Kaitse piinamise või ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vastu
KAITSE PIINAMISE
VÕI EBAINIMLIKU VÕI ALANDAVA
KOHTLEMISE VÕI KARISTAMISE VASTU
Jim Murdoch
Sissejuhatus: piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld
EIÕK artikli 3 tõlgendamise üldpõhimõtted:
Artikli 3 tekst on lühike ja sisutihe. Keeld on absoluutne: sellest artiklist ei tohi taganeda isegi sõja ajal või muus hädaolukorras. Probleemse kohtlemise liike on väga mitmesuguseid, hõlmates jõu kasutamist ülekuulamisel, karistamist (surmanuhtlus ja kehaline karistus ning kinnipidamistingimused), väljasaatmine (väljaandmine ja teistesse riikidesse deporteerimine) ja diskrimineerimine; artikliga on kaetud nii füüsilised kui vaimsed kannatused. Kohtu tõlgendus on olnud ‘dünaamiline’, mille puhul riigi tegevust hinnatakse vastavalt Euroopas kohaldatavatele üldtunnustatud standarditele. Sellest tulenevalt ei ole ei selle garantii ulatus ega sisu staatilised, ent kui ühist standardit ei sedastata (nagu näiteks kinnipidamistingimuste osas), ei ole kaitse nii eesmärgipärane, kui olla võiks. Kohtu poolt omaks võetud tõlgendamispõhimõttel on kaks aspekti: esiteks peab füüsiline või vaimne kohtlemine, mille üle kaevatakse, olema saavutanud kõiki tingimusi arvestades raskusastme miinimumi; ja teiseks, kui selline alampiir on saavutatud, eristatakse piinamist, ebainimlikku kohtlemist või karistamist või alandavat kohtlemist või karistamist määrast lähtudes.
Vähima võimaliku raskusastme määramine. Seda küsimust vaetakse arvestades kõiki asjaolusid, näiteks kohtlemise kestust, selle füüsilist ja vaimset mõju ja ohvri sugu, vanust ning tervist. Kui levinud üldiste standardite järgi oli kannatus ülemäärane, loetakse alampiir ületatuks. Seega võivad avaliku poliitika kaalutlused teksti absoluutset olemust mõjutada. Öeldut illustreerivad eelkõige niisugused avaldused, milles püütakse vaidlustada üldisi ja spetsiaalseid kinnipidamistingimusi ja mille puhul pretsedendiõigus suundub sellele, et alati leidub "kannatuse või alanduse element" vältimatult juba karistuse olemuses eneses. Kontrollitakse ka, kas ei ole tegemist artikli 3 trivialiseerimisega püüdes seda kohaldada asjus, mille puhul artikli kirjutamise ajal silmas peetud tõsiduse aste on vaieldav. Pingeid puutumatuse kaitse ja indiviidi kaitse vahel illustreerib Costello-Roberts’i asi.
Castello-Roberts v United Kingdom. Kohus leidis viie häälega nelja vastu, et noore poisslapse kehaline karistamine ei olnud piisavalt tõsine, et enesest artikli 3 rikkumist kujutada. Vähemus ei olnud selle seisukohaga nõus ‘üksildasele ja ebakindlale 7-aastasele poisile’ osaks langenud karistuse ‘ritualiseeritud iseloomu’ tõttu.
Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise eristamine
Esimese katse neid kolme keelatud kohtlemisviisi eristada tegi komisjon Greek’i asjas järeldades, et ‘piinamine’ on spetsiifilisel eesmärgil ebainimlik kohtlemine (see tähendab, ebainimliku kohtlemise raskendatud juhtum); ‘ebainimlik’ tähendab ägedat valu, mis ühelgi tingimusel õigustatud ei ole; ja ‘alandav’ tähendab jämedalt alandavat kohtlemist või karistamist või indiviidi sundimist oma tahte või südametunnistuse vastu toimima. Ireland v United Kingdom asjas täpsustas kohus seda tõlgendust veelgi. ‘Piinamine’ on ‘tahtlik ebainimlik kohtlemine, mis põhjustab väga tõsiseid ja julmi kannatusi’; ‘ebainimliku kohtlemise või karistamisega’ kaasneb intensiivsete füüsiliste või vaimsete kannatuste põhjustamine; ja ‘alandav’ kohtlemine või karistamine on selline, mille eesmärgiks on ohvris tekitada hirmu, ahastust ja alaväärsustunnet, mis teda alandaks…’Niisugust lähenemist on toetanud edaspidised otsused. Tyrer’i asjas rõhutas kohus, et oluline on alanduse määr, ent selle üle tuleb otsustada konkreetsetest asjaoludest lähtudes. Karistusi puudutavates küsimustes (asi puudutas kohtu poolt sanktsioneeritud kehalist karistust) on olulised nii karistuse olemus kui sisu ja selle täideviimise viis ja võtted, mida tuleb vaadelda igasuguse karistusega vältimatult kaasneva alanduse taustal. Kuna iga juhtum on suhteline ja artiklit on tarvis tõlgendada ‘dünaamiliselt’ ja progressiivselt, on raske tõmmata selgeid piire püüdes sundida mahajäänud riike jõudma teistes Euroopa riikides kohaldatavate standardite kõrgusele, seejuures iga konkreetse juhtumi spetsiifilisi kohalikke tingimusi arvestades. Kreeka asjas (Greek case) leidis komisjon näiteks, et riigiametnike poolt kinni peetud isikute kohtlemisel võib taluda ja iseenesest mõistetavaks pidada ‘teatud jämedust’, rõhutades sellega tõsiasja, et erinevates ühiskondades ja isegi ühiskonna erinevates osades on piir, milleni vang võib füüsilist vägivalda aktsepteerida ilma seda julmaks või ülemääraseks pidamata, väga erinev. Samas keeldus kohus asjakohaseks pidamast valitsuse väidet, et kohtu poolt sanktsioneeritud kehalist karistust toetas rõhuv enamus kohalikust elanikkonnast.
Füüsiline või vaimne halvasti kohtlemine
Vägivalla kasutamine kinnipeetavate suhtes või ülekuulamispraktika mõned vormid võivad anda alust artikli 3 kohaldamiseks. Kreeka asjas (Greek case) pidas komisjon ‘vaieldamatult kindlaks’, et julgeolekupolitsei liikmed olid haldustegevuse korras kinnipeetavate suhtes kasutanud ‘piinamist või halvasti kohtlemist’. Komisjon lükkas tagasi valitsuse väite, et riiki saab kohustusi rikkunuks lugeda vaid siis, kui riik ise oleks niisugust kohtlemist kasutanud või täidesaatval tasandil kaevatud praktika suhtes sallivust üles näidanud ja asus seisukohale, et riigil tekib vastutus oma mistahes, ‘ka kõige madalama tasandi’ organi või asutuse tegevuse suhtes ‘isegi siis, kui riik ei ole selleks tegevuseks volitusi andnud või isegi siis, kui see toimub eeskirjadeväliselt või nendega vastuolus’. Ametliku sallivuse piiri küsimus muutub asjakohaseks siis, kui siseriiklikud õigusliku kaitse võimalused on ammendatud, sest kui teha kindlaks sallivus täidesaatval tasandil, ‘annab ainuüksi see fakt sügava põhjuse oletada, et kaebajal ei ole mistahes siseriikliku organi, sealhulgas kohtu kaudu, mingit võimalust õigust jalule seada…’. Antud juhul olid halvasti kohtlemise iseloom ja viis niisugused, et piinamist oli võimalik sedastada vaieldamatult, kuna käitumist võis kirjeldada piinamisena selle üldmõistetavas tähenduses. Ireland v United Kingdom asjas oli kohtlemise psühholoogiline (vastandina puhtfüüsilisele) iseloom see, mis mõjutas kohut oma otsuses riigi tegevust pigem ‘ebainimlikuks’ kui ‘piinamiseks’ nimetama.
Ireland v United Kingdom. Isikute suhtes, kellelt Põhja Iirimaal võeti vabadus terrorismi vältimise eesmärgil, kohaldati julgeolekujõudude poolt ülekuulamiste käigus ‘viit võtet’ (kapuutsiga pea kinnikatmine, seina äärde seisma panemine, pidevale mürale allutamine, une mittevõimaldamine ja toidust ilmajätmine), mis põhjustasid vähemalt ‘intensiivseid füüsilisi ja vaimseid kannatusi’ ja ‘akuutseid psühhiaatrilisi häireid’. Komisjon leidis, et tegemist oli ‘piinamisega’; kohus aga leidis, et see ei "põhjustanud selle termini all mõeldud konkreetse intensiivsus- ja julmuse astmega kannatusi" ja kujutas endast hoopis ‘ebainimlikku kohtlemist’.
Sellise kohtlemise kui fakti tuvastamine on sageli raskendatud, kuna kinnipeetav on isoleeritud ja ametlik eitamine või väljavabandamine on tõenäolised. Ometi ei saa mõnedel juhtudel faktidest järeldada muud, kui jõukasutust. Tomasi v. France asjas pidas kohus tähenduslikuks seda, et valitsus ei esitanud alternatiivset selgitust sellele, kuidas terroristliku tegevusega seotud mõrvas süüdistatu neljakümne kaheksa tunnilise politseivalve all viibimise ajal kehavigastusi sai ja arvestas ka muid tõendeid, kaasaarvatud avaldaja kaebusei kohtuliku läbivaatuse ajal. Kõiki asjaolusid silmas pidades luges kohus väljaspool põhjendatud kahtlust olevaks, et kehavigastused olid tekitatud politseiametnike poolt ja sedastas nende tõsiduse tõttu halva kohtlemise.
Kehaline karistamine
Küsimused artikli 3 raames. Terve rida Suurbritannia vastu esitatud avaldusi puudutas alaealiste kehalist karistamist kas kohtu poolt sanktsioneerituna või õpetaja poolt kohaldatuna, riiklikes või erasektori koolides, määratuna kohtu või kooliõpetaja poolt.
Kehaline karistamine Šoti õiguses
Ei ole selge, kui suured on vanemate õigused oma laste kehalisel karistamisel. Seadus kaitseb ‘mõõdukat ja mõistlikku karistust’, ent seda tuleb tõenäoliselt tõlgendada kaasaegsete arusaamade valguses karistuse sobivusest ja ulatusest. Š oti õiguse komisjon soovitas, et karistamist ei tohiks kaitsta, kui kasutatakse keppi, rihma või muud sarnast eset või kui on olemas tõsise vigastuse tekitamise reaalne oht, või kui valu või ebamugavus on pikemad kui lühiajalised, ent parlament otsustas seda kitsendust mitte sisse viia, kuigi tal selleks võimalus avanes.
Kinnipidamistingimused
Piinamise vastase komitee (Torture Committee) tegevuse põhieesmärgiks on ära hoida "piinamist" või "ebainimlikku ja alandavat kohtlemist või karistamist", millest räägib ka Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 3 ja mida on tõlgendatud näiteks niisuguse käitumise keeluna, nagu seda on kehaline karistamine (ja mõned deporteerimise ja väljaandmise juhud). Veelgi kriitilisemalt väljendudes on üldiste kinnipidamistingimuste artikliga 3 vastavusse viimine osutunud raskeks. Üldine arusaam näib olevat selline, et alati on seadusliku karistuse olemuses "vältimatu kannatuse või alanduse element". Isegi vaimuhaiglate äärmiselt ebarahuldavad tingimused võivad pääseda artikli 3 tsensuurist. Komisjoni ja kohtu otsuseid tuleb siiski lugeda väga suure tähelepanuga, kuna väga palju sõltub konkreetse avaldajaga seotud oludest ja isegi siis, kui kritiseeritakse mingit käitumist või kohtlemist, tuvastatakse selle sätte rikkumist juhtudel, kui on tegemist riigi äärmusliku või ülemäärase tegevusega, kui riik ei ole võtnud erakorralisi humanitaarmeetmeid, või kui individuaalsetel juhtudel tuvastatakse, et vangistus on isikule avaldanud äärmuslikku psühholoogilist mõju eriliste kinnipidamistingimuste tõttu. Seega kui "teistega suhtlemisest pikaajaline eemaldamine on ebasoovitav", tuleb seda vaadelda lähtudes "selle kohaldamise konkreetsetest tingimustest, kaasaarvatud selle rangus, kestus ja eesmärk, aga ka selle mõju asjaosalistele", sellal kui riigi huvid (näiteks julgeolekukaalutlused või õigusemõistmise huvid) võivad koguni õigustada üksikvangistust koos sensoorse tunnetuse võimaluste äravõtmisega. Teisalt peavad riigivõimud "rakendatud vangistusmeetmete üle pidevat kontrolli säilitama, tagamaks kõigi vangide tervise ja heaolu järgides tavalisi ja mõistlikke nõudmisi vangistamisele".
Deporteerimine või väljasaatmine teise riiki, kui on tugev põhjus uskuda, et isik allutatakse seal piinamisele või ebainimlikule või alandavale kohtlemisele
Soering v United Kindgom asjas leidis kohus, et riik rikuks artiklit 3, kui ta deporteeriks või saadaks indiviidi välja teise riiki, ‘kui on olemas põhjendatud risk, et asjassepuutuv isik allutatakse seal piinamisele või ebainimlikule või alandavale kohtlemisele või karistusele’. Küsimuse all oli Soeringi võimalik väljasaatmine Ameerika Ühendriikide Virginia osariiki, kus talle oleks esitatud surmanuhtlusega karistatav süüdistus. Tuvastati, et on olemas Soeringi surmamõistmise risk ja seega oleks tema suhtes kohaldatud erilisi, hukkamiseelseid kinnipidamistingimusi, mis juba oma olemuselt tähendaksid ebainimlikku või alandavat kohtlemist (‘surmaootajate fenomen’). Kohtu otsus on siiski veelgi laiema tähendusega. Kohus juhtis erilist tähelepanu võimalusele, et surmaotsuse kohaldamise viis, indiviidi isklik seisukord (nagu tema vanus või vaimne seisund, nagu Soeringi puhul), või karistuse ebaproportsionaalsus kuriteo suhtes, võivad artikkel 3 alusel rääkida väljasaatmise vastu juhul, kui isikut ootab surmanuhtlus. Nimetatud põhimõte kehtib deporteerimise ja väljasaatmise asjades ka muude piinamise või ebainimliku või alandava kohtlemise vormide korral.
Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vastase Euroopa komitee standardid
Piinamise vastase komitee seisukohad on sootuks jõulisemad. Komitee võitleb innukalt eelkõige just kinnipeetavate halva kohtlemise vastu. See on "tsiviliseeritud käitumise põhimõtete seisukohalt sobimatu" ja "kahjulik mitte üksnes ohvrile vaid ka selliselt käituvat ametnikku alandav ja lõppkokkuvõtteks kahjulik" riigivõimudele. Türgi puhul sedastatud tavapäraseks saanud piinamine iseenesest oli piisavalt vastuvõetamatu näitamaks, et samasuguse hukkamõistu pälviks riigi tegevus juhul, kui komisjonile vastavad avaldused esitataks, ent tõeliseks kontrastiks on seisukoht "ebainimliku või alandava kohtlemise" suhtes, mis piinamise vastase komitee arvates võib tähendada nii positiivseid tegusid kui tegematajätmisi. Halvasti kohtlemist on sedastatud seoses spetsiifiliste kohtlemise või praktikaga, aga ka üldistes kinnipidamistingimustes, mille puhul Inimõiguste Komisjon tõenäoliselt ei oleks täheldanud artikli 3 rikkumist. Nii on piinamise vastane komisjon vaidlustanud niisugust halvasti kohtlemist nagu üksikvangistus, mis võib tekitada "isolatsioonisündroomi", ülerahvastatud või halvastivarustatud kinnipidamistingimustes hoidmine, viis, kuidas politsei asüüli taotlejaid üle kuulab ja vangide käeraudadega haiglavoodi külge lukustamine tsiviilhaiglates. Prantsuse tava, mis lubas vangide omavahelisi avalikke seksuaalsuhteid nimetati "alandavaks" ja alaealiste hoidmist teatud kinnipidamiskongides "ebainimlikuks".
Raskusi valmistab samade terminite - ebainimlik või alandav kohtlemine - kasutamine erinevatel eesmärkidel. Komisjon ja kohus on pidanud kujundama oma mõõtkava selleks, et võimalikult õigesti hinnata tekitatud füüsilise või vaimse valu tõsidust, sest piinamise ja ebainimliku või alandava karistamise keelu absoluutsest ja õiguslikust olemusest tulenevalt ei ole sellest ülesandest võimalik mööda hiilida. Selle tulemuseks on, et ka suhteliselt jämedaid karistamise või kohtemise juhtumeid ei pruugitagi hukka mõista. Kas piinamise vastane komisjon peaks end niisuguse pretsedendiõigusega seotuks lugema? On avaldatud seisukohta, et mistahes deporteerimisega kaasneb "lootusetu segaduse seisund, õiguslik ebakindlus ja lõppkokkuvõtteks usu nõrgenemine inimõiguste konventsiooni mehhanismide suhtes" ja et sellepärast võiks piinamise vastane komisjon keskendada oma tähelepanu "hämarale alale" täiesti vastuvõetamatute kinnipidamistingimuste vahel ja niisuguste tingimuste vahel, mis päris täpselt ei vasta artikli 3 nõudmistele ning anda tõsisemad asjad komisjoni arutada. See aga õõnestaks piinamise vastase komisjoni raison d’źtre’d. Sellega rõhutatakse komisjoni ja kohtu poolset kaitset, selle asemel et käsitleda küsimust, kas need asutused on kinnipeetavate õigusi adekvaatselt kaitsnud. Märksa õigem oleks komisjonile ja kohtule esitada need piinamise vastase komisjoni ettekanded, milles on tuvastatud "ebainimlikud või alandavad" olukorrad ja püüda neile laiendada artikli 3 kaitset. Ei ole selge, kas komisjonile meeldiksid püüded tema pretsedendiõigust revideerida; säärane argument tõstatati Delazarus v United Kingdom asjas 1993. aastal, ent siis suudeti vastusest kõrvale hoida. Piinamise vastane komisjon oli kritiseerinud kinnipidamistingimusi inglise mõnedes vanglates, viidates sellele, et ülerahvastatus, korraliku reovete äravoolu puudumisest tingitud "põrandamärgamine" ja sobimatu rez iim tekitasid kumulatiivse efekti, mis kujutab endast "ebainimlikku ja alandavat kohtlemist". Valitsus reageeris piinamise vastase komisjoni ettekandele mööndes, et olukorda on küll vaja parandada, kuid komisjoni hinnang oli vale. Delazarus’i avaldus tugines osaliselt piinamise vastase komisjoni ettekandel. Siis õnnestus komisjonil vältida otsustamast, missugust kaalu piinamise vastase komisjoni ettekandes sisalduvatele konkreetsetele faktidele anda:
Komisjon ei kahtle selles, et tingimused Wandsworth’i vanglas, sealne ülerahvastatus, korraliku reovee äravoolu ja hügieenitingimuste puudumine, on äärmiselt ebarahuldavad ja vajavad kiireloomulist parandamist … Ometi on komisjon pädev käsitama vaid talle esitatud asja ja mitte Wandsworth’i üldist olukorda. Käesolevas asjas ei saa avaldaja kaevata ülerahvastatuse üle, kuna kogu oma Wandsworth’is viibimise aja oli ta üksikkongis. See tõsiasi oleks pidanud vähendama kongis korraliku reovee äravoolu puudumisest tingitud raskusi.
Seni on väited artikli 3 progressiivse ümbertõlgendamise võimalikkusest takerdunud sellesse, et suurem osa pretsedendiõigusest räägib selle vastu ja sellest tulenevalt on diskussioon keskendunud lisaprotokolli vastuvõtmise ümber, millega tagada vangidele protseduurilised lisaõigused ja vähimad vajalikud tingimused ja teenused (nagu meditsiiniabi, toit, koolitus jne.). Kuigi Delazarus’i asjas suudeti vältida "lootusetu segaduse seisundi" ohtu, annavad piinamise vastase komisjoni ettekanded avaldajatele jätkuvalt ainet oma kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks. Kuigi inimõiguste konventsiooni kohaldamismehhanismis on olemas teatavad struktuurilised piirangud, võiks komisjoni ja kohtu vähem jäiga suhtumise korral tekkida võimalus inimõiguste konventsiooni raames saavutada midagi sarnast Ameerika Ühendriikides asetleidnuga, kus kinnipeetavad on süstemaatiliselt enda kaitseks kasutanud õiguste billi (Bill of Rights) ja osariikide põhiseadusi, ja sellega oluliselt mõjutanud kinnipidamistingimusi, mille parandamine on tagatud mõnes mõttes põhiseadusliku sündsuse ja kohtuliku pädevuse arvelt. Tõeliselt üllatav on see, piinamise vastase komitee loonud riigivõimud on lubanud ühel institutsioonil dikteerida mitte ainult nende vaid ka komisjoni ja kohtu inimõigusi puudutavaid hoiakuid. Seda, kas need asutused lubavad piinamise vastase komisjoni ettekandeid kasutada selle Pandora laeka avamiseks, saame alles näha.