Riigikohtus menetluses oli tsiviilasi, kus võlausaldaja nõudis pankrotihalduri kohustusliku vastutuskindlustuse andjalt pankrotihalduri poolt tahtlikult tekitatud kahju ees hüvitist. Hagi kohaselt omastas pankrotihaldur võlgniku pangakontolt õigusliku aluseta tehtud ülekannete kaudu raha.

Riigikohus selgitas lahendis, et kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse puudumine olukorras, kus kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult, on kindlustuse üldine põhimõte (vt eelkõige VÕS § 452 lg 1, § 492 lg 3 teine alternatiiv, § 501 teine alternatiiv, § 513, § 540, § 551 ja § 564, samuti KarS § 212 lg 1 esimene alternatiiv). Kui kindlustusandja peaks oma kohustuse täitma ka kindlustusvõtja tahtluse korral, oleks see vastuolus kindlustuse olemuse ja eesmärgiga. 

Pankrotihalduri kohustusliku vastutuskindlustuse puhul lubab PankrS § 64 lg 2 selge sõnaga pankrotihalduril ja kindlustusandjal kokku leppida, et kindlustatud ei ole kohustuse tahtlikust rikkumisest tekkiv vastutus. Seega ei ole seadusandja näinud ette, et võlgnikule, võlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse täitmist, tuleks pankrotihalduri poolt tahtliku kahju tekitamise korral tagada kohustusliku vastutuskindlustuse kaitse. Selliste rikkumiste korral saab esitada nõudeid üksnes pankrotihalduri ning tema üle järelevalvet tegevate isikute vastu, kui hoolsa järelevalvega oleks olnud võimalik kahju ära hoida.

Riigikohtu otsusega saab tutvuda siin [1].