Arutusel olnud kohtuasjas süüdistati Toomas Tamme, Küllike Nammi ja Kalev Kangurit kelmuses ning Tammele heideti ette ka valeütluste andmist ja Nammile võltsitud dokumendi kasutamist. Maakohus [1] mõistis süüdistatavad õigeks ning ringkonnakohus [2] ja Riigikohus jätsid otsuse põhiosas muutmata.
 

Riigikohus nõustus oma tänases lahendis maa- ja ringkonnakohtuga muu hulgas selles, et Tamme e-postkasti sisu väljanõudmisel rikuti oluliselt seadust, mistõttu pole tema postkasti vaatlusprotokolli lubatud tõendina kasutada.
 

Nimelt saatis kaitsepolitsei Teliale päringu, milles paluti väljastada kahtlustatava e-postkasti sisu. Kogutud teave hõlmas Tamme e-kirjavahetust aastail 2015–2018. Prokuratuuri hinnangul oli tegemist adressaadini jõudnud kirjadega, mille väljastamist saab nõuda päringu teel. Kaitsjad leidsid seevastu, et kirjad olid saatmisprotsessis ja nendega tutvumine oli võimalik üksnes kohtu loal. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustus kaitsjatega, et prokuratuuri käsitlus oli ekslik.
 

Teavet võib nõuda põhjendatud ulatuses
 

Põhiseaduse järgi on edastatavate sõnumite saladus kaitstud ja erandid on lubatud üksnes kohtu loal. Riigikohus on varem selgitanud, et teel olevad sõnumid on kaitstud rangemalt, kuna need on saatja ja saaja mõju alt väljas.
 

Sõltumata sellest, kas e-kiri on saaja e-posti kontol kättesaadav, on ikkagi tegemist kommunikatsiooniprotsessi sekkumisega, kui kirjaga tutvumiseks ei kasutata mitte kirja saaja või saatja e-posti kontot, vaid hoopis teenusepakkuja käsutuses olevat teavet, mille üle kirjavahetuse osapooltel ei ole kontrolli.
 

Praeguses asjas on prokuratuur kinnitanud, et lõppkasutajal puudus võimalus mõjutada kirjade varundamist ning varukoopiate säilitamist ja väljastamist. Järelikult sai uurimisasutus kohtu loata teenusepakkuja kaudu juurdepääsu süüdistatava e-postkasti sisule, mis oli kommunikatsiooniprotsessis.
 

Samuti oli Riigikohtu hinnangul lubamatu see, et teenusepakkujalt nõuti välja kogu e-postkasti sisu, piiramata päringu ulatust näiteks kahtlustuse ajaperioodiga. Prokuratuur ei suutnud loogiliselt põhjendada ligikaudu nelja aasta e-kirjade kasutamise vajalikkust.
 

Erinevalt ringkonnakohtust ei välista Riigikohus aga võimalust, et vaidlusalust teavet võib koguda kohtu loal toimuva läbiotsimise teel – näiteks kui e-kirjade saamiseks soovitakse läbi otsida serverit ja selle asupaika. Samuti on võimalik lähtuda seaduses posti- ja telegraafisaadetiste arestimiseks ja läbivaatuseks ette nähtud korrast.
 

Kuna kohtuasi puudutas üksnes e-posti teenuse pakkuja juures säilitatud kirjade kasutamist, ei võtnud Riigikohus täpsemat seisukohta küsimuses, kas näiteks tööandja valduses olevate e-kirjade puhul võiksid kehtida erinevad nõuded.
 

Kulude hüvitamisel tuleb arvestada ka riigi õigusabi tasu määrasid
 

Riigikohus juhtis otsuses tähelepanu ka valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise põhimõtetele. Vastavalt seadusele ei hüvitata süüdistatavale kaitsekulusid piiramatult, vaid üksnes mõistlikus ulatuses. Senises kohtupraktikas on mõistlikkuse hindamisel arvestatud peamiselt kaitsja tehtud toimingute vajalikkust, kulutatud aja põhjendatust ja tunnitasu suurust.
 

Riigikohus märkis, et kuigi kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta õigusteenuse turuhinda, peab riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest kulude hüvitamisel edaspidi rohkem silmas pidama advokaatidele riigi õigusabi eest makstava tasu määrasid. Kohus leidis, et raske on mõistlikuks lugeda kulusid, mis ületavad võimalikku riigi õigusabi tasu ligi kümme korda.