RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

1. 21. märtsil 2006 esitas aktsiaselts Hansa Liising Eesti (hageja) Harju Maakohtule hagi Jaanus Sarve ja Tõnu Purtsaki (kostjad) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1 772 843 krooni 49 senti. 24. novembril 2006 esitas hageja täiendavalt viivisenõude, paludes kostjatelt solidaarselt välja mõista 222 120 krooni 80 senti viivist.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ning Nuia Harvester OÜ (liisinguvõtja) 22. mail 2003 liisingulepingu, mille kohaselt kohustus hageja andma metsamasina Harvester Logset 6H lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning viimane kohustus maksma maksegraafiku järgi makseid. Liisinguvõtja jättis maksed tasumata ning võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja lepingu erakorraliselt üles. Liisinguvõtja lepingust tulenevaks võlgnevuseks on tähtpäevaks tasumata liisingumaksed 281 545 krooni 17 senti, vara jääkmaksumuse 3 831 088 krooni 32 sendi ja realiseerimishinna 2 346 990 krooni vahe 1 484 098 krooni 32 senti ning vara müügiga seotud otsesed kulutused 7200 krooni. Seega võlgneb liisinguvõtja hagejale kokku 1 772 843 krooni 49 senti. Hageja müüs 6. detsembril 2004 metsamasina kõrgeima võimaliku hinnaga. Terve aasta oli vara müügis ilma igasuguse huvita, sest Eesti metsandussektori madalseisu tõttu puudus kasutatud metsamasinate müügiturul 2004. a nõudlus ja hinnad langesid.

Hagejaga 22. mail 2003 sõlmitud käenduslepingutega võtsid kostjad endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine. 5. detsembril 2005 saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjatele teatise, milles palus võlgnevuse tasuda. Vaatamata sellele ei ole siiani võlgnevust tasutud.

Hagejal on õigus nõuda alates 30. septembrist 2003 viivist võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud määras, kuna sellest päevast alates ei täitnud liisinguvõtja maksete tasumise kohustust. 20. oktoobri 2006. a seisuga oli viivise suuruseks 602 825 krooni 7 senti, kuid hageja vähendas viivisenõuet kuni põhiosamaksete võlgnevuseni, s.o 222 120 krooni 80 sendini.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta see rahuldamata.

Kostjate väidete kohaselt tekkis liisinguvõtjal halbade ilmastikuolude tõttu ajutine tellimuste vähenemine, mistõttu esitas ta hagejale taotluse ajutise maksepuhkuse saamiseks. Hageja jättis taotluse ilma igasuguse põhjenduseta rahuldamata ja esitas ülesütlemise teate. Pärast seda tegi liisinguvõtja suuri jõupingutusi olukorra lahendamiseks, pakkudes hagejale välja usaldusväärse investori, kes oli nõus liisingulepingu üle võtma või masina turuhinnaga välja ostma. Hageja ei nõustunud kompromisslahendustega. 2003. a novembris metsamasina tagasinõudmisega halvati liisinguvõtja äritegevus ning äriühingu suhtes algatati pankrotimenetlus. Hageja müüs 6. detsembril 2004 metsamasina selle tootjafirmale OY-le Logset AB ligi 2 miljonit krooni odavamalt masina tegelikust väärtusest. OY Logset AB esitatud arvamuse kohaselt oli 2004. a kasutatud metsamasina Harvester Logset hinnaks 4 068 116 kuni 4 381 048 krooni. OY Logset AB müüs sama masina kõigest 2 päeva pärast hagejalt ostmist kiirmüügi korras edasi 1,4 miljoni krooni võrra kallimalt. Liisinguvõtja ega käendajad ei vastuta selle eest, kui hageja tekitab endale ise kahju. Olukorras, kus liisinguandja müüb liisingulepingu ülesütlemisel tagasi saadud vara ebamõistlikult madala hinnaga, on alusetu nõuda vara tegeliku väärtuse ja kahjuliku müügihinna vahet liisinguvõtjalt või käendajalt. Hageja on hagiavalduses ise välja toonud, et masina väärtus selle tagastamise ajal ilma käibemaksuta oli vähemalt 3 831 088 krooni, 32 senti. Ligi kaks aastat pärast müüki on samasuguste metsamasinate hind 4 miljonit krooni. Hageja ei informeerinud käendajaid oma müügikavatsusest ega müügilepingu sõlmimisest Soome ettevõtjaga. Kui hageja oleks käitunud heas usus ning mõistliku liisinguandjana, oleks ta müünud liisingueseme tegeliku hinnaga ning müügist saadud summa oleks katnud kõik tema nõuded liisinguvõtja vastu. Liisingueseme müügiga tekitatud kahju näol ei saa olla tegemist VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud liisinguandja kuludega. Kostjate hinnangul oli peamiseks põhjuseks, miks liisinguandja müüs masina ebamõistlikult odava hinnaga, müüki korraldanud isiku, Balti Realiseerimiskeskuse OÜ (BRC) töötaja Alar Sõnitsari isiklikud huvid. Kuna hagejal puudub alus nõuda kostjatelt põhivõlga, on ka viivisenõue alusetu. Põhjendamatu on nõuda käendajatelt viivist alates hetkest, mil neile ei olnud nõuet esitatud.

3. Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1 212 634 krooni 29 senti. Kohus jättis iga menetlusosalise menetluskulud tema enda kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Pooled vaidlevadki liisingueseme väärtuse üle. Tunnistaja Randel-Won Nava ütlustega on tõendatud, et müügikuulutused ilmusid BRC koduleheküljel Eestis, Lätis ja Leedus, masin ise oli huvilistele nähtaval BRC müügiplatsil Eestis ning otsepostitusi tehti ka potentsiaalsetele ostjatele. Samuti pakuti masinat Soomes 2004. a sügisel toimunud Metko messil. Eeltoodu alusel on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 mõttes selle metsamasina kohalik keskmine turuhind Eesti, Läti, Leedu ja Soome turuhind. Asja materjalidele lisatud müügikuulutuste kohaselt pakuti 2006. a metsamasinaid Harvester Logset 6H hinnaga vahemikus 243 600-255 200 eurot koos käibemaksuga. Aastatel 2003-2004 oli metsandusega seonduvate õigusaktide muudatuste ja ebasoodsate ilmastikuolude tõttu Eesti metsandussektoris äri madalseisus ning liisinguga ostetud metsamasinaid toodi müüki, kuna liisingumakseid ei suudetud tasuda. Seetõttu ei võimalda 2006. a pakutavad müügihinnad järeldada, et ka aastatel 2003-2004 oli vaidlusaluse metsamasina kohalik keskmine turuhind 240 000-255 000 eurot. Tunnistaja K. H. Fridlundi ütlustega on veenvamalt tõendatud, et vaidlusaluse metsamasina turuhind oli 2004. a 200 000 eurot. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et BRC müügiesindaja Alar Sõnitsarile maksti müügihinna nn soodsamaks korraldamise eest vahendustasuna umbes 2000 eurot ning OY Logset AB sai metsamasina 150 000 euroga. Samuti on tunnistaja ütlustega tõendatud, et tunnistaja oleks ostnud selle masina ka 200 000 euroga.

OY Logset AB müüs hagejalt ostetud metsamasina Harvester Logset 6H 9. detsembril 2004 edasi Vene äriühingule hinnaga 240 000 eurot. Maakohus leidis, et seda hinda ei ole õige lugeda vaidlusaluse metsamasina turuhinnaks 2004. a. Kohus leidis, et selles osas on põhjendatud hageja väited, et masina tootjafirmal on tõenäoliselt rohkem kontaktandmeid, kuhu enda toodetud masin müüa, lisaks saab tootja pakkuda garantiisid ning varuosi, mida liisinguandja pakkuda ei saa, ning nendest asjaoludest tulenevalt saab tootja ka hinda tõsta. Kohus asus seisukohale, et masina väärtuseks oli VÕS § 367 lg 3 tähenduses 200 000 eurot, s.o summa, millega ostja oleks masina ostnud juhul, kui müüja ei oleks kasu saamise eesmärgil müügihinda ebamõistlikult vähendanud. Hageja on tuginenud asjaolule, et müügi korraldajal Alar Sõnitsaril puudus isiklikult võimalus määrata vara müügihinda, kuna see toimus kooskõlastatult hagejaga ja lõpliku otsuse langetas hageja. Liisinguandja poolt liisingueseme müümisega tekib liisinguandja ja -võtja vahel käsunduslaadne suhe. Liisinguandja on seotud müügiprotsessis hoolsuskohustusega ning ta on kohustatud käituma heas usus (VÕS § 620). Tunnistaja R.-W. Nava ütlustega on tõendatud, et 2004. a sügisel pakuti Soome messil vaidlusalust metsamasinat müügiks 3,9 miljoni krooniga. Asjas puudub vaidlus, et taolises suurusjärgus oli masina hind ka aasta jooksul Eestis BRC müügiplatsil. Kohus leidis, et hageja ei käitunud heas usus ega täitnud oma hoolsuskohustust, langetades hinda 3,9 miljonilt kroonilt 2 346 990 kroonini. Seega on kostjatelt põhjendatud välja mõista VÕS § 367 lg 1 järgi vara jääkmaksumuse 3 831 088 krooni 32 sendi ja masina turuhinna 200 000 euro ehk 3 129 320 krooni vahe 701 768 krooni 32 senti.

Liisinguvõtja tasumata liisingumaksed 281 545 krooni 17 senti tuleb kostjatelt kui käendajatelt välja mõista. Kostjad ei vaielnud vastu viivise arvestusele. Liisingulepingu p-s 5.1 oli kokku lepitud viivise määras 0,25% päevas. Kuna käenduslepingutega võtsid kostjad enesele liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise kohustuse, siis VÕS § 113 ja § 145 lg 2 alusel tuli neilt välja mõista viivis 222 120 krooni 80 senti.

Kostjad ei tuginenud sellele, et müügiga seotud kulutused ei ole põhjendatud või need ei ole mõistliku suurusega. Seetõttu tuleb kostjatelt VÕS § 367 lg 4 alusel välja mõista 7200 krooni. Kostjad pidid liisinguvõtja juhatuse liikmetena olema teadlikud võlgnevusest ning liisingueseme müügiprotsessist. Asjas ei leidnud tõendamist, et kostjad või nende leitud investor oleks soovinud masinat omandada. Maakohus pidas paljasõnaliseks kostjate väiteid, et nad soovisid võlgnevuse tasuda või masina jääkväärtusega välja osta, kuid ei saanud seda teha hageja keeldumise tõttu. Kostjate viited VÕS § 145 lg-le 5 ei ole asjakohased, kuna käenduslepingute sõlmimise ajal ei olnud põhivõlgniku kohustuse täitmise tagamiseks antud tagatist. VÕS § 150 alusel tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 1 212 634 krooni 29 senti.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes kohtuotsuse tühistada osaliselt, s.o hageja kasuks 782 330 krooni väljamõistmata jätmise osas ja hageja kanda jäetud menetluskulude osas. Hageja palus teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja ka 782 330 krooni ja jätta kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, sh mõista kostjatelt välja hageja tasutud riigilõiv.

5. Kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata.

6. Kostjad esitasid otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid kohtuotsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas hagi ning jättis kostjate menetluskulud nende endi kanda, ning teha tühistatud osas uus otsus, jättes hagi täies ulatuses rahuldamata ja kostjate menetluskulud hageja kanda.

7. Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 23. aprilli 2008. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis osaliselt hageja nõude rahuldamata, s.o 782 330 krooni väljamõistmata jätmise osas ja menetluskulude jaotuse osas, ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi tervikuna. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostjate kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et liisingulepingu ülesütlemine oli tingitud liisinguvõtjapoolsest lepingu rikkumisest. Kostjad vaidlustavad apellatsioonkaebuses jätkuvalt sõiduki müügihinna ja leiavad, et hageja müüs metsamasina ligi kaks miljonit krooni odavamalt selle tegelikust väärtusest. Kui hageja oleks müünud liisingueseme tegeliku hinnaga, oleks müügist saadud summa katnud kõik nõuded, mis hagejal liisinguvõtja vastu olid. Seega on vaidluse lahendamisel keskseks küsimuseks, milline oli vaidlusaluse metsamasina turuhind selle müügi hetkel.

Maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti VÕS § 142 lg-s 1 ning § 145 lg-tes 1 ja 2 sätestatud käendaja vastutusest ning kohaldas õigesti VÕS § 150 kui kaaskäendust reguleerivat normi. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel kohaldas maakohus õigesti VÕS § 367 sätteid. Lisaks seaduses sätestatule tuleb arvestada vaidluse lahendamisel ka liisingulepingu p-des 3.7, 7.4 ja 7.4.1 ning käenduslepingute p-des 1 ja 2 sätestatut. Maakohus leidis õigesti, et kostjad on kohustatud hagejale hüvitama tasumata liisingumaksed 281 545 krooni 17 sendi ulatuses, müügikulud 7200 krooni ning liisingulepingu p 5.1, VÕS § 113 ja § 145 lg 2 järgi viivisevõla 222 120 krooni 80 senti. Hageja nõude vara jääkmaksumuse ja realiseerimishinna vahe, s.o 1 484 098 krooni 32 sendi saamiseks rahuldas maakohus osaliselt 701 768 krooni 32 sendi ulatuses. Maakohus luges tunnistaja K. H. Fridlundi ütluste alusel vaidlusaluse metsamasina turuhinnaks 200 000 eurot ja leidis, et müüja vähendas müügihinda ebamõistlikult 150 000 euroni. Ringkonnakohus sellega ei nõustunud.

TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Maakohus leidis ebaõigesti, et vara kohalikuks keskmiseks müügihinnaks TsÜS § 65 mõttes on Eesti, Läti, Leedu ja Soome turuhind, kuna nendes riikides pakuti vaidlusalust metsamasinat müügiks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kohaliku keskmise müügihinna kindlakstegemisel arvestada naaberriikide müügihindu.

Maakohus luges tõendatuks, et metsamasinale otsiti aktiivselt ostjat, kuid sellele vaatamata ei õnnestunud masinat aasta vältel müüa, sest aastatel 2003-2004 oli metsandusega seonduvate õigusaktide muudatuste ja ebasoodsate ilmastikuolude tõttu Eesti metsandussektoris äri madalseisus ning metsamasinaid oli müügis palju. Seega, saades pärast aastast müügiprotsessi OY-lt Logset AB ettepaneku vara ostmise kohta, ei pidanud hageja ega BRC keelduma ainukesest ja seega müüja jaoks parimast võimalusest masina müümiseks. Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et arvestades metsamasinate turu madalseisu, oli nende reaalne väärtus Eestis sel ajal minimaalne ning seda olukorda kasutas ostja ära, pakkudes hinnaks 150 000 eurot, mis oli sel ajal kohaliku turu parim võimalik hind. Asjaolu, et ostjal OY-l Logset AB (sama metsamasina tootjafirma) õnnestus metsamasin kiiresti edasi müüa Venemaale 240 000 euro eest, ei tähenda, et sellise hinnaga oleks ka hageja saanud või pidanud Eestis vaidlusaluse metsamasina müüma. Ringkonnakohus nõustus maakohtu sellekohaste põhjendustega. Tunnistaja K. H. Fridlundi avaldatud arvamus, et OY Logset AB oleks ostnud vara arvatavasti ka kallimalt kui 150 000 euro eest ehk 200 000 euro või sellele lähedase summa eest, ei tõenda, et vara õigeks turuväärtuseks oligi 200 000 eurot. Ringkonnakohus nõustus hageja väitega, et vara turuhinna määramisel ei oma tunnistaja tagantjärele antud ja oletuslik hinna määramine tähtsust. Tunnistaja kinnitas, et müüja küsis temalt esialgu kõrgemat hinda (summat nimetamata), kuid tunnistaja ei olnud nõus küsitud kõrget hinda maksma. Ka kinnitas ta, et oli hinnaläbirääkimiste ajal teadlik Eesti metsanduse halvast olukorrast ja sellest, et metsamasinaid oli müügis palju, ning et see mõjutas tema hinnapakkumist. Ka oli tunnistaja kinnitusel teada Venemaa huvi metsamasinate ostu vastu ning selle masina edasimüügi võimalus. Kõik eeltoodud asjaolud kogumis tõendavad, et 150 000 eurot oli sel ajal vaidlusaluse metsamasina turuhind Eestis. Hageja ei ole selle hinnaga vara müües rikkunud hea usu põhimõtet ega oma hoolsuskohustust. Ka ei ole alust rääkida liisinguandjapoolsest õiguste kuritarvitamisest või professionaalsuse eiramisest, nagu kostjad apellatsioonkaebuses leiavad. Liisingulepingu p-de 3.7 ja 7.4.1 peamine eesmärk on tagada liisinguandjale tagastatud sõiduki müügi tõttu tekkiva kahju hüvitamist, mitte minimeerida võlgniku kanda jäävat hüvitamiskohustust.

Põhjendatud on kostjate apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole andnud hinnangut tootjafirma OY Logset AB arvamusele (tlk 85), mille kohaselt olid samasuguste metsamasinate hinnad aastatel 2003-2004 vahemikus 260 000-280 000 eurot. Ringkonnakohtul on võimalik see puudus kõrvaldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda välisriigis asuva tootjafirma hinnaarvamus kohalikku (Eesti) keskmist müügihinda. Ka ei tõenda see konkreetse metsamasina turuväärtust. Arvamuses antud hinnad käsitlevad harvesteri koos paljude tarvikute ja abidetailidega. Millised tarvikud ja abidetailid olid vaidlusalusel metsamasinal, ei ole võimalik kindlaks teha. Oluline on, millise hinnaga oli võimalik vaidlusalust vara müüa ja seda müügihinda tuleb TsÜS § 65 järgi lugeda vara harilikuks väärtuseks ehk turuhinnaks.

Maakohus leidis õigesti, et kostjate väited masina väljaostmise ettepaneku tegemise kohta on tõendamata.

Kuna pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid tüüptingimustega liisingulepingu, tuleb Riigikohtu 28. veebruari 2007 lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 juhindudes arvestada ka võlaõigusseaduse reegleid tüüptingimuste kohta, mh tüüptingimuste tõlgendamist reguleerivat VÕS § 39 ja tüüptingimuste tühisust ettenägevat VÕS § 42. Ringkonnakohus oli seisukohal, et nõude aluseks olevad liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 ei ole VÕS 14. peatükis sätestatuga vastolus ega liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ning on kohaldatavad.

9. Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus VÕS § 367 lg-t 3. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et liisinguandja hüvitamisnõude määramisel tuleb lähtuda liisingueseme väärtusest selle müügi hetkel, mitte aga selle väärtusest tagastamise hetkel, nagu sätestab VÕS § 367 lg 3. Otsus on vastuolus Riigikohtu lahendiga tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, milles rõhutatakse, et VÕS § 367 lg 3 järgi on oluline liisingueseme väärtus.

Ringkonnakohus oleks pidanud lähtuvalt viidatud Riigikohtu lahendist tunnistama hageja liisingulepingu üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1 tühisteks vastuolu tõttu VÕS § 42 lg-ga 1 ning lg 3 p-ga 5.

Ringkonnakohus jättis hindamata kostjate väited selle kohta, et liisinguandja kuritarvitas enda õigust, müües liisingueseme vahendustasu eest odavamalt. Viimase asjaolu tuvastas maakohus.

Ringkonnakohus jättis hindamata kostjate väited, et liisingueseme ostja ostis selle üksnes edasimüümise eesmärgil ning ostja eesmärk ei olnud liisinguese selle tegeliku väärtusega realiseerida, mis pidanuks aga olema hageja kohustus. Paljasõnaline on ringkonnakohtu järeldus, et välisfirma arvamusega ei saa tõendada liisingueseme kohalikku turuväärtust.

Ringkonnakohus jättis ka hindamata kostjate tõendi, et hageja soovil müüki korraldanud BRC hindas masina väärtuseks tagastamise hetkel 3 950 000 krooni.

10. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

11. Riigikohtu istungil jäid pooled kassatsioonkaebuses ja selle vastuses esitatud seisukohtade juurde.

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

13. Põhilise õigusliku küsimusena tuleb praeguses vaidluses lahendada küsimus sellest, millise hetke seisuga ning millest lähtudes tuleb määrata kindlaks vaidlusaluse metsamasina (liisingueseme) väärtus tagastamise ajal.

Ringkonnakohus on oma otsuses ekslikult määranud vaidluse lahendamise keskseks küsimuseks selle, milline oli liisingueseme turuhind selle müügi hetkel. Riigikohus on 29. aprilli 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 ja 17. juuni 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08 rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga. Üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Nii on see selgelt sätestatud ka VÕS § 367 lg 3 redaktsioonis, mis kehtib 27. detsembrist 2003. VÕS § 367 lg 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on viidatud lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidnud, et ka VÕS § 367 lg 3 enne 27. detsembrit 2003 kehtinud redaktsiooni kohaselt ei olnud oluline liisingueseme müük, vaid selle väärtus.

14. Ringkonnakohus määras liisingueseme turuhinnaks selle müügihetke hinna 150 000 eurot. Kuna liisinguese müüdi ligikaudu aasta pärast selle tagastamist liisinguandjale, on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 367 lg-t 3. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

15. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kolleegium peab väärtuse hindamisega seonduvalt vajalikuks juhtida tähelepanu järgmisele.

Esmalt analüüsib kolleegium liisingueseme väärtuse mõistet TsÜS § 65 kontekstis. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilikku väärtust, mis on kohalik keskmine müügihind (turuhind). Ringkonnakohus märkis, et kohaliku keskmise müügihinna kindlaksmääramisel ei saa arvestada naaberriikide müügihindu. Samas määras ringkonnakohus liisingueseme väärtuse tehingu järgi, mille alusel müüdi liisinguese Soome äriühingule, asudes seega mõneti vastandlikele seisukohtadele. Kolleegium leiab, et sõna "kohalik" TsÜS § 65 tähenduses ei välista eseme väärtuse määramisel keskmise müügihinna arvestamist ka Eesti piirest väljaspool. Vähemalt liisingueseme müügiga seotud asjades tuleks kohaliku keskmise müügihinna määramisel vajaduse korral arvestada ka eelkõige Eesti lähemate naaberriikide hindu. Vajadus tekib eelkõige siis, kui Eestis ei õnnestu asja mõistliku aja jooksul müüa või kui tegemist on selliste omadustega või hinnaga asjaga, mida eelduslikult Eestis müüa ei õnnestuks. Kokkuvõttes võib mõistet "kohalik" TsÜS § 65 järgi liisinguesemega seonduvalt sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel - kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja liisingueset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega. Seejuures tuleb arvestada ka müüja isikut. Erinevatel isikutel võivad asja müümiseks olla erinevad võimalused. Praeguses asjas ei tähenda nt sõna "kohalik" eelmärgitud tähenduses sisustamine seda, et asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus turuhinnana arvestama liisingueseme hinda, millega see müüdi edasi Venemaale. Eelduslikult on tootjatel vähemalt teatud valdkondades paremad võimalused oma tooteid kõrgema hinnaga müüa. Samas ei ole välistatud, et seda hinda ei võiks kasutada turuhinna määramisel ühe indikaatorina.

16. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kõiki esitatud tõendeid hinnata, et välja selgitada liisingueseme väärtus tagastamise hetkel. Muu hulgas tuleb hinnang anda ka tunnistaja R.-W. Nava ütlustele, mis anti Harju Maakohtu 21. juuni 2007. a istungil ja mille kohaselt hinnati liisingueseme väärtuseks selle tagastamise ja müükipaneku hetkel 3 950 000 krooni; sama hinda on hageja esindaja kinnitanud maakohtu 26. veebruari 2007. a istungil. Ringkonnakohus ei ole selle ütluse kohta TsMS § 654 lg-t 5 rikkudes seisukohta võtnud, kuigi kostjad on sellele ütlusele viidanud (II kd, tl 56-57). Tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidis Riigikohus, et kui liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam tema enda initsiatiivil koostatud hindamisaktis märgitust, peab ta seda tõendama. See kehtib ka praegusel juhul. Kolleegium märgib veel seda, et liisinguandja ei pea panema tagastatud liisingueset müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki panna eeldatava turuhinnaga. Määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Ringkonnakohus ei pea asja uuel arutamisel lähtuma sellest, et tunnistaja ütlustest liisingueseme hinna kohta nähtubki liisingueseme tagastamisaegne turuhind, neid ütlusi tuleb TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 alusel hinnata koos teiste tõenditega.

Samuti tuleb muude tõendite hulgas anda hinnang nendele, mis puudutavad BRC müügiesindaja A. Sõnitsari tegevust liisingueseme müümisel ja müügi eest vahendustasu saamisel. Maakohus on otsuses tunnistaja ütluse alusel tuvastanud, et hinnaläbirääkimiste ajal pakkus A. Sõnitsar müügihinna nn soodsamaks korraldamist, kui talle tasutakse nn vahendustasuna u 2000 eurot. Maakohus on tuvastanud, et nimetatud summa ka tasuti. Ringkonnakohus ei ole A. Sõnitsari tegevuse kohta TsMS § 654 lg-t 5 rikkudes seisukohta võtnud, kuigi kostjad on sellele viidanud (II kd, tl-d 59 ja 62). Eelkõige vajaks hindamist, kas ja mis ulatuses mõjutas nimetatud tegevus liisingueseme müügihinda. Kolleegium märgib, et kui liisinguandja kasutas OÜ-d BRC pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, vastutab liisinguandja TsÜS § 132 lg 1 kohaselt OÜ BRC tegevuse eest vahendustasu saamisel, kui see mõjutas liisingueseme hinda, sest liisinguandjal on kohustus saavutada liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus.

Tähelepanu tuleb pöörata ka tunnistaja K. H. Fridlundi ütlustele, sest koostoimes teiste tõenditega võivad need aidata kindlaks määrata liisingueseme tagastusaegset väärtust. Ütlused võivad viidata sellele, et liisinguese müüdi odavamalt, kui oli selle väärtus tagastamise hetkel.

Kokkuvõttes tuleb ringkonnakohtul kõiki esitatud tõendeid hinnata, et välja selgitada liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 esitatud seisukohale, et poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%.

17. Järgmisena käsitleb kolleegium kassatsioonkaebuse väidet hageja tüüptingimuste tühisuse kohta. Ringkonnakohus ei näinud hageja liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 ja 7.4.1 vastuolu VÕS 14. peatükis sätestatuga ja leidis, et need ei kahjusta liisinguvõtjat ebamõistlikult.

Üldtingimuste p 3.7 järgi peab liisinguvõtja pärast liisinguandjapoolset lepingu ülesütlemist ja eseme võõrandamist hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osade vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse ülevõtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). Üldtingimuste p 7.4.1 järgi, kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudujääva osa.

Riigikohus on viidatud lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidnud järgmist. Vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja lisab, et eespool mainitu kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidnud ka seda, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kolleegium leiab, et kuna üldtingimuste p-des 3.7 ja 7.4.1 seatakse liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Praegusel juhul ongi kolleegiumi arvates üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kostjaid ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühised VÕS § 42 lg 1 järgi, sest nende punktidega võetakse kostjatelt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Kuna üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 on tühised, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel kohaldama VÕS § 367.

18. Kolleegium märgib ka seda, et ringkonnakohus on jätnud kõik menetluskulud kostjate kanda, kuid ei ole märkinud, kuidas kostjad menetluskulude kandmise eest vastutavad. Riigikohus on 12. juuni 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06 märkinud, et kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt enamasti kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu. Kui kaaskostjad on solidaarvõlgnikud põhinõude suhtes, puudub üldjuhul mõistlik põhjus käsitleda neid kohtukulude hüvitamise nõude suhtes teisiti. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjatele TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustatakse asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest.

Villu Kõve, Henn Jõks, Peeter Jerofejev