RIIGIKOHUS
HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

1. Rahuldada Sergey Andreevi teistmisavaldus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 11. aprilli 2008. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-07-2303.

3. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Sergey Andreevi kaebus ja tühistada Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 24. oktoobri 2007. a otsus nr 20071431.

4. Tagastada kautsjon.

 

1. Viru Maakohtu 3. novembri 2006. a otsusega tunnistati Sergey Andreev lühimenetluses süüdi karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ning mõisteti karistuseks kuus aastat vangistust. Pärast teadasaamist S. Andreevi soovist kasutada apellatsiooniõigust, avaldas maakohus 22. novembril 2006 kohtuotsuse tervikteksti, mille resolutiivosa kohaselt nähti ette lisaks vangistusele ka KarS § 54 järgi lisakaristusena Eesti Vabariigi territooriumilt väljasaatmine sissesõidukeeluga 10 aastaks. Kriminaalasja otsus jõustus Riigikohtu 9. mai 2007. a määrusega, millega jäeti S. Andreevi kaitsja kassatsioon läbi vaatamata kassatsioonitähtaja möödalaskmise tõttu ning S. Andreevi enda kassatsioon kassatsiooni esitamise õiguse puudumise tõttu. Eesti Advokatuur tuvastas 6. märtsi 2008. a otsusega S. Andreevi kaitsja tegevuses advokaadi kutsenõuete rikkumise ja määras talle uue kaitsja, kelle esitatud teistmisavaldust Riigikohus menetlusse ei võtnud (28. detsembri 2011. a määrus).

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidis 22. novembri 2011. a otsusega asjas nr 48132/07, et Eesti Vabariik rikkus S. Andreevi kriminaalasja läbivaatamisel Euroopa Inimõiguste- ja Põhivabaduste Konventsiooni art 6 lg 1. Kuigi kaebajale anti Riigikohtusse pöördumiseks õigusabi ja ta tegi kõik, mida temalt oleks võinud eeldada, võttis talle riigi õigusabi korras määratud advokaadi poolt kohustuste täitmata jätmine ja tekkinud olukorda heastavate tõhusate meetmete puudumine kaebajalt juurdepääsuõiguse Riigikohtusse.

S. Andreev esitas EIK nimetatud otsusele tuginedes Riigikohtule teistmisavalduse kriminaalasjas, mille Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendas 9. mai 2012. a otsusega asjas nr 3-1-2-2-12 (vt käesoleva otsuse p 7).

2. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) tunnistas 24. oktoobri 2007. a otsusega nr 20071431 kehtetuks Sergei Andrejevi (Sergey Andreev) pikaajalise elaniku elamisloa. Otsus tugines välismaalaste seaduse (VMS) § 14⁹ lg 1 p-le 3 (1. oktoobrini 2010 kehtinud redaktsioon), mis sätestas: "Pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule." Elamisloa kehtetuks tunnistamisel leidis KMA, viidates Viru Maakohtu 3. novembri 2006. a otsusele, et toimepandud tegu arvestades kujutab isik endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ning märkis kaalumisel arvesse võetavate asjaolude hulgas ka seda, et tema suhtes on KarS § 54 alusel kohaldatud lisakaristusena väljasaatmist Eesti Vabariigi territooriumilt koos sissesõidukeeluga 10 aastaks. KMA leidis, et kuna vanglas kinni peetaval välismaalasel ei pea olema Eestis viibimiseks seaduslikku alust, ei riku pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine S. Andreevi põhiõigusi ega riiva tema õigust perekonnaelule.

3. Tallinna Halduskohus jättis 11. aprilli 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-07-2303 rahuldamata S. Andreevi kaebuse KMA 24. oktoobri 2007. a otsuse tühistamiseks. Kohus leidis, et vastustaja on kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid hinnates õiguspäraselt teostanud kaalutlusõigust ja jõudnud järeldusele, et kaebaja kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Vastustaja ei ole riivanud kaebaja põhiõigusi. Pikaajalise elaniku elamisluba on õigushüve, mille saamise eelduseks on taotleja õiguskuulekas käitumine ning riigis kehtiva õiguskorra austamine ja seaduste järgimine. Tahtlike süütegude toimepanemine kujutab ohtu avalikule korrale ning teatud juhtudel, olenevalt kuriteost, ka riigi julgeolekule. S. Andreevile määratud lisakaristus eeldab isiku väljasaatmist ja sissesõidukeeldu pärast vangistuse ärakandmist.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. jaanuari 2009. a otsusega S. Andreevi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on jõudnud lõppjäreldustes õigete järeldusteni. Halduskohus on õigesti märkinud, et maakohtu otsus on jõustunud ja määratud lisakaristus kehtiv. Ringkonnakohus ei saa haldusasja lahendamisel hinnata maakohtu otsuse õiguspärasust. Kuigi KMA vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks märgiti VMS § 14⁹ lg 1 p 3, on selle sätte suhtes erinormiks VSS § 28 lg 3¹, mille kohaselt välismaalase suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel tunnistatakse välismaalase elamisluba või viisa kehtetuks või lõpetatakse välismaalase elamisõigus. Kaebajale määratud lisakaristuse tõttu puudus vastustajal seega kaalutlusõigus elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Seetõttu pole asja lahendamisel määrav, kas KMA on õigesti välja selgitanud tõsise ohu, mida kaebaja haldusakti andmise ajal või vanglast vabanemisel avalikule korrale ja julgeolekule kujutab. Samuti pole oluline, kas arvesse on võetud isiku huvi elamisloa kehtima jäämiseks.

5. Riigikohtu halduskolleegium jättis S. Andreevi kassatsioonkaebuse 2. aprilli 2009. a määrusega menetlusse võtmata.

6. 29. detsembril 2011 kell 12.00 pidasid Lõuna Prefektuuri ametnikud Tartus Turu 56 kinni äsja Tartu Vanglast vabanenud S. Andreevi, kellel puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks ning kehtiv reisidokument. 29. detsembril 2011 tehti talle lahkumisettekirjutus. Arvestades, et S. Andreevi väljasaatmist ei olnud reisidokumendi puudumise tõttu võimalik 48 tunni jooksul lõpule viia (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §14 lg 1 ja § 18 lg 1), taotles Lõuna Prefektuur Tartu Halduskohtult VSS § 23 lg 1 alusel luba paigutada S. Andreev väljasaatmiskeskusesse kuni tema Eesti Vabariigist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Tartu Halduskohtu 29. detsembri 2011. a määrusega haldusasjas nr 3-11-3035 anti luba S. Andreevi paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse. Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2012. a määrusega jäeti rahuldamata S. Andreevi määruskaebus ja halduskohtu määrus muutmata. Tallinna Halduskohtu 23. veebruari 2012. a määrusega pikendati luba väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks kuni 29. aprillini 2012 ning Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2012. a määrusega 29. juunini 2012.

7. 17. veebruaril 2012 esitas S. Andreev Viru Maakohtule avalduse kriminaalasjas nr 1-06-7995 kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse lahendamiseks. Avalduse kohaselt on vastuolu 3. novembril 2006 kuulutatud kohtuotsuse resolutsiooni ning täisotsuse resolutsiooni vahel. Esialgselt kuulutatud resolutsiooni kohaselt on S. Andreevile määratud karistuseks vaid vangistus, kuid 22. novembril 2006 avaldatud otsuse tervikteksti resolutsiooni kohaselt määrati KarS § 54 alusel ka lisakaristus (Eesti Vabariigi territooriumilt väljasaatmine koos sissesõidukeeluga 10 aastaks).

Viru Maakohtu 21. veebruari 2012. a määruse kohaselt tuleb 3. novembri 2006. a Viru Maakohtu otsusega mõistetud karistuse täitmisel lähtuda Viru Maakohtu 3. novembril 2011 välja kuulutatud resolutiivosast (mis ei näe ette lisakaristust). Maakohus tugines Riigikohtu 2. oktoobri 2009. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-2-3-09, mille kohaselt ühe kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade kokku langema pidava teksti mittekattumise näol on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmneva ebaselgusega, mille peab vastavalt KrMS §-le 431 lahendama täitmiskohtunik määrusega. Viidatud otsuse p 6.1. kohaselt tuleb kohtuotsuste resolutsioonide vastuolu korral aluseks võtta see, mis kuulutati KrMS § 315 lg 4 kohaselt.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis 9. mai 2012. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-2-12 (p 8), et Viru Maakohtu 21. veebruari 2012. a täitmiskohtuniku määrus, mille kohaselt tuleb lähtuda 3. novembri 2006. a kohtuotsuse täitmisel samal päeval välja kuulutatud resolutiivosast, on jõustunud. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoht õige ja kooskõlas kriminaalkolleegiumi varasema praktikaga (viidatud otsus asjas nr 3-1-2-3-09, p 6.1). Seega on lisakaristust puudutav ebatäpsus kõrvaldatud ja S. Andreevi lisakaristusena väljasaatmine kriminaalasjas jõustunud kohtuotsuse alusel välistatud.

8. S. Andreev esitas 7. märtsil 2012 Riigikohtule avalduse, mille kohaselt ta soovib teista Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2009. a otsust haldusasjas nr 3-07-2303. Avaldusest ja selle lisadest nähtuvalt peab S. Andreev teistmise aluseks Viru Maakohtu 21. veebruari 2012. a määrust, mille kohaselt on täitmiskohtunik selgitanud, et täitmisele kuulub kriminaalasjas tehtud otsuse 3. novembril 2006 kuulutatud resolutsioon, millega S. Andreevile nähti karistusena ette vangistus, mitte aga 22. novembril 2006 esitatud kohtuotsuse tervikteksti resolutsioon, mille kohaselt määrati S. Andreevile ka lisakaristus KarS § 54 järgi. S. Andreev taotleb ringkonnakohtu otsuse teistmist haldusasjas seetõttu, et tema pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise üle toimunud kohtuasjas on otsustamisel lähtutud kriminaalasja otsuse resolutsioonist, mis nägi ette ka lisakaristusena Eesti Vabariigi territooriumilt väljassaatmise koos sissesõidukeeluga 10 aastaks. Täitmiskohtuniku määruse järgi ei kuulu aga täitmisele kohtuotsuse resolutsioon lisakaristuse osas.

9. Politsei- ja Piirivalveameti (KMA õigusjärglane vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse § 105⁵ lg-le 4) vastuses palutakse jätta teistmisavaldus rahuldamata. Vastustaja leiab, et avaldaja suhtes pole ilmnenud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise üle toimunud vaidluses. Samuti möönab vastustaja, et asjas ei ole vaidlust selles, et S. Andreevi pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati kehtetuks seoses talle mõistetud lisakaristusega. Haldusorgan on pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistades lähtunud asjaolust, et S. Andreevit karistati kriminaalkorras tahtliku kuriteo toimepanemise eest. PPA keeldus 18. novembri 2011. a otsusega nr 15.3-04/548 S. Andreevile tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 2 p 7 alusel, kuna ta on toime pannud kuriteo, mille eest on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta ja tema karistus ei ole kustunud. Vanglast vabanemisel puudus S. Andreevil seaduslik alus Eestis viibimiseks. Talle ei saa teha seadustamisettekirjutust VSS § 9 lg 1 p 3 alusel, kuna ta on süüdi mõistetud raske tahtliku isikuvastase kuriteo toimepanemise eest. Oma õigusvastase käitumisega on S. Andreev näidanud üles lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorra ja põhiseaduslike väärtuste suhtes ning teda võib pidada avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust ja Eesti territooriumil elavate isikute õigusi ja huve ohustavaks isikuks. VSS § 9 lg-s 6 sätestatud alused õigustavad lahkumisettekirjutuse tegemist.

10. Teistmise alused halduskohtumenetluses on sätestatud HKMS § 240 lg-s 2. Praegusel juhul peab avaldaja teistmise aluseks maakohtu täitmiskohtuniku määrust, kus selgitati, milline tema kriminaalasja otsuse kahest vastuolulisest resolutsioonist kuulub täitmisele, ning leiti, et täitmisele kuulub resolutsioon, millega ei ole ette nähtud lisakaristust.

11. HKMS § 240 lg 2 p 6 kohaselt esineb halduskohtumenetluses tehtud kohtulahendi teistmise alus, kui kohtulahend põhineb varem tehtud kohtulahendil, mis on tühistatud või muudetud.

12. Nimetatud sätte kohaldamise üheks eelduseks on, et lahend, mille teistmist soovitakse, põhineks mõnel varasemal kohtulahendil. Avaldaja soovib teista haldusasjas tehtud kohtuotsust, milles tema pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse õiguspärasuse üle toimunud vaidluses on kohtud tuginenud maakohtu ülalmainitud otsuse resolutsioonile, millega määrati ka lisakaristus. Haldusasja lahendid, mille teistmist avaldaja soovib, ei põhine küll otsesõnu kriminaalasjas tehtud lahendil, kuid oluliseks argumendiks vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse hindamisel oli kriminaalasja lahendiga mõistetud karistuse, sh lisakaristuse olemasolu. Seejuures on ringkonnakohus lisakaristusele viidates asunud seisukohale, et kehtiva väljasõidukohustuse tõttu puudus haldusorganil pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistades kaalumisruum.

13. HKMS § 240 lg 2 p 6 kohaldamine eeldab ka, et varasem kohtulahend, millel teistetav kohtulahend põhineb, oleks tühistatud või muudetud. Praegusel juhul ei ole küll maakohtu otsust tühistatud ega muudetud ning tuleb möönda, et endiselt on kriminaalasjas nr 1-06-7995 jõus kaks erineva sisuga resolutsiooni sisaldavat otsust. Seejuures ei ole senises kriminaalmenetluses tühistatud S. Andreevile mõistetud lisakaristust. KrMS § 409 kohaselt on jõustunud kohtuotsust ja -määrust kohustatud täitma kõik isikud Eesti Vabariigi territooriumil. Kohtuotsus või -määrus pööratakse täitmisele, kui see on jõustunud ja kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (KrMS § 410 lg 1). Kehtiv õigus ei sisalda regulatsiooni juhuks, kui üheaegselt on samas asjas jõus mitu erineva resolutsiooniga kohtulahendit ning seni on kohtud taolisi olukordi lahendanud kohtuotsuste täitmist selgitades. Riigikohtu kriminaalkolleegium (otsused kriminaalasjades nr 3-1-2-3-09 ja nr 3-1-2-2-12) on leidnud, et ühe kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade kokku langema pidava teksti mittekattumise näol on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmneva ebaselgusega, mille peab vastavalt KrMS §-le 431 lahendama täitmiskohtunik määrusega.

Täitmiskohtuniku kõnealune määrus ei ole kohtulahend, mis tühistaks või muudaks jõustunud kohtuotsust kriminaalasjas ja välistaks jõustunud kohtuotsuse resolutsioonis määratud karistuse. Täitmiskohtuniku lahendil on aga määrav tähtsus kohtuotsuse täitmise seisukohast, sealhulgas praeguse juhtumi puhul küsimuses, kas täitmisele kuulub resolutsioon lisakaristuse osas. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2012. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-2-12 (p 8) märgiti, et Viru Maakohtu 21. veebruari 2012. a täitmiskohtuniku määrus, mille kohaselt tuleb lähtuda 3. novembri 2006. a kohtuotsuse täitmisel samal päeval välja kuulutatud resolutiivosast, on jõustunud ja kooskõlas kriminaalkolleegiumi varasema praktikaga (otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-3-09, p 6.1). Kuna jõustunud lahendi kohaselt kriminaalasjas ei kuulu praegusel juhul täitmisele kriminaalasja otsuse lisakaristust sisaldav resolutsioon, ei pea kolleegium võimalikuks, et lisakaristust sisaldavale resolutsioonile tuginetaks S. Andreevi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega seonduvas haldus- ja halduskohtumenetluses.

14. Eelnevale tuginedes leiab kolleegium, et Viru Maakohtu 21. veebruari 2012. a täitmiskohtuniku määrust kriminaalasjas nr 1-06-7995 tuleb pidada teistmise aluseks HKMS § 240 lg 2 p 6 tähenduses.

15. Avaldaja soovib teista kohtulahendit, millega jäeti rahuldamata tema kaebus pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks.

16. Vaidlustatud otsuse tegemisel tugines KMA 1. oktoobrini 2010 kehtinud VMS § 14⁹ lg 1 p-le 3, mis sätestas: "Pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks kui välismaalane kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule."

VMS § 14⁹ lg 2 nägi ette, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel sama paragrahvi 1. lõike punktis 3 sätestatud alusel kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema pereliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.

Eelnevast nähtub, et KMA-l oli pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel ulatuslik kaalumisruum. KMA oli VMS § 14⁹ lg 1 p 3 kohaldamiseks esmalt asjaolude kogumi põhjal pädev hindama, kas tegemist on tõsise ohuga avalikule korrale ja julgeolekule ning seejärel erinevate huvide kaalumise tulemusena otsustama elamisloa kehtetuks tunnistamise. Seejuures pidi haldusorgan sisustama mõiste "tõsine oht avalikule korrale ja julgeolekule".

17. VVS § 28 lg 3¹ kohaselt tunnistatakse välismaalase suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel välismaalase elamisluba või viisa kehtetuks või lõpetatakse välismaalase elamisõigus. Ringkonnakohus leidis, et nimetatud sätte kohaldatavuse tõttu oli elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaalumine välistatud. Nimetatud sättele KMA elamisluba kehtetuks tunnistades ei tuginenud. Ringkonnakohtu arvates on õigusliku alusena selle sätte märkimata jätmine vormiviga, mis ei too HMS §-st 58 tulenevalt kaasa haldusakti tühistamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis 9. mai 2012. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-2-12, tuginedes täitmiskohtuniku määrusele, et S. Andreevi lisakaristusena väljasaatmine kriminaalasjas jõustunud kohtuotsuse alusel on välistatud. Täitmiskohtuniku jõustunud määruse valguses ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasuse hindamisel praegusel juhul enam põhjendatud tugineda VVS § 28 lg-le 3¹ ning seetõttu on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et KMA-l puudus elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaalumisruum. KMA vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks olnud VMS § 14⁹ lg 1 p 3 nägi kaalutlusotsustuse tegemiseks ette isikust lähtuva ohu hindamise, kuid ei sidunud seda selgesõnaliselt süüdimõistmisega kriminaalasjas ega mõistetud karistuse olemusega.

18. KMA märkis vaidlustatud otsuse p-s 8 järgmist: "Sergey Andreev'i pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvestatakse tema poolt toime pandud kuriteo liiki, raskusastet, ühiskonnaohtlikkust ja karistusandmete olemasolu karistusregistris ning arvesse on võetud Sergey Andreev'i Eestis elamise kestvust, tema vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi talle ja tema pereliikmete jaoks ja sidemeid Eestiga. Samuti arvestatakse asjaolu, et Sergey Andreev'i alaline elamisluba (alates 01.06.2006 pikaajalise elaniku elamisluba) kehtis alates 06.04.2000 ning alates 30.12.2005 kannab Sergey Andreev reaalset 6-aastast vabaduskaotuslikku karistust kinnipidamiskohas ning lisakaristusena on kohaldatud väljasaatmist Eesti Vabariigi territooriumilt koos sissesõidukeeluga 10 aastaks."

Kriminaalasjas mõistetud lisakaristus (Eesti Vabariigi territooriumilt väljasaatmine koos sissesõidukeeluga) võib iseenesest olla asjakohane argument elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Olukorras, kus jõustunud lahendi kohaselt kriminaalasjas ei kuulu seda karistust ette nägev resolutsioon täitmisele, tuleb kaalumisel lisakaristusest lähtumist pidada aga asjakohatuks.

19. HMS § 4 lg 2 kohaselt teostatakse kaalutlusõigust kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib halduskohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt (HKMS § 158 lg 1 ls 1).

Vaidlustatud otsuse põhjendustest ei nähtu, millist kaalu mõni loetletud kaalutlustest otsustamisel omas. Samuti ei järeldu, kuivõrd määravaks pidas haldusorgan otsustamisel nüüdseks asjakohatuks osutunud lisakaristust. Vastustaja möönab ka teistmismenetluses Riigikohtule esitatud vastuses elamisloa kehtetuks tunnistamise seost lisakaristusena mõistetud väljasaatmisega. Seega ei ole kohtul võimalik võtta seisukohta, kas haldusorgan oleks asjakohatut argumenti arvesse võtmata teinud samasuguse lõppjäreldusega otsustuse. Vaidlustatud otsuse põhjendustele tuginedes ei saa kolleegiumi hinnangul välistada, et haldusorgan võinuks teha teistsuguse otsustuse juhul, kui ta poleks ekslikult lähtunud lisakaristust ette nägevast kohtuotsuse resolutsioonist. Seetõttu leiab kolleegium, et kirjeldatud kaalumisviga tingib KMA vaidlustatud otsuse tühistamise.

20. Arvestades vastustaja poolt teistmismenetluses esitatud väiteid, märgib kolleegium, et praeguses asjas varem kehtinud VMS § 14⁹ lg 1 p 3 alusel pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasusele antavat hinnangut ei saa mõjutada S. Andreevile tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine praegu kehtiva VMS § 124 lg 2 p 7 alusel, kuna nimetatud sätetest tuleneva kaalumise puhul võetakse aluseks erinevaid asjaolusid. Küll aga peab kolleegium vajalikuks rõhutada, et ka kehtiva välismaalaste seaduse pikaajalise elaniku elamisloa regulatsioon võimaldab sarnaselt varem kehtinuga tunnistada elamisloa kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (VMS § 241 lg 1 p 2).

21. Kui Riigikohus leiab, et teistmisavaldus on põhjendatud, tühistab ta HKMS § 245 lg-st 2 tulenevalt teistetava kohtulahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks sellesse alama astme kohtusse, kus kohtulahend oli tehtud. Kui teistetava haldusasja asjaolud on selged, muudab Riigikohus alama astme kohtu lahendit või tühistab selle ning teeb uue otsuse või määruse (lg 3).

22. Esitatud teistmisavaldusest nähtuvalt palub avaldaja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2009. a otsuse haldusasjas nr 3-07-2303. Haldusasja materjalidest ilmneb, et avaldaja eesmärk on saavutada vaidlustatud KMA otsuse tühistamine.

Eelnevast tulenevalt tühistab kolleegium haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab S. Andreevi kaebuse ja tühistab KMA 24. oktoobri 2007. a otsuse nr 20071431. Teistmisavalduse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving