RIIGIKOHUS
HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

1. Rahuldada Kirill Katšani kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. septembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-10-800.

3. Muuta Tartu Halduskohtu 10. juuni 2010. a otsuse põhjendusi haldusasjas nr 3-10-800 vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Jätta muutmata halduskohtu otsuse resolutsioon.

4. Mõista Viru Vanglalt välja riigituludesse riigilõiv 54 (viiskümmend neli) eurot ja 32 senti.

 

1. Kirill Katšan esitas 21. märtsil 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks tema kasuks välja mõista 10 000 krooni (haldusasi nr 3-10-754). Kaebuse kohaselt kinnitati K. Katšan 1. jaanuaril 2010 õigusvastaselt viieks tunniks käeraudadega voodi külge. Käerauad põhjustasid K. Katšanile valu, teda ei lubatud tualetti, talle ei kutsutud arsti ning ta jäeti ilma lõunasöögist. Kinnipeetavat selliselt koheldes rikkus vangla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3.

K. Katšan esitas 24. märtsil 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks tema kasuks välja mõista 7000 krooni (haldusasi nr 3-10-800). Kaebuse kohaselt paigutati K. Katšan Viru Vanglas alates 1. jaanuarist 2010 kümneks päevaks kambrisse, kust puudusid laud, voodi, peegel ja raadio. Samuti võeti temalt ära kõik isiklikud asjad ega antud neid vaatamata K. Katšani palvetele kambrisse. Viru Vangla rikkus sellega K. Katšani õigusi ja põhjustas kannatusi.

K. Katšan esitas Viru Vangla direktorile mõlemal juhul kahju hüvitamise taotluse, kuid ei saanud neile vastust.

2. Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2010. a määrusega liideti kaebused ühte menetlusse (haldusasi nr 3-10-800).

3. Tartu Halduskohtu 10. juuni 2010. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti Viru Vanglalt K. Katšani kasuks välja 3000 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli K. Katšani suhtes 1. jaanuaril 2010 ohjeldusmeetmete kohaldamine (fikseerimine käeraudadega ja isiklike esemete kasutamise keelamine) ning K. Katšani lõunasöögita jätmine ja tualetti mittelubamine õigusvastane. Viru Vangla vaidlusaluste toimingute osas puudub vanglateenistuse või siis kõrgema kohalviibiva vanglateenistuse ametniku otsustus selle kohta, et kohaldatakse vangistusseaduse (VangS) §-s 69 sätestatud julgeolekuabinõuna ohjeldusmeetmete kasutamist. Ohjeldusmeetmete kasutamise aluseks olev käskkiri on koostatud alles 4. jaanuaril 2010, mistõttu kohaldati ohjeldusmeetmeid 1. jaanuaril 2010 vastavat haldusakti vormistamata ja kohaldatud meetme kasutamist põhjendamata. Lisaks on nimetatud käskkiri vastuoluline ja adresseeritud D. Sõgotinile. Isiku suhtes ohjeldusmeetmete õigusvastane, ilma faktilise ja õigusliku aluseta kasutamine saab toimuda ainult süüliselt. Käeraudadega fikseerimist, isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keelamist ning asjaolu, et kambri nr 1297 sisustuses puudus laud, saab lugeda süüliseks inimväärikuse alandamiseks. Antud juhul toimus kaebaja õiguste eriti intensiivne riive. Tuginedes kohtupraktikas antud seisukohtadele, tuleb inimväärikuse alandamise puhul mittevaralise kahju olemasolu eeldada, ilma et kaebaja peaks seda eraldi tõendama.

4. Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus tunnistas Viru Vangla 1. jaanuari 2010. a toimingud õigusvastaseks ja mõistis Viru Vanglalt K. Katšani kasuks välja 3000 krooni, ning asjas uue otsuse tegemist.

5. Tartu Ringkonnakohtu 9. septembri 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-10-800 rahuldati Viru Vangla apellatsioonkaebus. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega jättis K. Katšani kaebuse täielikult rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised:

1) halduskohus luges K. Katšani suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kasutamise õigusvastaseks seetõttu, et selle kohta ei olnud koheselt vormistatud kirjalikku ja põhjendatud haldusakti. Seega on halduskohus tuvastanud, et täiendavate julgeolekuabinõude kasutamine oli formaalselt õigusvastane. Ringkonnakohus osutab esmalt, et üksnes haldusakti formaalne õigusvastasus ei tähenda automaatselt, et isikule kuulub selle haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamisele;

2) käesolevas asjas ei ole halduskohus tuvastanud, et täiendavate julgeolekuabinõude kasutamise kohta koheselt kirjaliku ja põhjendatud korralduse vormistamisel oleks kaebaja suhtes sellisel kujul täiendavad julgeolekuabinõud kasutamata jäetud. Kaebuse rahuldamine ja hüvitise väljamõistmine oli halduskohtu poolt ennatlik juba sel põhjusel. Täiendavate julgeolekuabinõude kasutamise sisulist õiguspärasust ei ole halduskohus kontrollinud;

3) lisaks ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga, et asjas ei ole vajalikke haldusakte vormistatud. Nähtuvalt asja materjalidest (tl 26), on 1. jaanuaril 2010 koostatud akt ohjeldusmeetmete kasutamise kohta. Akt vastab igati haldusaktile esitatavatele vorminõuetele ning seega on halduskohtu etteheide, et käeraudadega fikseerimiseks puudus vajalik haldusakt, täiesti põhjendamatu;

4) lisaks ohjeldusmeetmele kohaldati kaebaja suhtes hiljem täiendava julgeolekuabinõuna VangS § 69 lg 2 p-de 1-4 alusel kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Ka see otsustus oli vormistatud veenvalt põhjendatud haldusaktina (tl-d 31-31p), milles oli selgitatud nii selle otsuse õiguslikke kui faktilisi aluseid kui ka kaalutlusi, miks selline otsus tehti;

5) nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et kuna see käskkiri koostati alles 4. jaanuaril 2010, siis toimus 1. jaanuaril 2010 täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine õigusvastaselt. Esiteks pole alust kahelda vastustaja selgitustes, et see käskkiri oli üksnes registreeritud 4. jaanuaril, kuna 1. jaanuar 2010 ja sellele järgnevad kaks päeva olid puhkepäevad. Asjaolu, et see käskkiri oli koostatud 1. jaanuaril 2010, tõendab see, et käskkirjale oli kaebaja omakäeliselt alla kirjutanud, et ta tutvus selle käskkirjaga 1. jaanuaril 2010. Käskkirja koostamisele 1. jaanuaril 2010 viitab ka see, et käskkirjas on juhtunu toimumise ajana märgitud üksnes kellaaeg, mitte kuupäev. See viitab asjaolule, et käskkiri koostati juhtunuga samal päeval;

6) määravat tähendust ei omaks ka see, kui käskkiri lukustatud kambrisse paigutamise ja teiste täiendavate julgeolekuabinõude kasutamise kohta oleks vormistatud hiljem. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 2 teine lause võimaldab haldusakti anda peale kirjaliku vormi ka muus vormis, kui see on vajalik edasilükkamatu korralduse tegemiseks. Sellisel juhul haldusakti tagantjärele kirjalikult vormistamine ei tähenda õigusvastast käitumist. Vaieldamatult võib täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsus olla sellist laadi, mis eeldab vastava otsustuse langetamist edasilükkamatult;

7) asjaolu, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjas oli ekslikult kasutatud peale K. Katšani nime ühel korral ka D. Sõgotini nime, on vormiviga, mis ei saanud mõjutada asja otsustamist. Käskkirja adressaat on kokkuvõttes ilmselgelt määratletav ning pidi olema arusaadav ka kaebajale;

8) ka kaebaja ei ole esitanud veenvaid põhjendusi, mis näitaksid, et temaga käituti 1. jaanuaril 2010 õigusvastaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks esines õiguslik alus - VangS §-d 69-70. Selliste meetmete kohaldamine on lubatud ka ennetava meetmena (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-63-09). Kaebaja suhtes oli julgeolekumeetmete kohaldamine 1. jaanuaril 2010 vajalik, kuna ta käitus agressiivselt - ähvardas vanglaametnikke, ei allunud korraldustele, ähvardas purustada kambris aknaklaasi ja põletada voodivarustuse, tagus kambriust. Selline käitumine on tõendatud erinevate vanglaametnike ettekannetega (tl-d 20-24). On ilmne, et agressiivselt käituva ning teiste isikute elu ja tervise ning vara kahjustamisega ähvardava kinnipeetava puhul on ennetava meetmena isiku- ja varakahju vältimiseks täiendavate julgeolekuabinõude kasutamine põhjendatud. Ähvarduste tõsiseltvõetavust suurendas asjaolu, et kaebaja suhtes on varem korduvalt täiendavaid julgeolekuabinõusid kasutatud ning distsiplinaarkaristusi määratud (tl-d 28-30, 32). Täiendavate julgeolekuabinõude kasutamist ei ole alust pidada ebaproportsionaalseteks. Asja materjalidest ei nähtu pädevusnõuete rikkumist. Kambritingimusi pole alust pidada õigusvastaseks. Lõunasöögist ilmajäämine ning tualetti mittepääsemine käeraudadega fikseerimise ajal oli selle ohjeldusmeetme paratamatu tagajärg ning kaebajal olnuks võimalus seda hõlpsasti vältida, kui ta oleks rahunenud. Pärast fikseerimise lõpetamist on meditsiinitöötajad kaebaja üle vaadanud ning tuvastanud, et ta ei vajanud meditsiinilist abi (tl 25).

6. K. Katšan esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja halduskohtu otsuse jõussejätmist. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme ja valesti kohaldanud materiaalõigust. Kaebaja suhtes käeraudade kasutamine ja isiklike asjade äravõtmine oli ebaseaduslik, talle tekitati kahju ja tema inimväärikust alandati. Ta pandi viieks tunniks käeraudadesse selle eest, et ta väljendus halvasti. Käerauad olid väga tugevalt kinni surutud ja tekitasid valu. Kassaatorit ei viidud tualetti, kuigi ta seda palus. Eraldatud lukustatud kambris tuli magada betoonpõrandal, kambris polnud lauda ega tooli. Käeraudadega fikseerimist, isiklike riiete kandmise ja isiklike asjade kasutamise keeldu õigusliku aluseta võib pidada inimväärikuse süüliseks alandamiseks.

7. Viru Vangla ei esitanud K. Katšani kassatsioonkaebusele kirjalikke vastuväiteid.

8. Seoses kassatsioonkaebusega märgib kolleegium esmalt, et 1. jaanuaril 2012 jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 229 lg 1 teise lause kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Samasugune piirang oli sätestatud HKMS v.r § 64 lg-s 1.

Käesolevas asjas on halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitanud üksnes Viru Vangla. Vastustaja apellatsioonkaebuses vaidlustatakse halduskohtu otsust üksnes ulatuses, milles kaebus rahuldati, s.o osas, millega kohus tunnistas Viru Vangla 1. jaanuari 2010. a toimingud õigusvastaseks ning mõistis Viru Vanglalt K. Katšani kasuks välja 3000 krooni (=191 eurot 74 senti). K. Katšan apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega ei saa Riigikohus antud juhul kontrollida, kas kohtud oleksid pidanud kaebaja nõude rahuldama suuremas ulatuses kui 3000 krooni. Samuti ei ole kassatsiooniastmes enam vaidlust eraldatud lukustatud kambris voodi ja peegli puudumise õigusvastasuse ja sellest tulenevalt kahju hüvitamise osas.

9. Kassatsioonkaebuse lahendamiseks käsitleb kolleegium esmalt küsimust, kas kinnipeetava käeraudadega voodi külge fikseerimine ja ohjeldusmeetme jätkuv kohaldamine viie tunni vältel oli õiguspärane (I) ning kas hilisem täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õiguspärane (II). Seejärel võtab kolleegium seisukoha küsimuses, kas K. Katšanil on õigus rahalisele hüvitisele ja milline on rahalise hüvitise põhjendatud suurus (III). IV osas lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse taotlused.

10. VangS § 69 lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule, täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.

VangS § 69 lg 2 loetleb täiendavad lubatud julgeolekuabinõud, millest üks abinõu on ohjeldusmeede (VangS § 69 lg 2 p 5). Ohjeldusmeetmetena võib kasutada fikseerimist, käeraudu, jalaraudu või rahustussärki (VangS § 70 lg 1 esimene lause), kuid ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni (VangS § 70 lg 2).

11. VangS § 70 lg 1 esimese lause kohaselt otsustatakse ohjeldusmeetme kohaldamine kaalutlusõiguse alusel. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Ohjeldusmeetme kohaldamiseks tuleb tuvastada ka kohaldamise hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14. märtsi 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-11, p 16).

12. Käesolevas asjas on Viru Vangla 1. jaanuari 2010. a ohjeldusmeetmete kasutamise akti kohaselt kohaldanud K. Katšani suhtes ohjeldusmeetmena käeraudadega voodi külge fikseerimist.

13. Käeraudade kasutamisele peab eelnema nende kasutamise vajaduse hinnang. Vaidlust ei ole selles, et enne käeraudade kasutamist käitus kinnipeetav agressiivselt, ähvardades põlema panna temale väljastatud voodivarustuse ning lõhkuda kambri akna klaasi. Seega tingis isiku enda käitumine ohjeldusmeetme kohaldamise vajaduse. Ohjeldusmeetmete kasutamise aktis põhjendati käeraudade kohaldamist vangla julgeoleku tagamisega. Kohtumenetluses on vangla ohjeldusmeetme kohaldamist põhjendanud täiendavalt sellega, et kinnipeetav kahjustab oma tervist ning on ohtlik teistele isikutele, samuti sooviti ära hoida kaebaja poolt õigusrikkumiste toime panemist (tl 18).

14. Kolleegium leiab, et K. Katšani suhtes ohjeldusmeetme kasutamine põhjusel, et kinnipeetav on ohtlik vangla julgeolekule, oli õiguspärane. Kinnipeetava agressiivset käitumist arvestades oli kaitstava õigushüve kahjustus tõenäoline ning vangla pidi rakendama ennetavaid meetmeid, et kaitsta vangla julgeolekut. Vangla vara lõhkumine ning tulekahju tekitamine on vangla julgeolekut ohustavad rikkumised. Vara lõhkumine ei tekita vanglale mitte ainult varalist kahju, vaid lõhkumise käigus on võimalik saada erinevad esemeid, mida kasutada vanglaametnike või teiste isikute elu ja tervise ohustamiseks. Vara tahtlik lõhkumine võib viia korratusteni vanglas. Tulekahju tekitamine seab ohtu kogu vangla julgeoleku ning ohustab nii kaebaja enda kui ka teiste isikute elu ja tervist.

15. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse VangS § 69 lg 3 kohaselt olukorras, kus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused on ära langenud. Ohjeldusmeetmete kasutamise akti kohaselt oli K. Katšan käeraudades alates 11.20 kuni 16.10 ehk ligi viis tundi, ning ohjeldusmeetme kohaldamine lõpetati, kui kinnipeetav oli rahunenud.

Kolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-80-11 tehtud otsuse p-s 16 selgitanud, et ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte.

Ohjeldusmeetmete kasutamise kohta koostatud aktist ei nähtu kaalutlusi meetme jätkuvaks rakendamiseks ligi viie tunni vältel. Aktist nähtub, et kinnipeetavat kontrolliti kell 12.20, 13.20, 14.20, 15.10 ja 16.10 ning ohjeldusmeetme kohaldamise jätkamist põhjendati vaid sõnaga "rahutu". Märkus "rahutu" ohjeldusmeetme kasutamise aktis ei taga kolleegiumi hinnangul mitte ühelgi juhul kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrolli mis tahes menetlusstaadiumis. Ebaselgeks jääb, milles seisnes kinnipeetava rahutus ligi viie tunni vältel ning milliseid kontrollimehhanisme rakendati selle kindlakstegemiseks, milles seisnes ohjeldusmeetme jätkuval kohaldamisel isikust tulenev oht vangla julgeolekule või isikule endale. Kaalutlusõiguse teostamise jälgitavuse puudumine on viga, mis teeb võimatuks kohtuliku kontrolli ja tingib käesoleval juhul rakendatava meetme õigusvastasuse.

16. Pärast ohjeldusmeetme kasutamise vajaduse äralangemist kohaldati Viru Vangla 4. jaanuari 2010. a käskkirjaga nr 2 kinnipeetav K. Katšani suhtes VangS § 69 lg 2 p-de 1-4 alusel täiendavate julgeolekuabinõudena kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist; isiklike riiete või esemete kasutamise keelamist, mis seisnes selles, et kaebajalt võeti ära isiklikud esemed, millega on võimalik tekitada tulekahju; kehakultuuriga tegelemise keelamist, mis seisnes spordivahendite, spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamises, kuna seal ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (tl 31 pöördel). Seega kohaldati K. Katšani suhtes kõiki VangS § 69 lg-s 2 nimetatud täiendavaid julgeolekuabinõusid.

17. Kolleegiumil pole alust kahelda vastustaja selgitustes, et käskkiri nr 2 oli üksnes registreeritud 4. jaanuaril, kuna 1. jaanuar 2010 ja sellele järgnevad kaks päeva olid puhkepäevad. Asjaolu, et see käskkiri oli koostatud 1. jaanuaril 2010, tõendab see, et käskkirjale oli kaebaja omakäeliselt alla kirjutanud, et ta tutvus selle käskkirjaga 1. jaanuaril 2010.

18. Viru Vangla 4. jaanuari 2010. a käskkirja nr 2 faktiliseks aluseks ja ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks on samad asjaolud, mis tingisid 1. jaanuaril 2010 kaebaja käeraudadega voodi külge fikseerimise. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist põhjendati käskkirjas nr 2 järgmiselt: "Kella 11:00 paiku erakorralise ümberpaigutuse teostamisel ähvardas kinnipeetav Kirill Katšan (14.02.1989) panna kambris põlema temale väljastatud voodivarustuse ning lõhkuda kambri aknaklaasi. Kinnipeetav oli hoiatatud ohjeldusmeetmete kasutamisest, kuid vaatamata sellele kinnipeetav hakkas lõhkuma kambris oleva vara. Ohjeldusmeetmete (käerauad) kasutamisel, kinnipeetav K.Katšan osutas aktiivselt vastupanu. Intsidendi ajal muutusid rahutuks ka teised P1 eluosakonna kinnipeetavad. /---/

Arvestades asjaolu, et kambri sisustuse ning isiklike esemete põlema panemisel kambris võib põlengus tekkiv suits ning vingugaas levida kinnipeetav K.Katšani kambrist ka sektsiooni teistesse kambritesse, millega tekib oht nii kinnipeetav K. Katšan´i elu ja tervisele kui ka teistele sektsioonis paiknevatele kinnipeetavatele ning sektsioonis töötavatele vanglaametnikele, samuti tekib kambri põlengu ning vanglavara lõhkumise tagajärjel vanglale oluline varaline kahju on vajalik kinnipeetav K. Katšan´i suhtes kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid."

19. Vangla põhjendas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist K. Katšani suhtes seega neljal alusel: 1) põlengu ja vangla vara lõhkumise ärahoidmine, 2) vanglaametnike ning kinnipeetavate elu ja tervise kaitsmine, 3) vangla julgeoleku tagamine ja 4) edaspidiste raskete õigusrikkumiste toimepanemise ennetamine.

Kolleegium leiab, et käskkirjas puudub kohtulikku kontrolli võimaldav põhjendus ja hinnang selle kohta, et tuvastatud asjaolude pinnalt oleks kaebajast ka pärast viietunnist käeraudadega voodi külge fikseerimist ja rahunemist lähtunud oht nii kinnipeetavale endale kui teistele isikutele või et ta pannuks toime raske õigusrikkumise. Kolleegium selgitab, et kui vangla rakendab VangS § 69 lg-s 2 nimetatud täiendavaid julgeolekuabinõusid järjestikku, tuleb järgneva meetme kohaldamisel ära näidata kaalutlused, miks eelneva meetme kohaldamise asjaolude äralangemisel on vaja kohaldada uuesti täiendavaid julgeolekuabinõusid.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist on vangla põhjendanud ka sellega, et nende kohaldamisega ennetatakse ohu tekkimist. Kolleegium on 25. aprilli 2012. a haldusasja nr 3-3-1-10-12 määruse p-s 9 selgitanud, et VangS § 69 lg 1 ei sätesta seda, et ka ohu tekkimise ennetamiseks on õigus kohaldada ohjeldusmeedet. Kolleegium leiab, et see põhimõte kehtib ohjeldusmeetme kõrval ka kõigi teiste VangS § 69 lg-s 2 märgitud täiendavate julgeolekuabinõude kohta.

20. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks puudus alus.

21. Õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused on sätestatud RVastS § 7 lg-s 1 ning mittevaralise kahju puhul täiendavalt § 9 lg-s 1. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Hüvitise vähendamise võimalus kannatanu tegevuse tõttu tuleneb RVastS § 13 lg 1 p-st 4 ja VÕS § 139 lg-test 1 ja 2. Halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (vt nt 21. aprilli 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-10, p 12).

Seega tuleb järgnevalt kontrollida, kas K. Katšanil oli kasutada kohaseid õiguskaitsevahendeid, mis oleksid kahju tekkimise ära hoidnud.

22. Kolleegium leiab, et olukorras, kus ohjeldusmeetme - käeraudadega voodi külge fikseerimine - kasutamine oli õiguspärane, kuid selle meetme pikaajaline põhjendamata kohaldamine oli õigusvastane, puudusid kaebajal kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid.

23. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on 6. jaanuaril 2010 esitanud kahjunõude seoses sellega, et temalt võeti ära isiklikud esemed ja ta paigutati kümneks päevaks eraldatud lukustatud kambrisse (tl-d 7, 17). Kuivõrd kaebaja viibis eraldatud lukustatud kambris 1. jaanuarist kuni 11. jaanuarini 2010, on kaebaja esitanud vanglale kahjunõude ajal, mil ta viibis veel eraldatud lukustatud kambris. Seega saab kaebuse esitaja tegevust oma õiguste kaitsmisel lugeda piisavaks RVastS § 7 lg-st 1 tuleneva nõude täitmisel.

24. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seega jätab RVastS § 9 lg 2 kohtule kaalutlusruumi otsustamaks hüvitise suuruse üle.

25. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, p-d 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, p 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, p 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, p 64). Kolleegium on varem selgitanud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu 15. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Õigusvastane täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Käesolevas asjas on kinnipeetavale tekitatud alusetult kannatusi. Kinnipeetava käeraudadega fikseerimine oli pikaajaline, talle ei võimaldatud tualetti ja ta jäi ilma lõunasöögist. Kinnipeetav pidi pärast käeraudadega fikseerimist viibima 10 päeva kambris, mis ei vastanud vangla sisekorraeeskirja § 7 nõuetele. Kolleegiumi hinnangul on kaebajale põhjustatud mittevaralist kahju.

26. Kaebaja on Tartu Halduskohtule esitanud kaebused Viru Vangla toimingutega (käeraudadega voodi külge fikseerimine ja täiendavate julgeolekuabinõude - eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine ja isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine - kohaldamine) tekitatud kahju 17 000 krooni hüvitamise nõudes. Halduskohus on pidanud K. Katšanile tekitatud kahju piisavaks hüvitiseks 3000 krooni. Kuna K. Katšan ei vaidlustanud halduskohtu otsust väljamõistetava summa suuruse osas, ei saa kolleegium kontrollida, kas kohtud oleksid pidanud kaebaja nõude rahuldama suuremas ulatuses kui 3000 krooni.

27. Eelnimetatud põhjustel rahuldab Riigikohus kassatsioonkaebuse ja tühistab Tartu Ringkonnakohtu 9. septembri 2011. a otsuse. Tartu Halduskohtu 10. juuni 2010. a otsuse põhjendusi tuleb muuta vastavalt eespool märgitud seisukohtadele. Tartu Halduskohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata.

28. Tartu Halduskohus vabastas 8. aprilli 2010. a määrustega haldusasjades nr 3-10-800 ja nr 3-10-754 K. Katšani riigilõivu 350 krooni (=22 eurot 37 senti) ja 500 krooni (=31 eurot 95 senti) tasumisest maksejõuetuse tõttu. HKMS § 285 lg-st 1 ja HKMS v.r § 95 lg-st 1 tuleneb, et kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Seetõttu tuleb Viru Vanglalt riigituludesse välja mõista 54 eurot ja 32 senti (22,37 + 31,95 = 54,32).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld