RIIGIKOHUS
HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

1. Romeo Kalda esitas 30. juunil 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks järgmised Tartu Vangla toimingud:

a) kaebaja paigutamine 18. juulist kuni 7. augustini 2007 ühte kambrisse isikuga, kellega kaebajal oli konflikt erinevate usuliste vaadete, keele ja iseloomuomaduste tõttu;

b) kaebaja paigutamine 23. novembrist kuni 5. detsembrini 2007 ühte kambrisse kinnipeetavaga, kes oli ahelsuitsetaja;

c) kaebaja paigutamine 29. maist kuni 28. augustini 2008 ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga, kellega kaebajal oli konflikt iseloomuomaduste erisuste tõttu;

d) kaebaja paigutamine 28. augustist kuni 10. septembrini 2008 ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga.

Kaebuse kohaselt on kaebaja viibinud Tartu Vanglas üksinda kambris ajavahemikel 23. septembrist 2003 kuni 1. aprillini 2005 ja 14. veebruarist 2007 kuni 18. juulini 2007 vastavalt enda soovile tulenevalt pikaajalisest karistusest, tema iseloomuomadustest ja usust, samuti sellest, et kaebaja ei ole suitsetaja. Tartu Vanglale oli juba varasemast teada, et kaebaja ei suitseta, et tema usk on budism ja et ta soovib karistust kanda üksikkambris. Iseloomuomaduste tõttu ei saa ta olla koos ühes kambris isikutega, kes on teist usku, suitsetavad ja ei ole eestlased ning kellega tema maailmavaade ei kattu. Alates 23. novembrist kuni 5. detsembrini 2007 ning 29. maist kuni 10. septembrini 2008 oli kaebaja koos suitsetavate kinnipeetavatega. Sellega rikuti tema tervist. Kaebaja pidi vangla tegevuse tõttu kannatama, taluma ebameelduvusi ja stressi.

2. Tartu Halduskohtu 31. mai 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1168 jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse kohaselt otsustab kinnipeetava vanglasisese paigutamise vangla, kus kinnipeetav karistust kannab. Kinnipeetava soove kambrikaaslase ning elutsooni suhtes võetakse julgeolekuosakonna ametnike poolt võimaluse korral arvesse. Vangistusseaduse (VangS) §-de 5 ja 11 ning täitmisplaani kohaselt ei ole kinnipeetaval õigust nõuda enda paigutamist konkreetsesse kambrisse ega valida endale meelepärast kambrikaaslast. Vanglale ei tulene õigusaktidest kohustust paigutada kinnipeetav sellekohase taotluse esitamisel teise kambrisse või osakonda ning kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus seda nõuda. Seega olid kaebaja poolt vaidlustatud Tartu Vangla toimingud õiguspärased ning nendega ei rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi.

3. R. Kalda apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada.

4. Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2011. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjendused:

a) õigusaktidest ei tulene kohustust paigutada kinnipeetav tema soovil üksikkambrisse. Kinnipeetava soovi arvestamiseks peavad vanglal olema faktilised võimalused. Kaebaja ei ole tõendanud asjaolu, et vastustajal oleks olnud võimalik paigutada kaebaja üksinda kambrisse;

b) kaebajal oli ka kaaskinnipeetavaga ühte kambrisse paigutamisel võimalik tegeleda õppimise, lugemise, mediteerimise ja vaba aja veetmisega. Kaebajal oli vaba aja veetmise võimaluste kasutamise osas võimalik saavutada kaaskinnipeetavaga kokkulepe. Kokkuleppe mittesaavutamisel oli võimalik pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vastustaja poole. Üheski ümberpaigutamise taotluses ei ole kaebaja märkinud selle põhjusena asjaolu, et kaaskinnipeetav on takistanud temal vaba aja veetmist. Arusaamatu on kaebaja seisukoht, et kambrikaaslase tõttu ei olnud tal võimalik tegeleda oma usuliste talitustega Kaebajal oli võimalus oma usulisi vajadusi rahuldada selleks ettenähtud ruumides;

c) 29. maist kuni 28. augustini 2008 oli kaebaja paigutatud ühte kambrisse suitsetajaga. 26. augustil 2008 pöördus kaebaja vangla poole taotlusega enda eraldi paigutamiseks. See taotlus rahuldati 28. augustil 2008. 18. juulist kuni 7. augustini 2007 oli kaebaja paigutatud ühte kambrisse teisest rahvusest kinnipeetavaga. Selle kohta esitas kaebaja taotluse 19. juulil 2007. Taotlusel on märge, et probleem on lahendatud. 28. augustist kuni 10. septembrini 2008 koos suitsetajaga ühes kambris viibimise osas ei ole kaebaja enne halduskohtusse pöördumist vangla poole pöördunud. Seega ei ole võimalik väita, et vastustaja ei ole kaebaja pöördumistega tegelenud. Võimaluse korral on need lahendatud kaebaja jaoks positiivselt;

d) kaebusest on võimalik põhjendatud huvina välja lugeda preventiivne huvi. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks kaebajat pärast kaebuses loetletud ajavahemikke paigutanud ühte kambrisse koos kinnipeetavatega, kellega oleks tekkinud konflikte. Samuti ei saa kaebaja õigusi rikkuda tema paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga. Vangla siseselt on suitsetamine keelatud. Puudub alus väita, et vastustaja jätkaks kaebaja arvates õigusvastaste toimingute tegemist. Samuti ei ole kaebaja oma kaebuses väitnud, et talle oleks vaidlustatud toimingutega tekitatud mittevaralist kahju, mille hüvitamist oleks tal õigus tulevikus nõuda. Seega puudub kaebajal põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks.

5. R. Kalda kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja rahuldada kaebus järgmistel põhjustel:

a) ringkonnakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kaebajal puudub põhjendatud huvi. Halduskohus ei palunud kaebajal täpsustada põhjendatud huvi. Kaebaja põhjendatud huvi on kahjunõude esitamise soov. Kassaator kannab eluaegset vanglakaristust ning ei saa välistada, et vangla paigutab ta ühte kambrisse isikuga, kellega iseloomuomadused ei sobi ja võib tekkida konflikt. Lahendamata on õiguslik vaidlus, kus kaebaja leiab, et eluaegse vangina on tal subjektiivne õigus olla kambris üksi või vähemalt mitte koos isikuga, kellega tal on konfliktioht ning erinevad usud, keel ja kultuur;

b) ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse põhjendustele ning on jätnud kaebaja esitatud tõendid hindamata. Kaebaja esitas halduskohtule tõendid, millest nähtub, et vaidlusalusel perioodil olid vabad kambrid olemas, kuid vangla keeldus sihilikult kaebajat ja kambrikaaslast eraldi paigutamast. Vaidemenetluses ja taotluse lahendamisel ei väitnud vangla kordagi, et vabu kambreid ei olnud. 27. jaanuari 2009. a vaideotsuse kohaselt oli seisuga 31. oktoober 2008 Tartu Vanglas vabu kohti tavakambrites 17;

c) kassaator pöördus korduvalt vangla poole, kuna kokkulepet kaaskinnipeetavatega polnud võimalik saavutada. Takistusi vaba aja veetmisel on kirjeldatud 19. juuli 2007. a ning 26. augusti ja 24. oktoobri 2008. a taotlustes. Mediteerida, lugeda, õppida ja oma huvidele vastavaid saateid jälgida ei olnud kambrikaaslaste harjumuste tõttu võimalik. Usutalitusteks ette nähtud ruume ei olnud olemas. VangS §-st 11 tuleneb muu hulgas, et kinnipeetava paigutamisel arvestatakse tema isikuomadusi. Vangla sisekorraeeskirja (VSE) § 6 lg 1 kohaselt paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisse tuppa või kambrisse. Vangla rikkus teadlikult kaebaja põhiõigusi, alandas tema väärikust ja kahjustas tervist. Inimväärikuse põhimõttest tuleneb kinnipeetava õigus olla üksi kambris ("Euroopa Vanglareeglistiku" p 18.1, 18.5-18.7).

d) ringkonnakohus ei ole üldse käsitlenud kassaatori väiteid seoses suitsetajatega ühte kambrisse paigutamisega (halduskohtumenetluse seadustiku varasema, kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni (HKMS v.r) § 34 lg 2, § 47 lg 1, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 5). Suitsetavatel isikutel oli õigus suitsetada oma kambrites. Kui 8. juunil 2008 jõustus VSE § 8², ei kontrollinud vangla selle täitmist ning kassaatori palvetele suitsetajad ei reageerinud.

6. Tartu Vangla vastuses palutakse kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt ei tekita kassaatori eluaegne vanglakaristus temale õigust nõuda eelisõigusi kambrikaaslase valikul. Määratud karistuse alusel kinnipeetavate erinev kohtlemine on keelatud. Halduskohus pidi vastama ainult asjakohastele väidetele. Ringkonnakohus pidi oma otsuses andma hinnangu seisukoha poolte faktiliste ja õiguslike väidete osas.

I

7. Kassatsiooniastmes käib vaidlus kaebeõiguse (põhjendatud huvi) üle, samuti vaidlustatud toimingute õiguspärasuse üle. Täpsustada tuleb, et selles asjas on kaebuse esemeks üksnes vangla toimingud kaebaja vanglasisesel paigutamisel. Kaebuses ei ole esitatud nõudeid seoses vangla võimaliku tegevusetusega kaaskinnipeetavate üle järelevalve teostamisel ja nende õigusrikkumistele reageerimisel. Nendes nõuetes on kaebajal varasemad kohtuastmed läbimata. Seetõttu ei anna kolleegium hinnangut kaebaja väidetele, mille kohaselt vangla oli õigusvastaselt tegevusetu, võimaldades kaaskinnipeetavatel kahjustada kaebaja õigusi kambris suitsetamise, rahu häirimise ja muu seesugusega.

8. Kassatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldus kaebuse rahuldamata jätmise kohta on õige. Riigikohus ei nõustu ringkonnakohtu seisukohtadega kaebeõiguse küsimuses (II). Sellele vaatamata tuli kaebus vaidlustatud toimingute õiguspärasuse tõttu jätta rahuldamata (III).

II

9. Kaebaja soovib käesolevas haldusasjas lahendada õigusliku vaidluse küsimustes, kas kaebajal on õigus nõuda enda paigutamist eraldi kambrisse ning kuidas tuleb arvestada kinnipeetava iseloomuomadusi vanglasisesel paigutamisel. Erinevalt ringkonnakohtust leiab kolleegium, et kaebaja kui eluaegset vanglakaristust kandva kinnipeetava puhul esineb nende küsimuste selgitamiseks HKMS v.r § 7 lg 1 teisele lausele vastav preventiivne huvi. Selles valguses võib jääda lahtiseks, kas kaebajal on põhjendatud huvi seoses võimaliku tulevase hüvitamisnõudega.

III

10. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlustatud toimingud on õiguspärased ega pea vajalikuks sellekohaseid põhjendusi täies mahus korrata. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

11. Ringkonnakohus leidis õigesti, et õigusaktid ei pane vanglale kohustust paigutada kinnipeetav tema soovil ühekohalisse kambrisse. VangS § 11 lg 1 sätestab: "Kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi." Seda regulatsiooni täpsustab VSE § 6 lg 1 järgmiselt: "Vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse." Seega jätavad õigusnormid vanglale kaalutlusõiguse otsustamaks, kas paigutada kinnipeetav kambrisse eraldi või koos kaaskinnipeetavatega.

12. Kaalutlusõigus kinnipeetava vanglasisesel paigutamisel ei ole piiramatu. Kaalumisel tuleb silmas pidada VangS § 11 lg-s 1 loetletud aspekte, Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11. jaanuari 2006. a soovituse nr 2 "Euroopa vanglareeglistik" p-d 18.1 ja 18.5-18.7 ning 9. oktoobri 2003. a soovituse nr 23 "Eluaegselt süüdimõistetute ja teiste pikaajaliselt kinnipeetavate kohtlemise kohta vanglaadministratsioonide poolt" p-d 2 ja 21, samuti üldisi diskretsioonireegleid (HMS § 4 lg 2). Vastustaja on järginud neid põhimõtteid nii seoses sellega, et kaebajat ei paigutatud kambrisse üksi, kui ka tema kambrikaaslaste valikul.

13. Kaalutlusreeglitest kinnipidamise kontrollimisel tuleb muu hulgas arvestada seda, kas faktilised asjaolud jätsid haldusorganile tegeliku valikuvõimaluse.

Pikemat käsitlemist ei vaja tõsiasi, et riik ei suuda praegusel ajal paigutada valdavat enamikku kinnipeetavaist eraldi kambritesse. Seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada vanglates nn ülerahvastatuse keelu. Samas on sellekohase VangS § 11¹ jõustumine lükatud edasi 1. jaanuarini 2015. See kinnitab, et riigi võimalused kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel on täna piiratud. Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla vangla esitatud andmeid, et Tartu Vangla on projekteeritud 500-le kinnipeetavale, reaalselt viibib seal aga ligi 1000 kinnipeetavat.

Sel põhjusel on ringkonnakohus põhjendatult lähtunud eeldusest, et vangla käsutuses ei olnud täiesti vabu kambreid, kuhu eraldi paigutamist oleks vangla saanud kaaluda. Asjaolu, et ringkonnakohus ei ole sellega seoses analüüsinud vangla poolt 31. oktoobril 2008 vaidemenetluses esitatud seisukohta (tl 16) ja kaebaja 19. juuli 2007. a taotlust (tl 5), ei tähenda, et ringkonnakohus oleks vangla diskretsiooni reaalse ulatuse hindamisel rikkunud menetlusnorme. Viidatud dokumentides kajastuvad andmed ei olnud selle küsimuse lahendamisel asjakohased. Nagu kaebaja õigesti osutab, nähtub vangla seisukohast, et Tartu Vanglas oli 31. oktoobri 2008. a seisuga 17 vaba kohta. See ei kinnita, et vanglas oleks olnud vabu kambreid. See kinnitab, et vaid väheseid kinnipeetavaid sai Tartu Vanglas paigutada eraldi kambrisse. Vangla on põhjendanud kinnipeetavate eraldihoidmist julgeolekukaalutlustega ning kolleegiumil puudub alus selliste kaalutluste õiguspärasuses kahelda. Mis puutub kaebaja 19. juuli 2007. a taotlusesse, siis see kajastab üksnes kaebaja enda paljasõnalisi väiteid ega lükka ümber kambrite arvu ja kinnipeetavate arvu suhet vanglas.

14. Eespool kirjeldatud faktilistes tingimustes oleks kaebaja eraldi paigutamine olnud võimalik üksnes talle eelise loomisega. Kaebaja poolt kirjeldatud eraelu ning eneseteostus- ja usuvabaduse riived ei anna sellise eelise nõudmiseks alust. Olukorras, kus valdav enamik kinnipeetavaist on Tartu Vanglas paigutatud kahekohalistesse kambritesse, kaasnevad sellised riived paratamatult vangistuse täideviimisega. Nende riivete õigusvastaseks tunnistamiseks ei anna alust ka see, et kaebaja kannab eluaegset vanglakaristust. Soovituse nr 23 (2003) p-d 2 ja 21 soovitavad küll vältida ja tasandada pikaajaliste vanglakaristuste kahjulikke mõjusid, kuid ei anna sellele kinnipeetavatele kategooriale õigust olla paigutatud kambrisse üksi.

15. Ka kaebajale kambrikaaslaste määramisel ei ole vastustaja kaalutlusvigu teinud. Keelatud ei olnud mittesuitsetaja paigutamine kokku suitsetajaga, sest kambris suitsetamine oli ka vaidlusalusel perioodil keelatud (tubakaseaduse § 30 lg 2 p 1; alates 8. juunist 2008 VSE § 8² lg 5).

Kinnipeetavate kategooriad, kelle kokkupaigutamine on keelatud, on sätestatud seadusega (VangS § 12 lg 1). Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib vanglateenistus paigutada kinnipeetavaid eraldi ka muude tunnuste alusel. Pelgalt rahvuste, usutunnistuste ja harjumuste erinevus ei ole põhjus, mille tõttu vangla peab eeldama, et esineb vajadus kinnipeetavate eraldi paigutamiseks.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann