President Alar Karis vaidlustas Riigikohtus mullu Riigikogus vastu võetud seadusemuudatused, millega keelatakse Eesti usulisel ühendusel sidemed välisriigis asuva usuorganisatsiooni või vaimuliku juhiga, kelle tegevus ohustab Eesti riiki.
 

Seletuskirja järgi on muudatuste eesmärk tõkestada vaenuliku mõjutustegevuse jõudmist koguduse liikmeteni või kloostris elavate inimesteni. Presidendi hinnangul on aga seaduses sätestatud keeld liialt lai ja ebaselge ning piirab ülemäära usu- ja ühinemisvabadust.
 

„Riigikohus leidis, et president juhtis oma taotluses põhjendatult tähelepanu probleemidele seaduse selguses ja arusaadavuses. Samas ei too igasugune ebaselgus ja tõlgendamisvajadus alati kaasa seaduse põhiseadusevastasust. Praegusel juhul oli Riigikohtu enamuse hinnangul võimalik sisustada seadust kitsendavalt nii, et riigipea välja toodud riske saab seaduse rakendamisel maandada,“ selgitas Riigikohtu esimees Villu Kõve.
 

Riigikohus märkis otsuses, et vaidlustatud seaduse puhul on ühelt poolt kaalul usu- ja ühinemisvabaduse tõsine riive, kuna see võib kaasa tuua usulise ühenduse sundlõpetamise, mis mõjutaks kõiki sinna kuuluvaid inimesi. Teisalt on aga kaalul riigi julgeolek ja põhiseaduslik kord, mis on üldjuhul kaalukam hüve.
 

Põhiseaduse preambuli järgi on riigi esmane ülesanne sisemise ja välise rahu kaitsmine. Nii on riigil kohustus võtta kasutusele meetmeid ka vaenuliku mõjutustegevuse takistamiseks. Vaidlusalune seadus ei luba Riigikohtu hinnangul usulisi ühendusi meelevaldselt sundlõpetada ning seda on võimalik tõlgendada ja rakendada põhiseadusega kooskõlas.
 

Kindlaks tuleb teha tegelik oht
 

Riigikohus selgitas, et Eesti usulise ühenduse seos välismaise usuorganisatsiooniga muutub keelatuks alles ja ainult siis, kui see kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale. See oht peab väljenduma välisriigis asuva usulise ühenduse tegevuses ning olema tegelik, mitte abstraktne. Oht võib seisneda näiteks Eesti-vastase tegevuse õhutamises, toetamises või rahastamises.
 

Ohu ilmnemisel peab Eesti usuline ühendus katkestama oma põhikirjast või muust sarnasest dokumendist tuleneva haldusliku sideme välisriigis asuva usuorganisatsiooniga. See side võib väljenduda näiteks allumises välismaisele kontrollile personali eelvalikul või muudes juhtimisküsimustes. Samuti on keelatud majanduslik sõltuvus ohtlikuks peetavast usuorganisatsioonist. Küll aga ei keela seadus usutunnistuslikku ja õpetuslikku seotust, kuna selline keeld jäeti eelnõust menetluse käigus välja.
 

Riigikohus märkis, et riigi julgeolek on kaalukas põhiseaduslik väärtus, millega on võimalik põhjendada paljusid piiranguid. See ei tohiks aga muutuda kattevarjuks riigi omavolile. Kui põhiõigusi piiratakse riigi julgeoleku kaitse eesmärgil, siis tuleb selle sisustamisel olla vaoshoitud ja ettevaatlik. Usulise ühenduse seni aktsepteeritud sidemete katkestamise nõudmiseks peavad olema kaalukad põhjused.
 

Sundlõpetamine on viimane abinõu
 

Riigikohus rõhutas, et juriidilise isiku saab seaduse järgi lõpetada vaid viimase abinõuna, kui vähem piiravad lahendused ei ole võimalikud ega tõhusad. Kui siseminister esitab maakohtule usulise ühenduse sundlõpetamise taotluse, siis peab kohus andma ühendusele kõigepealt tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ja seejärel asja lahendama uurimisprintsiibist lähtudes. Ühendus saab enda sundlõpetamist vaidlustada ringkonna- ja Riigikohtus.
 

Vaidlustatud seaduseelnõu aruteludes ja seletuskirjades, aga ka hilisemas kohtumenetluses on näitena selle vajalikkusest toodud Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku ja Pühtitsa kloostri seotust Vene Õigeusu Kirikuga. Samas arutas Riigikohus asja presidendi taotlusel abstraktse normikontrolli menetluses, mis võimaldab hinnata seaduse põhiseadusele vastavust ainult üldiselt. Seega ei ole välistatud, et kui tulevikus taotletakse mõne konkreetse usulise ühenduse sundlõpetamist, siis võib kohus jõuda ka teistsugusele tulemusele.
 

Üldkogu on Riigikohtu kõrgeim otsustuskogu, kuhu kuuluvad kõik ametis olevad riigikohtunikud. Selle kohtuasja lahendamisel osales 17 kohtunikku. Otsusele lisasid eriarvamuse kuus kohtunikku, kelle hinnangul oleks tulnud presidendi taotlus rahuldada, sest seadus ei vasta põhiõiguste tagamiseks olulisele õigusselguse põhimõttele.