda iseenesest hea usu põhimõtte vastaseks käitumiseks ning ringkonnakohus on oma otsuses kohaldanud aegumist. Kostja pole apellatsioonkaebuses ega ka ringkonnakohtu istungil viidanud, et on rikutud hea usu põhimõtet. Ringkonnakohtu seisukoht, milles eeldatakse hageja pahausksust tema seadusliku protsessiõiguse teostamisel, ei põhine kehtival õigusel ning kujutab endast hea usu põhimõtte meelevaldset tõlgendamist.

9. Ringkonnakohus on tühistanud maakohtu otsuse, tuginedes vastuväidetele, mida apellatsioonkaebuses ei olnud esitatud, ning väljunud seega apellatsioonkaebuse piiridest. Sellega on ringkonnakohus oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme.

10. Vastuses kassatsioonkaebusele ei pidanud kostja kaebust õigeks ja vaidles sellele vastu. Ringkonnakohus tuli õigesti järeldusele, et hageja ei ole käitunud hea usu põhimõttest lähtuvalt. Ringkonnakohus pole ületanud apellatsioonkaebuse piire.

11. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

12. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 319 lg-s 1 sätestatut, kui tühistas maakohtu otsuse, tuginedes vastuväidetele, mida apellatsioonkaebuses ei olnud esitatud, ning väljunud seega apellatsioonkaebuse piiridest. Kostja pole apellatsioonkaebuses ega ringkonnakohtu istungil esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse hinnata hageja käitumist hea usu põhimõttest lähtuvalt. 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 108 lg 1 sätestas, et tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel tuleb toimida heas usus. Kohtu pädevuses on hinnata selle normi alusel menetlusosaliste käitumist, arvestades poolte esile toodud asjaolusid.

13. Hea usu põhimõtte oluliseks funktsiooniks on muuhulgas ka õiguste piiramine õiguste kaotamise kaudu. Pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole kasutanud oma õigust võla sissenõudmiseks heas usus, sest on esitanud oma nõude ligikaudu kolm aastat hiljem varasema nõude läbivaatamata jätmisest ning üle viie aasta hiljem võla põhiosa sissenõutavaks muutumisest. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu, märkides, et asjas kindlaks tehtud asjaolud ei võimalda TsÜS § 108 lg 1 kohaldamist. Läbivaatamata jäetud hagi teistkordne esitamine on seadusliku protsessiõiguse kasutamine. Hagi korras õiguste kaitsmisel sätestab seadus aegumistähtajad. Kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143). Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud, mida asjas pole tuvastatud. Seega ei saa hageja eeltoodud käitumist protsessiõiguste teostamisel pidada hea usu põhimõtte vastaseks käitumiseks. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuses märgitud muud asjaolud, mis annaks alust kaaluda hageja käitumise vastavust hea usu põhimõttele, on ebaõiged ja põhjendamatud. Kostja pole esitanud väiteid, nagu oleks tal ületamatult raske oma vastuväiteid vajalike tõenditega tõendada või et hageja oleks käitunud pahauskselt.

J. Odar, V. Kõve , L. Laarmaa