Justiitsminister Rein Lang
Õigus- ja kohtusüsteemi areng
Ettekanne kontunike täiskongul 8. veebruaril 2008. a Tallinnas
Austatud kohtunikkond, head kohtuametnikud, külalised!
Jälle aasta möödas! 2007. aastal oli Eesti elus väga dünaamiline aasta. Seda iseloomustavad eelkõige suur majanduskasv ja inimeste elujärje hüppeline tõus, oli ka valimiste aasta. Ja ennäe imet – sama mees, kes kõneles teie ees aasta tagasi, teeb seda ka pärast valimisi. 2007. aastast meenub ka märatsemine Tallinna tänavatel ja meie suure naabri tõsine ja avalik katse sekkuda meie iseotsustamisse. Just viimane sündmus paneb seadusandjale ja valitsusele kohustuse üle vaadata meie riigi ja ühiskonna elukorraldus selle pilguga, et oleks tagatud meie iseseisvuse jätkusuutlikkus ja võiksime seista vastu nendele jõududele, kellele eesti rahva enesemääramisõigus pähe ei mahu või kes oma majanduslikes huvides on valmis selle rahaks vahetama.
Vabandan nende ees, kes loodavad ministrilt kuulda konkreetseid lubadusi ühe või teise õigusemõistmise probleemi lahendamiseks. Proovin hoopis teemale üldistavamalt läheneda ja jagada teiega oma muret nii mõneski küsimuses.
Eelmisel aastal arutlesime koos kohtusüsteemi terviklikkuse üle. Mis on aasta jooksul muutunud? Olgem ausad – praktiliselt mitte midagi. Nii nagu enne valimisi puudus Riigikogus poliitiline tahe selle reformiga tegelda, nii on see ka peale valimisi. Pean kahetsusega märkima, et valimiskampaania käigus see teema esile ei kerkinud. Vaid justiitsministri erakond pidas vajalikuks seda teemat oma valimisplatvormis välja tuua, kuid meedias ei pälvinud see paraku mingisugust tähelepanu.
Valimistele järgnenud koalitsiooniläbirääkimistel tõusis teema küll üles, kuid pean ausalt tunnistama, et mingisugust selget mandaati teemaga seadusandlikul tasandil edasi liikuda justiitsministril ei ole. Meie koalitsioonipartnerid, eriti just sotsiaaldemokraadid, on kogu idee suhtes pigem skeptilised. Kuid nii nagu tilkuv vesi uuristab kivi, nii tuleb ka selle asjaga edasi liikuda ja pidevalt selgitada oponentidele nii Eesti põhiseaduse sätet kui ka mõtet. Kindlasti tuleb sealjuures jälgida, et väljapakutavad lahendused ei viiks võimude tasakaalu paigast. Võimude lahusus ei pea tähendama seda, et täitevvõimul puuduks edaspidi õigusemõistmises igasugune roll. See roll ja vastutus tuleb ka selgelt sõnastada. Hajutada tuleb hirmud kohtuvõimu diktaadi ees. Loodan siin ka uue õiguskantsleri koostööle ja abile.
Aga kohtu ja õigusemõistmise maine tõstmiseks saab palju ära teha juba täna, süsteemi põhimõtteliselt muutmata. Järgnevalt peatungi mõnedel konkreetsetel küsimustel.
Esiteks. Õigusemõistmise korrakohase toimimise tagamine. Õigusemõistmise korrakohase toimimise tagamise tõhustamiseks on vaja selgemalt määratleda kohtu esimehe ja kõrgema astme kohtu õigused. Kohtu esimees võib nõuda kohtunikelt seletusi, kontrollida asjaajamist ja koguda muud vajalikku teavet ning lisaks sellele on tal õigus algatada distsiplinaarmenetlust oma kohtu kohtunike suhtes. Sisuliselt samad õigused on ringkonnakohtu esimehel oma piirkonna esimese astme kohtute kohtunike suhtes. Kuhu aga tõmmata piir õigusemõistmise korrakohase toimimise tagamise ja kohtu sõltumatusesse ning iseseisvusesse sekkumise vahel? Käesoleval hetkel puuduvad kriteeriumid, mille alusel hinnata, kas kohtu esimees on õigusemõistmise korrakohase toimimise tagamisel oma ülesandeid korrektselt täitnud. Nimetatud piiride kindlaksmääramisel piisab kokkulepetest kohtusüsteemi sees.
Kohtu esimees või kõrgemalseisev kohus ei peaks õigusemõistmise korrakohast toimimist kontrollima asuma üksnes kohtuniku tegevuse kohta esitatud kaebuse alusel, vaid ka ennetavalt. Venima kippuv menetlus peaks olema indikaator, et esimehel või kõrgema astme kohtul tuleb olukorda sekkuda. Kohtu esimeestel ning kõrgema astme kohtutel peaks olema kohustus pidevalt jälgida, et õigusemõistmine toimiks korrakohaselt. Kõrgema astme kohtu kolleegiumi esimeestele võiks anda õiguse teostada järelevalvet oma teeninduspiirkonna kohtute õigusemõistmise üle.
Õigusemõistmise korrakohase toimimise tagamine peaks olema mitte üksnes kohtu esimehe ja kõrgemalseisva kohtu ülesanne, vaid iga kohtuniku vastutus. See ei ole mitte niivõrd kohtuniku eetika ja vastutuse küsimus, vaid kohtuniku enda ja tema kolleegide töökoormuse probleem. Kehvema kvaliteediga töö tähendab kolleegidele suuremat koormust vigade parandamisel.
Teiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatused. Veel sel aastal peaksid rakenduma tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatused, mille eesmärk on muuta kohtumenetlus tõhusamaks ja ökonoomsemaks ning kaitsta paremini vähekindlustatud isikuid ja eestkostetavaid. Kõige olulisema muutusena võib esile tuua menetlusdokumentide kättetoimetamisega seotud muudatusi. Menetlusdokumentide kättetoimetamine ning seeläbi ka kogu menetlus muutub kiiremaks ja efektiivsemaks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatuste tegemisel on kõikidele tsiviilasju lahendavatele kohtunikele antud võimalus esitada ettepanekuid ja osaleda aruteludel, mistõttu võib öelda, et muudatused peaksid kõrvaldama ebaselgused ja lüngad, mis on seni pärssinud tsiviilkohtumenetlust.
Kolmandaks. Maksekäsukeskus. Maksekäsu kiirmenetluses nähti algusest peale olulist vahendit kohtunike töökoormuse vähendamiseks. Juba rakendamise esimesel aastal tõdesime, et maksekäsu kiirmenetlus on rakendunud suhteliselt edukalt, arvestades eelkõige seda, kui aktiivselt menetlusosalised seda menetlust kasutavad. Eelmisel aastal suurenes maksekäsu kiirmenetluste arv olulisel määral. Avalduste arvu suur kasv nõuab rohkem ressurssi ja ressursi paremat planeerimist, samuti elektroonilisi abivahendeid, et see menetlus muutuks praegusest efektiivsemaks ja kiiremaks. Oleme suured ootused pannud 2008. aasta jooksul rakenduvale maksekäsukeskusele ja valmivale maksekäsuavalduste menetlemist toetavale infosüsteemile. Maksekäsuasjade menetlemise koondamine ühte kohtusse koos menetluse elektrooniliseks muutumisega tõstab oluliselt maksekäsumenetluse efektiivsust ning selle tulemusena peaks tulevikus maksekäsukeskuses lahendatavate maksekäsuasjade arv moodustama tublisti üle poole kõikidest tsiviilasjadest.
Neljandaks. Kriminaalasjade üldmenetluse katkematuse põhimõte. Olukord, kus kriminaalasju arutatakse kohtutes aastaid paaripäevaste tsüklitena kolme-neljakuuliste vaheaegadega, ei ole normaalne. Ütleme otse: ühiskond ei mõista sellist õigusemõistmist, kus asju küll arutatakse, kuid lahendeid ei tule ega tule. Kriminaalmenetluse seadustiku muudatustega tuleb kehtestada asja arutamise katkematuse põhimõte. Mulle tundub, et uue kriminaalmenetluse seadustiku väljatöötamisel ei julgetud võistlevale protsessile üleminekut lõpuni viia. See puudutab näiteks tunnistajate kohtusse kutsumise süsteemi, mis jäeti kohtute vastutusele. Õigusriigis peab kriminaalasi leidma lahenduse kiiresti – tõendeid isiku süüdimõistmiseks kas on või ei ole. Kui neid ei ole, tuleb isik õigeks mõista, mitte loota, et ehk aeg need tõendid loob. Probleemiks on asjadega venitamine, mitte õigeksmõistev otsus. Austatud kohtunikkonnal soovitan aga jätta Eesti Ekspressi viimase aja selleteemalised kirjutised tähelepanuta.
Viiendaks. Uus halduskohtumenetluse seadustik. Justiitsministeerium on võtnud eesmärgiks saada 2008. aasta lõpuks valmis uue halduskohtumenetluse seadustiku eelnõu. Selle eesmärgiks on kõrvaldada tänasele halduskohtumenetlusele omane ebamäärasus menetlusreeglites ning muuta menetlus lihtsamaks ja efektiivsemaks.
Kuuendaks. Statistika. Justiitsministeeriumi koostatava kohtute statistika usaldusväärusus sõltub eelkõige kohtute esitatavate andmete kvaliteedist ehk sellest, kuidas kohtud täidavad kohtute infosüsteemi. Täitmisest tulenevad ebakõlad ning alles arenemisjärgus oleva infosüsteemi mõned tõrked ei garanteeri iga kord 100% usaldusväärset statistikat, kuid võrreldes eelmise aastaga on tehtud suuri edusamme ning andmete kvaliteet on oluliselt paranenud. Justiitsministeeriumil on hetkel võimalik koguda andmeid I ja II astme kohtutelt. Vaja oleks koguda aga kogu kohtusüsteemi hõlmavat ühtset statistikat. See on koht, kus Justiitsministeeriumil ja Riigikohtul tuleb teha koostööd. 2008. aastal tuleb jõuda kokkuleppele ja 2009. aastal tuleb andmeid koguda ja töödelda ühtses süsteemis.
Konkreetsetel numbritel ma peatuma ei hakka. Need on teile kättesaadavad. Mingeid põrutavaid järeldusi pole neist numbritest võimalik teha – pilt on paljuski selline, nagu võis oodata.
Seitsmendaks. Kohtute infosüsteem ja e-toimik. 2008. aastal käivitame e-toimiku, mis on seni suurim koostööprojekt Siseministeeriumiga infosüsteemide andmevahetuse tagamiseks. E-toimiku projekti tulemusena jõuavad kriminaalmenetluse põhiandmed politseist ja prokuratuurist otse kohtusse. Edaspidi tahame jõuda selleni, et e-toimiku süsteem laieneks ka tsiviil- ja halduskohtumenetlustele. Selle tulemusel lüheneb kohtuametnikel erinevate infosüsteemide täitmisele ja infosüsteemidest info otsimiseks kuluv aeg (esialgu vähemalt kriminaal- ja väärteomenetluste osas, kuid järgnevatel aastatel ka tsiviil- ja halduskohtumenetluses). Vabanevat ametnikuressurssi on võimalik kasutada muude ülesannete täitmiseks, mis peaks tõstma kohtute töökorralduse efektiivsust.
E-toimiku süsteemiga ühendatakse ka kodanikud ja advokaadid. Seega jõuame 2008. aasta jooksul olukorrani, kus advokaatidel on nõue ja kodanikud saavad internetipanga laadse turvalisusega süsteemist vaadata ja esitada nendega seotud kohtumenetlustes dokumente ja menetluste andmeid neile lubatud ulatuses.
E-toimik ja kodanike ning advokaatide infosüsteem AET ühendavad esmakordselt prokuröri, advokaadi, kodaniku ja kohtu ühtsesse inforuumi. Kohtumäärused, protokollid ja muud kohtudokumendid on silmapilkselt kättesaadavad kõigile protsessiosalistele. Kui me KIS-i rakendamisel kasutasime pistelist kontrolli ja täitmisanalüüsi selle kohta, kes, kas, kuidas ja milliseid andmeid infosüsteemi sisestab, siis tulevikus kaob vajadus sellise mahuka kontrolli järele. See asendub kümnete ja kümnete advokaatide, prokuröride ja tavakodanike esmalt tagasihoidlike palvetega laadida kohtute infosüsteemi istungiprotokoll, täita kohtuasja metainfo jne. Hiljem kujuneb selle baasil välja täiselektrooniline menetlus, mis on kiire ja mugav kõigile menetlusosalistele, ka menetlejale enesele – s.t kohtule.
Justiitsministeerium teeb hetkel koostööd teiste EL liikmesriikidega, et elektrooniline menetlus ei piirduks üksnes Eestiga. Töötame välja digitaalallkirjade vastastikuse tunnustamise lahenduse, mis tulevikus võimaldab Eesti kodanikul esitada elektrooniline avaldus Portugali kohtule ja Portugali kodanikul Eesti kohtule.
Kaheksandaks. Istungite salvestamine. 2008. aastal tagatakse kõigis kriminaalasju lahendavates kohtumajades istungite salvestamise võimalused. Avatud e-toimiku valmimisel laiendatakse seda praktikat 2009. aastal tsiviil- ja halduskohtumenetlusele. Istungite helisalvestamine esimeses etapis peab tagama kohtuistungite täpse dokumenteerimise ja võimaldama istungit ladusalt läbi viia. Pikemas perspektiivis peaks salvestamine vähendama tekstiprotokollide koostamise vajadust, s.t võimaldama tööaega kokku hoida ehk menetleda sama ajaga rohkem kohtuasju. Loomulikult on eelduseks , et istungite salvestised on menetlusosalistele kättesaadavad ja mugavad kasutada.
Üheksandaks. Kohtuametnike palgad. Me oleme 2007. aastal märkimisväärselt investeerinud infotehnoloogiasse ning jätkame IT-lahenduste arendamist ja juurutamist kohtumenetluses ka 2008. ning 2009. aastal. Kahetsusväärselt ei ole me jätkuvalt võimelised värbama ja hoidma piisavalt kompetentseid, professionaalseid ja pühendunud kohtuametnikke, kes õigusemõistmist nende tehnoloogiate abil tõhustaks. Ei saa pidada normaalseks olukorda, kus aasta jooksul vahetub iga kolmas kuni viies kohtunikku abistav ametnik. Riigieelarvelised eraldised I ja II astme kohtute personalikuludeks on viimastel aastatel kasvanud üle 20% ehk enam kui riigi keskmine brutopalk. Samas, tuginedes personalifirma Fontese abil 2007. aasta I kvartalis Justiitsministeeriumi haldusalas läbi viidud ametikohtade hindamise ja palgauuringu andmetele, võime järeldada, et kohtuametnike töötasu jääb jätkuvalt kuni 50% ulatuses maha tööturul analoogsetel ametikohtadel makstavale palgale ja seda eriti Tallinnas. Isikkoosseisult suurimate ametnikegruppide palga hüppeline tõstmine on osutunud võimatuks situatsioonis, kus riigieelarveliste vahendite eraldamisel lähtutakse suuresti eelnevast eelarveaastast. Kohtute isikkoosseisu ei ole suudetud vähendada, kuna kohtute menetletavate tsiviilasjade ja registrikannete arv on viimastel aastatel suurenenud keskmiselt kolmandiku võrra ning kohtutele on lisandunud täiendavaid funktsioone. Ministeeriumi arvates tuleb kriitilise pilguga üle vaadata kohtute senine töökorraldus, struktuur ja ametnike tööjaotus, et võimaldada teatud ebaefektiivsuste vähendamisega ametnike palkasid tõsta.
Kümnendaks. Kohtunike ametikorterid. See on piinlik teema. Kohtunike palk on viimase kümne aasta jooksul oluliselt kasvanud, kuid teatud osa kohtunikest leiab jätkuvalt, et täitevvõimult hüvena saadud ametikorteri tasuta kasutusõigus on neile olulisem kui kohtunikuameti sõltumatus täitevvõimust ning kohtunikkonna hea maine. Kuna kohtute haldamise nõukoda on kohtunike ametikorterite suhtes teinud selgelt tauniva otsuse, siis Justiitsministeerium loodab, et kohtunikkond lahendab ise selle probleemi veel käesoleva poolaasta jooksul. Justiitsministeerium loodab ka, et ametikorterite küsimus ei jõua vaidlusena kohtusse ning sealtkaudu avalikkuse ette lahkamiseks.
Üheteistkümnendaks. Kohtute eelarve. Kohtute rahastamine riigieelarvest peab muutuma enam tulemuspõhiseks, mitte lähtuma varasemate aastate tasemest. Kui me soovime kõige õiglasemat ja efektiivsemat kohtusüsteemi Euroopas, siis peab kohtute rahastamine oluliselt paranema. Ka kohtusüsteemi sees tuleb kohtute rahastamise metoodikat muuta – soovime lähiaastatel järk-järgult minna ülesannete täitmiseks vajalike ametikohtade hulga põhiselt arvestuselt üle asjade arvu ja nende menetlemise kulude põhisele finantseerimisele. See annab ka kohtu juhtidele suurema otsustamisvabaduse vahendite kõige otstarbekamaks kasutamiseks. Kohtudirektoritega 2008. aastal sõlmitavad soorituskokkulepped sisaldavad konkreetseid mõõdetavaid tulemuseesmärke ning loodan, et kohtuasjade koormuspunktide läbiproovitud süsteem võimaldab tulemusjuhtimist rakendada ka kohtunike seas (esimeeste ja kõrgemate kohtute poolt). Selliste põhimõtete juurutamisel võetaks eeskuju eelkõige Põhjamaadelt, kus sellised rahastamismeetodid on andnud häid tulemusi.
Kaheteistkümnendaks. Õigusemõistmiseks väärikate tingimuste tagamisel oleme olnud edukad. 2007. aastal renoveeriti Tartu Maakohtu Põlva, Võru ja Viljandi kohtumajad. Uutele pindadele kolis ka Viru MK registriosakonna ja kinnistusosakonna Rakvere talitus. Sel aastal saavad uued töötingimused Pärnu Maakohtu Rapla ja Pärnu kohtumajade inimesed ning loodetavasti ka Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja inimesed. 2009. aastaks valmivad täiesti uued tänapäevastele ja tulevikuvajadustele vastavad Jõhvi ja Jõgeva justiitshooned. 2007. aastal viidi koostöös RKAS ja Eesti Arhitektide Liiduga edukalt läbi Tallinna justiitshoone tulevase asukoha Lennusadama mahulise planeerimise rahvusvaheline ideekonkurss ning sel aastal algab detailplaneerimine. Hoone ise valmib eeldatavasti 2012. aastaks, kuid Harju Maakohtu kriminaalkohtunike lohutamiseks olgu öeldud, et sel aastal teostatakse Liivalaia kohtumajas ulatuslik sanitaarremont.
Kolmeteistkümnendaks. Riigi õigusabi osutamise korraldamine. Olgem ausad, maksumaksja raha eest isikutele õigusabi osutamise korraldamisel on tublisti arenguruumi. Eelkõige tahaks siin visata kivi (õigemini rändrahnu) eesti Advokatuuri kapsaaeda. Kuid peeglisse vaadates ilmneb, et ka justiitsministeerium pole üles näidanud erilist aktiivsust sundida Advokatuuri tema avalik-õiguslikust staatusest tulenevaid kohustusi täitma. Peale pikki ja raskeid läbirääkimisi Eesti Advokatuuriga oleme jõudmas kokkuleppele määratud kaitse osutamise ümberkorraldamiseks. Riigi õigusabi osutav advokaat määratakse edaspidi ainult advokatuuri enda poolt. Uurijad, prokurörid ja kohtunikud enam advokaatide otsimisega tegelema ei peaks. Uurija ja prokurör ei saa enam ise endale sobivat/mugavat vastast valida. Advokatuuri juhatus peab riigi õigusabi osutava advokaadi nimetama viivitamatult pärast kohtult, prokuratuurilt või uurimisasutuselt saadud taotlust. Advokatuuri juhatusel on kohustus tagada riigi õigusabi mõistlik kättesaadavus ja riigi õigusabi asjades vähemalt keskmine õigusteenuse kvaliteet. Kohtute rolliks jääb selle üle järelevalvet teostada. Vastavad seadusemuudatused tahame esitada üsna pea.
Riigi õigusabiks eraldatud raha antakse edaspidi advokatuuri kasutusse. Advokatuur kehtestab tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad, samuti riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse ja korra, arvestades riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust. Advokatuuril on kohustus tagada riigi õigusabi osutamine ka juhul, kui riigieelarvest eraldatud raha eelarveaasta lõpuni ei jätku.
Neljateistkümnendaks. Juristieksam. Meil oleks vaja ühtset juristieksamit kui õigusalaste teadmiste üldist riiklikku kontrolli, mis oleks eelduseks tegutseda Eesti Vabariigis kohtunikuna, notarina, prokurörina või advokaadina. Õigusharidus ja juristide ettevalmistusteenistus muutuvad juristieksami rakendamisel avatumaks, läbipaistvamaks ja paindlikumaks. Nagu saatan on peidus detailides, on ka sellise eksami kehtestamisel suurimaks probleemiks mitte niivõrd tulevikus kehtiv süsteem ise, kuivõrd üleminek sellele ehk seaduse rakendamine. Et rakendamise kord saaks mõistlik, tuleb meil selles osas veel tükk tööd teha. Siinkohal tänan eraldi riigikohtunik Hannes Kirist nii lammutava kui õiglase kriitika eest.
Ülaltoodud neliteist punkti on ette loetud. Kuid enne oma kõne lõpetamist tahaksin tulla tagasi selle juurde, millest ma rääkisin põgusalt eelmisel aastal. Toona küsisin, kas Eestis on tegelikult tagatud õiguskaitse kõigi põhiseaduslike õiguste ja vabaduste rikkumise puhul. Jätame kõrvale probleemid õigusabi kättesaadavusega, menetluste pikkusega ja muu sellise, pigem korraldamatusest tuleneva.
Täna pean veel kord täie tõsidusega väitma, et au ja väärikuse riive korral ei või ma olla kindel, et isik saab Eestis õiguskaitset. Me kõik teame, et lähtudes just vajadusest arendada demokraatlikku ühiskonda, ei ole isikute au ja väärikus meil karistusõigusega kaitstud. Tsiviilhagisid oma õiguste jaluleseadmiseks esitavad isikud aga väga vähe. Miks siis? Kindlasti on oma osa siin seadusandlusel ja seda poolt analüüsib justiitsministeerium põhjalikult. Kuid ka kehtivad seadused võimaldaksid kohtutel senisest märksa jõulisemalt tegutseda. Kohtud võiksid mõista, et nii nagu kõigis teisteski asjades, peaksid ka au ja väärikuse asjades menetluskulud täies mahus katma need, kes on õigusvastase teo toime pannud.
Arenenud demokraatias on loomulik, et oma õigust au ja väärikuse kaitsele realiseerida sooviv isik palub kohtul talle välja mõista õiglane hüvitis, ilma et isik hagiavalduses ise selle hüvitise suuruse kindlaks määraks. Sellisel juhul peab kohus määrama hagi hinna ja ma ei näe ainsatki põhjust, miks sellisel juhul määravad meie kohtunikud alati selleks hinnaks miinimumi ehk 15 000 krooni. Aga just selline kohtuotsus võimaldab praegu mõista kohtukuludeks välja maksimaalselt 6500 krooni.
Selline lähenemine, millega kaasneb suutmatus mõista kaasaegset tehnoloogiat, millega toimib meedia, on teinud solvamisest, alandamisest ja laimust meie riigis omamoodi tööstusharu, millega teenitakse hiigelkasumeid. Advokaadid on oma kliente nõustades neid hoiatanud, et isegi kohtus võidu saavutamisel tuleb arvestada, et see võit maksab palju raha. See tähendab, et teatud asjades on õiguskaitse tagatud üksnes rikastele ja sedagi piiratud ulatuses.
Viimasel ajal on palju räägitud uuest vaikivast ajastust. Süüdistatakse riiki, kes on seadusandlikult asunud kaitsma isikuid nende isikuandmete loata kasutamise eest. Kuid vähe on arutletud selle üle, et keskkonnas, kus solvangud ja laim on kasusaamise vahend ja sellele ei järgne riiklikku kaitset, ei soovi keegi enam oma mõtteid ja ideid väljendada. Edukad on ühiskonnad, kus ideed ja seisukohad levivad vabalt. Edutud on ühiskonnad, kus infolevile on tehtud takistusi kas riigi poolt või suudab käputäis vaimseid terroriste ja neid ärakasutavaid ärimehi luua kapseldunud, sissepoole elava inforuumi. Sellistes ühiskondades on peamiseks kõneaineks Paris Hiltoni rinnahoidja värv, mitte kohtusüsteemi terviklikkus. Valik on meie endi teha.