RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-42296.

2. Jätta muutmata samas tsiviilasjas Pärnu Maakohtu 20. aprillil 2011. a tehtud otsuse resolutsioon, kuid muuta selle otsuse õiguslikke põhjendusi.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud Meelis Allika kanda.

5. Tagastada Rapla Tarbijate Ühistule 2. veebruaril 2012 tasutud kautsjon 239 (kakssada kolmkümmend üheksa) eurot 76 senti.

1. Meelis Allika (hageja) esitas 1. septembril 2010 Pärnu Maakohtule Rapla Tarbijate Ühistu (kostja) vastu hagi kahjuhüvitise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt oli hageja Raplas Xxxxxxxx mnt xx-x asuva eluruumi erastamise õigustatud subjekt. Kostja ei erastanud eluruumi hagejale, vaid võõrandas selle Osaühingule Rismar Holding (ostja I), kes võõrandas kinnistu edasi Aktsiaseltsile ARGE EUROPE (ostja II). Kostja võttis hagejalt võimaluse erastada eluruumi 8692 krooni 50 sendi eest, mistõttu pidi hageja selle ostma kolmandalt isikult 325 000 krooni eest. Sellega tekkis hagejale kahju 316 307 krooni 50 senti.

Pöördudes oma õiguste kaitseks kohtusse, tekkis hagejale õigusabikulu 84 290 krooni, millest 40 040 krooni peab hüvitama kostja kui kahju põhjustaja. Hageja on kostja õigusvastasest käitumisest põhjustatud kohtuvaidlustes kandnud kohtumenetlustega seotud muid kulusid 18 797 krooni 50 senti.

Hageja leidis, et tema nõue ei ole aegunud. Kõige varasemaks kahjunõude aegumistähtaja alguseks saab lugeda 6. detsembri 2007. a, s.o aja, mil lõppes hageja avalduse alusel alustatud kriminaalmenetlus. Kahju suurus sai hagejale teatavaks eluruumi ostu-müügilepingu sõlmimise päeval, s.o 23. märtsil 2009. Aegumistähtaeg ei hakanud kulgema alates 15. detsembrist 2003, kui kostja võõrandas kinnistu, sest see tehing ei takistanud eluruumi erastamist. Nõude aegumistähtaeg peatus hageja alustatud tsiviilkohtumenetluste ja kriminaalmenetluse ajaks, s.o ajavahemikul 24. septembrist 2004 kuni 14. veebruarini 2007. Lisaks peatasid aegumistähtaja kulgemise poolte läbirääkimised 2010. aastal.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Hagist ei selgu, millist kostja tegu peab hageja õigusvastaseks. Rapla Maakohtu 6. mai 2005. a otsuse kohaselt rikkus erastamiskohustust riik, mitte kostja. Hageja ei ole tõendanud, et kostja esitas ostjale I müügilepingu sõlmimisel valesid andmeid. Kui selline tegu oleks tõendatud, oleks see õigusvastane ostja I, mitte hageja suhtes. Kostja ei asunud pärast eluruumi võõrandamist eluruumi erastamisel tekkinud takistusi kõrvaldama, sest ta ei saanud riigiga sõlmitud tehingu tühisuse tõttu eluruumi omanikuks.

Hageja kahju hüvitamise nõue on aegunud, kohus saab teha selle kohta vaheotsuse ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude hüvitamise nõue tuleb jätta läbi vaatamata või jätta samuti aegumise tõttu rahuldamata. Pooled ei pidanud ajavahemikul 8. aprillist kuni 12. maini 2010 läbirääkimisi tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 167 tähenduses. Selleks ajaks oli hageja väidetava kahju hüvitamise nõue juba aegunud.

3. Pärnu Maakohus jättis 20. aprilli 2011. a vaheotsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohus tuvastas, et kostja rikkus eluruumi erastamise kohustatud subjektina eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg-d 1¹ ja 4, mille tulemusena ei saanud hageja üürnikuna eluruumi erastada. Hagejal on Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 2-04-1230 alusel õigus nõuda kostjalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 alusel erastamisvõimaluse kaotamise tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist. Hagis esitatud asjaoludel võivad ka hageja õigusabi- ja muud menetluskulud olla õigusvastaselt tekitatud kahjuks, kuid hageja ei ole hagis ega selle täpsustuses piisavalt selgelt kirjeldanud ega tõendanud põhjuslikku seost tekkinud kahju ja kostja õigusvastase tegevuse vahel.

Õige ei ole kostja väide, et hageja pidi talle tekitatud kahjust teada saama 19. juulil 2004, kui ostja II esitas hagejale üürilepingu ülesütlemise avalduse. Sel ajal ei saanud hageja teada erastamisõiguse kaotamisest ega sellest, kes ja millise kahju on talle tekitanud, kuna nende asjaolude üle vaieldi järgneval kolmel aastal kohtumenetluses. Seega ei saanud hageja kahju hüvitamise nõudeõigusest teada enne, kui Riigikohtu 14. veebruari 2007. a määrusega jõustus ringkonnakohtu 27. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-1230, mis oli lõpplahendiks hageja hagis kostja, Eesti Vabariigi ning ostja I ja ostja II vastu tehingute tühisuse tunnustamiseks, kinnistusraamatu kande kustutamiseks ja eluruumide erastamise kohustamiseks. Aegumistähtaeg ei alanud ka 6. detsembril 2007, kui ringkonnakohus lõpetas kriminaalasja nr 05750000026 menetluse.

Hageja tugineb kahjunõude esitamisel asjaolule, et kostja rikkus erastamise kohustatud subjektina eluruumide erastamise seadust ning vastutab seega hagejale tekkinud kahju eest, mis koosneb eluruumi erastamishinna ja ostuhinna vahest ning menetluskuludest, mida hageja kandis erastamisõiguse maksmapaneku ja eluruumi valduse säilitamise eesmärgil peetud kohtuvaidlustes. Seega pidi kahju tekkimine ja kahju tekitanud isik olema hagejale teada pärast ringkonnakohtu 27. oktoobri 2006. a otsuse jõustumist. Kuna hagejal oli võimalik hinnata talle tekitatud kahju suurust kohe pärast nõude olemasolust teadasaamist, ei ole õige tema väide, et ta sai kahju suurusest teada 23. märtsil 2009, s.o eluruumi ostu-müügilepingu sõlmimise päeval. Kahju suuruse ja koosseisu muutumise korral olnuks võimalik esialgset nõuet kohtumenetluse käigus korrigeerida.

Hageja poolt aastatel 2004-2008 maakohtusse esitatud hagid ja tema avalduse alusel alustatud kriminaalmenetlus ei peatanud praeguse hagi aegumist TsÜS § 160 lg 1 p 1 alusel. Selles sättes peetakse silmas üksnes sama nõudega hagi. Seega peatanuks kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumise samasisulise hagi esitamine. Aegumise peatumise alusena TsÜS § 160 lg 2 p-s 4 sätestatud avalduse esitamist kohtueelses menetluses ei saa samastada kriminaalmenetluse alustamiseks avalduse esitamisega.

Eeltoodust tulenevalt hakkas hageja nõude aegumistähtaeg kulgema 14. veebruaril 2007, kui jõustus ringkonnakohtu 27. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-1234. Kuna aegumine ei peatunud, aegus hageja nõue 14. veebruaril 2010. Poolte 7. aprillist kuni 12. maini 2010 peetud kirjavahetust saab käsitada läbirääkimistena TsÜS § 167 lg l tähenduses, kuid kuna selleks ajaks oli hageja nõue aegunud, läbirääkimised aegumist enam ei peatanud.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Maakohus ei teavitanud pooli, et kavatseb teha vaheotsuse nõude aegumise kohta ega võimaldanud hagejal esitada tõendeid ja seisukohti kostja esile toodud asjaolude kohta, lahendades üllatuslikult asja sisuliselt. Samuti ei selgitanud maakohus välja kõiki asja lahendamiseks olulisi asjaolusid.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse aegumise sätteid, leides, et hageja nõue on aegunud. Vale on maakohtu seisukoht, et hageja kaotas erastamisvõimaluse ja tal oli seetõttu õigus nõuda kostjalt tekkinud kahju hüvitamist pärast ringkonnakohtu 27. oktoobri 2006. a otsuse jõustumist 14. veebruaril 2007. Tuvastushagi lahendamisel tuvastati üksnes see, et hageja oli eluruumi erastamise õigustatud subjekt, kostja oli eluruumi erastamise kohustatud subjekt ning kostja ja ostja I tehing on tühine, kuid ostja II on kinnistu heauskne omandaja. Ükski nimetatud asjaoludest ei tähendanud, et hageja kaotas eluruumi erastamise võimaluse. Kinnistu üleminek kolmanda isiku omandisse oli takistus, mille kõrvaldamise kohustus oli kostjal kui eluruumi erastamise kohustatud subjektil. Seega ei muutunud kinnistu võõrandamise tõttu eluruumi erastamine võimatuks. Järelikult ei hakanud aegumistähtaeg kulgema kinnistu võõrandamisest ega tehingute tühisuse tuvastamise menetluses tehtud kohtulahendi jõustumisest ning hageja nõue ei ole aegunud.

Kui kahjunõude aegumine algas 14. veebruaril 2007, peatus see kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus tõendab, et kostja on tekitanud hagejale kahju 200 000 krooni. Selle kahju hüvitamist on hagejal õigus nõuda tsiviilkohtumenetluses. Aegumise kulgemine oli peatunud kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni 6. detsembril 2007, mistõttu oleks hagi aegunud kõige varem 6. detsembril 2010.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. detsembri 2011. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja edasiseks menetlemiseks samale maakohtule.

Ringkonnakohus leidis, et vahekohtu otsuse tegemisest teavitamata jätmine ei ole oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis annaks aluse kohtuotsus tühistada. Maakohtu otsus ei ole üllatuslik tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 4 tähenduses, sest kostja tugines aegumise vastuväitele menetluse algusest alates.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja rikkus eluruumi erastamise kohustatud subjektina EES § 3 lg-t 1¹ ja lg 4 p 1, mille tulemusena ei saanud hageja üürnikuna eluruumi erastada. Hageja kasutuses olnud eluruum asus omandireformi ajal kostja elamus. EES § 6 lg 1 p 5 ja § 6¹ järgi oli kostja eluruumi erastamise kohustatud subjekt ja hageja EES § 4 p 1 kohaselt õigustatud subjekt. Seega oli kostja kohustatud eluruumi hagejale erastama enne mistahes tehinguid selle varaga. See asjaolu on tõendatud tsiviilasjas nr 2-04-1230 tehtud ringkonnakohtu 14. veebruaril 2007 jõustunud otsusega, millest tulenevalt on hagejal õigus VÕS § 1043 alusel nõuda kostjalt erastamisvõimaluse kaotamise tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist.

Õige ei ole maakohtu seisukoht, et hagi on aegunud. Hagi aegumistähtaeg ei saanud hakata kulgema enne 14. veebruari 2007, kui jõustus kohtuotsus, millega tuvastati, et kostja rikkus eluruumide erastamise kohustust ja tekitas sellega hagejale kahju. Tsiviilkohtumenetlusega samal ajal toimus kriminaalmenetlus. TsÜS § 160 lg-te 1 ja 2 alusel peatub aegumine avalduse esitamisega kriminaalmenetluses. Hageja esitas 30. märtsil 2005 avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks. Pärast mitmete hageja kaebuste läbivaatamist jättis ringkonnakohus 6. detsembri 2007. a määrusega muutmata riigiprokuratuuri 24. oktoobri 2007. a määruse, millega lõpetati kriminaalmenetlus, määrati kostjale sunniraha ja tunnustati hageja õigust nõuda kahju hüvitamist tsiviilkohtumenetluses.

Hageja vaidlustas eluruumiga tehtud tehingud, kui sai nendest tehingutest teada. Asjaolu, et hageja ja kostja vahel ei olnud pärast kinnistu võõrandamist 2004. a õigussuhteid, ei tähenda, et sellest võiks alata hageja kahju hüvitamise nõude aegumise kulgemine. Üürnikul on ka pärast eluruumi võõrandamist õiguslik huvi kindlaks teha, kas erastatava eluruumi omanik on endiselt eluruumi erastamise kohustatud subjekt või on omanik muutunud. Üksnes juhul, kui üürniku eluruumi erastamise õiguse rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada, on tal õigus nõuda eluruumi erastamise kohustatud subjektilt kahju hüvitamist. Eeltoodud põhjustel ei saanud hagi aegumine hakata kulgema ka mingist varasemast ajahetkest (nt 8. novembrist 2001, mil hageja sai teada kostja ja riigi erastamistehingust).

Hageja sai erastamisvõimaluse kaotusest teada, kui jõustus tuvastushagi kohta tehtud ringkonnakohtu otsus, millest tulenevalt oli tal õigus nõuda kostjalt tekkinud kahju hüvitamist. Selle kohtuotsusega tuvastati, et ostja II on kinnistu heauskne ostja, mistõttu ei olnud võimalik erastamistoiminguid teha ja hageja minetas võimaluse eluruumi erastada. Asjaolu, et hageja huviks oli säilitada eluruumi valdus ja saada lõppastmes eluruumi omanikuks, ei kinnita tema väidet, et kostjal oli võimalik eluruumide erastamise kohustatud subjektina oma kohustust hageja vastu täita. Toodut ei kinnita see, et hagejal osutus hiljem võimalikuks sõlmida kolmanda isikuga korteri omandamiseks müügileping.

Seadusandja ei ole sätestanud selgeid juhiseid, kuidas peab erastamise õigustatud subjekt käituma juhul, kui erastamise kohustatud subjekt rikub kohustusi, võõrandades eluruumi kolmandale isikule. Seetõttu on aktsepteeritavad hageja püüded kaitsta oma õigusi nii tsiviil- kui ka kriminaalmenetluse kaudu. Hageja esitas 30. märtsil 2005 riigiprokuratuurile kuriteokaebuse, milles kahtlustas kostjat ja teisi tehingus osalenud isikuid mh kelmusega talle kahju tekitamises. Kriminaalmenetluses tuvastati kuriteo toimepanemine, kuid menetlus lõpetati 24. oktoobri 2007. a määrusega avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, sest prokuratuuri hinnangul ei olnud kostja tekitatud kahju suur. Selle määrusega on tõendatud, et uurimisorgani arvates on kostja tekitanud hagejale varalist kahju. Hageja õigust esitada tsiviilõiguslik nõue on tunnustatud riigiprokuratuuri 14. juuni 2007. a määruses. Kriminaalmenetluses koostatud dokumentidest nähtuvalt käsitati hagejat kui tsiviilhagejat. Sellest tulenevalt oli hageja kahjunõude aegumine TsÜS § 160 lg 2 alusel kriminaalmenetluse ajal peatunud.

Kahju suuruse ning kahju ja õigusvastase teo põhjusliku seose kohta ei ole maakohus sisulist seisukohta võtnud. Kuigi kohus leidis, et hagis esitatud asjaoludel võiksid hageja kantud õigusabi- ja muud menetluskulud olla käsitatavad õigusvastaselt tekitatud kahjuna, ei pidanud ta vastava nõude põhjendatuse tuvastamist vajalikuks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul tuvastada need asjaolud, millest sõltub vaidluse lahendamine.

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus tõlgendas valesti TsÜS § 160 lg-t 2. Nimetatud säte annab ammendava loetelu sündmustest, mis on võrdsustatud nõude aegumist peatava hagi esitamisega. Kriminaalmenetluses kuriteoteate või -kaebuse esitamine või kriminaalmenetluse alustamine ei ole võrdsustatud hagi esitamisega. TsÜS § 160 lg 1 alusel oleks hageja nõude aegumine peatunud üksnes juhul, kui oleks tuvastatud, et hageja esitas kriminaalmenetluses kostja vastu tsiviilhagi ja kostja tunnistati tsiviilkostjaks. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei esitanud kriminaalmenetluses tsiviilhagi, mistõttu ei ole kostjat tsiviilkostjaks tunnistatud. Hagi on aegunud ka siis, kui kriminaalmenetlus oleks nõude aegumise peatanud.

Ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 150 lg-t 1, kui leidis, et hageja nõude aegumine hakkas kulgema tuvastushagi kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest 14. veebruaril 2007. Hageja sai või pidi saama erastamisvõimaluse kaotusest, kahjust ja kahju tekitanud isikust teada hiljemalt siis, kui sai ostjalt II üürilepingu ülesütlemise avalduse, s.o 19. juulil 2004. TsÜS § 150 lg-s 1 ettenähtud aegumistähtaeg hakkas kulgema nimetatud ajast ja lõppes 19. juulil 2007. Hagi esitati alles 1. septembril 2010.

Ringkonnakohus jättis alusetult kohaldamata TsÜS § 142 lg 1, mille teine lause võimaldab kostjal keelduda oma kohustuse täitmisest, kui nõue on aegunud.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus kohaldas õigesti TsÜS § 160 ja § 150 lg-t 1 ning jättis õigesti kohaldamata TsÜS § 142 lg 1. Hageja ei pidanud hagi aegumise peatumiseks esitama kriminaalmenetluses tsiviilhagi. Kuna kostjal oli kohustus kõrvaldada erastamise takistused, ei saanud aegumistähtaeg hakata kulgema 19. juulist 2004, mil hagejale öeldi üürileping üles. Hageja nõude aegumine hakkas kulgema 14. veebruaril 2007, kui jõustus ringkonnakohtu otsus. Ringkonnakohus leidis õigesti, et aegumine oli kriminaalmenetluse ajal peatunud.

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse resolutsiooni, kuid muudab selle otsuse õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kuna kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust, siis on see jõustunud ka osas, milles maakohus jättis poolte menetluskulud maakohtus nende endi kanda.

10. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on TsÜS § 150 lg-t 1 valesti kohaldades leidnud, et hageja kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 14. veebruaril 2007, kui jõustus ringkonnakohtu 27. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-1230.

Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 150 lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kolleegium leiab, et hageja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle tekitanud isikust siis, kui talle sai teatavaks, et kostja võõrandas kinnistu ostjale I. Selle tehinguga rikkus kostja kohustust erastada eluruum hagejale. Asjaolu, et kostja rikkumine tuvastati alles ringkonnakohtu 27. oktoobri 2006. a otsusega, ei mõjuta hageja teadasaamist kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust. Kolleegium on analoogset seisukohta väljendanud nt 1. oktoobril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-08 tehtud otsuse p-s 13. Kuigi viidatud tsiviilasjas kohaldas kohus enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 116, tekkis hagejal ka praegusel juhul õigus nõuda kostjalt kahjuhüvitist alates kinnistu müümisest teadasaamisest.

Kostja väitel pidi hageja saama talle tekitatud kahjust teada 19. juulil 2004, kui ostja II esitas talle üürilepingu ülesütlemise avalduse. Kohtud ei ole tuvastanud, millal hageja sai teada 15. detsembri 2003. a müügilepingust, millega kostja võõrandas kinnistu ostjale I. Kolleegium leiab, et kuna hageja esitas 24. septembril 2004 maakohtule sama kostja, Eesti Vabariigi, ostja I ja ostja II vastu tehingute tühisuse tuvastamiseks, kinnistusraamatu kande kustutamiseks ja eluruumide erastamise kohustamiseks hagi, teadis ta kahjust ja kostjast kui kahju hüvitama kohustatud isikust hiljemalt tuvastushagi esitamise ajaks.

11. TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et nõude aegumist ei mõjuta mistahes hagi esitamine, vaid sama nõude rahuldamise või tunnustamise hagi esitamine. Seega ei peatanud eelnimetatud tuvastushagi esitamine (vt käesoleva otsuse p 10) hageja kahju hüvitamise nõude aegumistähtaega. Kahju hüvitamise nõude aegumine oleks olnud välditav üksnes kahju hüvitamise nõude esitamisega (vt nt Riigikohtu 23. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-09, p 14).

12. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et TsÜS § 160 alusel oli aegumine kriminaalmenetluse ajal peatunud. TsÜS § 160 lg 2 sätestab ammendava loetelu toimingutest, mis on võrdsustatud aegumist peatava hagi esitamisega. TsÜS § 160 lg 2 p 4 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus.

Kolleegium leiab, et kriminaalasja raames avalduse esitamine on võrdsustatav hagi esitamisega üksnes juhul, kui kriminaalmenetluses on esitatud tsiviilhagi, s.o nõue kindla isiku vastu (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-08, p-d 10-11). Hageja ei ole kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitanud. Ainuüksi asjaolu, et kriminaalasja menetleja arvates on kostja tekitanud hagejale varalist kahju ja hagejal on õigus esitada tsiviilhagi, ei anna alust võrdsustada hageja kuriteokaebust hagi esitamisega TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes.

13. Kuna ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi, tuleb ringkonnakohtu otsus TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada. Ka maakohus on materiaalõiguse normi valesti kohaldanud, kuid otsuse resolutsioon on õige. Seetõttu jätab kolleegium TsMS § 691 p 5 alusel maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muudab otsuse õiguslikke põhjendusi.

14. Kolleegium jätab TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

15. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu