RIIGIKOHUS
KRIIMNAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

3. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata ning kaitsja kassatsioon rahuldamata.

1. Viru Maakohtu 16. septembri 2011. a otsusega tunnistati Andrei Poludetkin süüdi KarS § 291 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastaks ja 8 kuuks. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimisi täielikult kohaldamata, kui süüdimõistetu ei pane kolme aasta jooksul toime uut kuritegu ning täidab katseajal KarS § 75 lg 1 p-des 1 - 5 sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 1 alusel kohustati A. Poludetkinit heastama kuriteoga tekitatud kahju hiljemalt katseaja lõpuks. A. Poludetkinit kohustati osalema käitumiskontrolli ajal sotsiaalprogrammis. KarS § 49 alusel võeti A. Poludetkinilt kolmeks aastaks õigus töötada riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses või eraõigusliku juriidilise isiku ettevõttes ametikohal, kus temale on pandud juhtimise-, haldamise- või järelevalveülesanded või võimuesindaja ülesanded. Võlaõigusseaduse § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel mõisteti A. Poludetkinilt tsiviilhagide katteks välja A. B. kasuks 25,56 eurot; T. K. kasuks 67,07 eurot; Y. K. kasuks 8,65 eurot. KrMS § 310 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti A. B. tsiviilhagi summas 3195,58 eurot ja T. K. tsiviilhagi summas 447,38 eurot läbi vaatamata.

2. A. Poludetkin tunnistati KarS § 291 järgi süüdi selles, et ta ametiisikuna KarS § 288 lg 1 tähenduses pani toime järgmised teod.

2.1. 16. mail 2009 kell 00.30 Püssi linnas kasutas ta V. P. korteris gaasirelva, lastes ettesirutatud käest V. P. näkku gaasijoa selliselt, et see sattus A. B. näkku. Seejuures ei hoiatanud ta V. P.-d ega teisi korteris viibijaid gaasirelva kasutamisest. Gaasirelva kasutamise ajaks oli õigusrikkumine, mida süüdistatav takistada püüdis, juba lõppenud. Seega kasutas A. Poludetkin gaasirelva ilma vajaduseta.

2.2. 16. mail 2009 kell 03.00 paigutas ta Püssi linnas XXXX X hoovis A. B. kätele käerauad, lõi teda rohkem kui kaks korda teleskoopnuiaga vastu selga ja vasakut jalasäärt, mitmel korral jalaga keha piirkonda ning kasutas A. B. suhtes gaasirelva. Süüdistataval ei olnud põhjust kasutada A. B. suhtes kolme sunnivahendit.

2.3. Väljudes 16. juuli 2009 öösel oma majast ja järgnedes kannatanutele Jõhvis XXXXXXXX X maja juurde, hakkas ette hoiatamata nuiaga peksma T. K.-d, ning kui J. T. läks viimasele appi, lõi A. Poludetkin ka teda. Seejärel lasi süüdistatav kannatanutele appi tulnud, kuid olukorda rahumeelselt lahendada püüdnud S. M.-ile ja Y. K.-le gaasi näkku. A. Poludetkini käitumine ei olnud kooskõlas Politseiseaduse (PolS) § 14 lg-ga 2 ja § 14² lg-ga 1 ning Eesti Vabariigi Riikliku Politseiameti peadirektori 7. mai 1992 käskkirjaga nr 77 kinnitatud Politsei kumminuia kandmise ja kasutamise juhendi p 10 nõuetega.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Poludetkini kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja A. Poludetkini KarS § 291 järgi õigeks mõistmist või kriminaalasja tagasi saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks; samuti tsiviilhagide rahuldamata jätmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 30. detsembri 2011. a otsusega jäeti kaitsja apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud asjas tähtsad faktilised asjaolud ja on õigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohtu põhistused on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Apellatsioonis pole esitatud asjakohaseid motiive ja järeldusi, millised lubaks ringkonnakohtul kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja süüdistust kinnitavates järeldustes. Maakohus on seoses A. Poludetkini võimuliialdusega arvestanud kõiki asjaolusid, mis on asja lahendamisel tähtsust omavad ja võivad mõjutada tõendite hindamist. Otsuse ülesehitus tõendite sisus ja järeldustes on põhjalik ning hästi jälgitav. Tunnistaja V. T., kui süüdistatava patrullteenistuse paarimehe ütlusi ei pidanud maakohus õigustatult usaldusväärseteks, sest need ei ole kooskõlas teiste kohalviibinute usaldusväärsete ütlustega.

4.2. Maakohus on kaitsja taotlust täiendavate tõendite uurimiseks kaalunud, kuulanud ära prokuröri arvamuse ja seejärel leidnud, et kaitsja taotlus tunnistajate väljakutsumiseks tuleb jätta rahuldamata.

4.3. Süüdistuses on konkretiseeritult esitatud süüdistatava tegude ebaõiguse ja rikkumiste kirjeldus viitega Politseiseaduse normidele. On näidatud, et A. Poludetkini karistusõiguslikult etteheidetav tegu seisnes relva, erivahendi ja vägivalla ebaseaduslikus kasutamises. Vägivallana on erinevates episoodides nimetatud kannatanutele tekitatud valu silmades ja verevalumeid, põrutust ning marrastust. Süüdistuse episoodides on viidatud ka Politseiseadusele, mille kohaselt puudus alus sunni kohaldamiseks. A. Poludetkinil oli võimalik võtta tarvitusele leebemaid meetmeid ja tema poolt vägivalla, erivahendi ning relva kasutamine oli õigusvastane.

4.4. KarS § 288 lg 1 järgi on ametiisikuks isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik-õiguslikus juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. Õiguskaitseorgani töötajana asus A. Poludetkin ametiisiku ülesandeid täitma. PolS §-dest 12 ja 13 tulenevalt on sätestatud politsei kohustused ja õigused, muuhulgas kohustus ajast ja kohast sõltumata asuda teenistuskohustuste täitmisele, kui politseiametnik osutub õigusrikkumise pealtnägijaks. Politseiametnikul on ööpäevaringselt politseiametniku õigused ja kohustused, kui ta täidab teenistuskohustusi.

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Poludetkini kaitsja vandeadvokaat I. Žurina. Kassatsioonis leitakse, et kohtud on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Nende rikkumiste tulemustena on süüdistatav ebaõigesti süüdi tunnistatud ja tsiviilhagid välja mõistetud. Kaitsja kassatsiooni põhistavad väited on kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. Kohtud on rikkunud kriminaalasja igakülgse ja objektiivse menetlemise põhimõtet, jättes süüdistatava ja tunnistaja V. T. ütlused tõendite kogumist kõrvale kui ebausaldusväärsed. Tõendite uurimine ja A. Poludetkini süü hindamine oli erapoolik ja eelarvamuslik. Kohtud pole arvestanud kaitse väidetega, mille kohaselt olid kannatanud joobes ja avaldasid teenistuskohustusi täitnud A. Poludetkinile vastupanu. Põhjendamatult jäeti üle kuulamata tunnistajad H. K., A. H. ja T. F., kuigi kaitsja seda taotles. Tõendeid pole hinnatud kogumis ega kõrvaldatud vastuolusid tunnistajate A. P. ja A. B. ütlustes nagu ka vastuolusid kohtuotsuse põhistava ja resolutiivosa vahel.

5.2. Maakohus on väljunud süüdistuse piiridest ja on süüdistatavale omistanud ebaseadusliku sunni kohaldamise.

5.3. Kohtud on tagasiulatuvalt rakendanud materiaalõigust, kohaldades alates 1. juulist 2009 kuni 1. jaanuarini 2010 kehtinud Politseiseaduse redaktsiooni 15. mail 2009 toimepandu suhtes.

5.4. 16. juulil 2009. a toimepandud teo osas on kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust, sest A. Poludetkin ei tegutsenud politseiametnikuna, seega ametiisikuna KarS § 288 tähenduses. Samuti on tõendamata võimuliialduse subjektiivne külg.

6. Kaitsja kassatsioonile esitas kassatsioonivastuse Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör O. Dorogan, kes leiab, et kohtuotsused on seaduslikud ja kaitsja kassatsioon tuleb jätta menetlusse võtmata.

7. Seonduvalt kaitsja menetlusõiguslike väidetega märgib kriminaalkolleegium, et kassatsioonis taotletakse uute faktiliste asjaolude tuvastamist ja tõendite ümberhindamist. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuste põhistamise nõuet (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1).

Praeguses kriminaalasjas põhistasid kohtud veenvalt ja loogiliselt seisukohti, milleni tõendite hindamise tulemina jõuti ning näitasid tõendid, millele A. Poludetkini süüdimõistmine tugineb. Samuti esitas maakohus kooskõlas KrMS § 312 p-s 2 sätestatuga põhjendused, milliseid tõendeid ja miks ei saa usaldusväärseiks pidada. Nende järeldustega nõustus ka apellatsioonikohus. Kassaatori loetletud isikulisi tõendeid on kohtud üksikasjalikult analüüsinud ja andnud neile kogumis teiste tõenditega hinnangu. Lähtudes eeltoodust on kassatsioonis sisalduvad väited A. Poludetkini süü tõendamatusest põhjendamatud ega anna alust vaidlustatud kohtuotsuste tühistamiseks. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium KrMS § 363 lg 4 p 1 alusel vajalikuks ringkonnakohtu sellekohaseid seisukohti korrata.

8. Samuti pole põhjendatud kassatsioonis sisalduvad väited kriminaalmenetlusõiguse rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta ja need ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Küll aga väljudes kassatsiooni piiridest osutab kriminaalkolleegium järgmisele.

9. Maakohtu otsusega võeti A. Poludetkinilt KarS § 49 alusel lisakaristusena kolmeks aastaks õigus töötada riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses või eraõigusliku juriidilise isiku ettevõttes ametikohal, kus temale on pandud juhtimise-, haldamise- või järelevalveülesanded või võimuesindaja ülesanded. Kuigi kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga, et KarS § 49 alusel lisakaristuse mõistmine on tulenevalt toimepandud kuriteo iseloomust ja eripreventiivsetest kaalutlustest põhjendatud, peab ka lisakaristuse mõistmine toimuma KarS § 56 alusel ja vastama karistuse eesmärkidele. KarS § 49 esmane eesmärk on tagada, et isik, kes on mõistetud süüdi kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest, ei saaks edaspidi samalaadseid kuritegusid toime panna (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. augusti 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-34-07, p 7.2). Praeguses asjas on kohus lisakaristuse mõistnud üldsõnaliselt, piirates laialt isiku tegutsemisvabadust. Süüdistatavalt võeti muuhulgas õigus tegutseda ettevõtjana või leida muud tööd, milles talle antakse järelevalve- ning juhtimisülesanded selle kõige laiemas tähenduses. Taoline keeld piirab ebamõistlikult isiku võimalusi leida endale tööd ja seaduslikke elatusvahendeid, mis omakorda on vastuolus karistuse eesmärgiga mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

10. Menetluse esemeks oleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. Poludetkin on korduvalt kasutanud ametiülesannete täitmisel ülemääraselt vägivalda. Muid ametialaseid minetusi süüdistatava tegudest ei nähtu. Seega on põhjendatud A. Poludetkini tegevusvabaduse piiramine osas, mis välistab tema tegutsemise ametikohal või tegevusalal, milles talle võidakse anda vahetu füüsilise sunni ja relvade kasutamise õigus.

11. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 1 ja §-st 363 tühistab kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 16. septembri 2011. a otsuse A. Poludetkinile KarS § 49 alusel mõistetud lisakaristuse osas ja Tartu Ringkonnakohtu 30. detsembri 2011. a otsuse osas, millega jäeti muutmata A. Poludetkinile mõistetud lisakaristus. Kriminaalkolleegium võtab A. Poludetkinilt KarS § 49 alusel lisakaristusena õiguse 3 (kolme) aasta jooksul töötada töö- või ametikohal, mis seondub vahetu sunni kohaldamise, erivahendi või relva kasutamisega. Muus osas jätab kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Kaitsja kassatsioon tuleb jätta rahuldamata.

12. A. Poludetkini kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks summas 190 eurot, sealhulgas käibemaks 32 eurot. Taotluse kohaselt on ringkonnakohtu lahendiga tutvumisele ja kassatsiooni koostamiseks kulutatud kokku 10 pooltundi. See taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 5 ja 16 rahuldada. Vastavalt KrMS § 186 lg-le 1 tuleb see menetluskulu jätta Eesti Vabariigi kanda.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi