Perehüvitiste seaduse järgi on tööl käival naisel võimalik kuni 70 päeva enne lapse eeldatavat sünniaega saada ema vanemahüvitist. Pärast ema või isa vanemahüvitise saamist on aga mõlemal vanemal õigus jagatavale vanemahüvitisele, mille arvestamisel lähtutakse lapse tegelikust sünnikuust.

Arutusel olnud kohtuasi puudutas ema, kelle laps sündis kaks ja pool kuud enneaegsena. Kõigepealt määras Sotsiaalkindlustusamet (SKA) naisele lapse eeldatava sünniaja põhjal ema vanemahüvitise ja hiljem tegeliku sünniaja alusel jagatava vanemahüvitise. Kuna laps sündis eeldatust varem, nihutas SKA paar kuud ettepoole ka hüvitise arvestamise perioodi. Ema sissetulek oli sel ajavahemikul väiksem, mistõttu vähenes tema kalendripäeva hüvitis 16 euro võrra.

Ema vaidlustas SKA otsuse halduskohtus, soovides, et talle määrataks jagatav vanemahüvitis sama perioodi alusel nagu ema vanemahüvitis. Halduskohus rahuldas kaebuse, pidades ema õigusi rikkuvaks ja põhiseadusevastaseks olukorda, kus enneaegse lapse puhul arvutatakse jagatava vanemahüvitise suurus lapse tegeliku, mitte eeldatava sünnikuu põhjal.

Seletuskiri ei saa muuta seaduse sõnastust

Riigikohus märkis oma tänases lahendis, et Riigikogu muutis perehüvitiste seaduse (§ 39 lg 3 p 2) sõnastust 2022. aastal. Eelnõu lisamaterjalide kohaselt oli muudatuse eesmärk luua olukord, kus mõlema vanema puhul on jagatava vanemahüvitise arvestusperiood sama. Kui tugineda ainult sellele muudatusele, siis võiks ema saada nüüd tõepoolest hüvitist kõigepealt ühe ja siis teise ajavahemiku alusel. Ent seaduses on ka kirjas, et sama lapse eest korduval hüvitise taotlemisel ei arvutata reeglina selle suurust ümber (§ 45 lg 3). Selge erandina on ümberarvutus lubatud ainult töötasu alammäära muutumise korral.

Neid paragrahve koos vaagides leidis Riigikohus, et halduskohtu välja toodud põhiseaduslikku probleemi ei esine. Seadust tervikuna lugedes tuleb seda mõista nii, et ema vanemahüvitise asemel jagatava vanemahüvitise maksmisel ei tohi hüvitise suurust ümber arvutada. Seega oleks pidanud vanemahüvitise suurus jääma olenemata lapse sünniajast samaks.

Lisaks rõhutas Riigikohus lahendis ka läbimõeldud ja kvaliteetse õigusloome olulisust. Kohus märkis, et seadusandlik võim kuulub Riigikogule, mitte seaduseelnõusid või nende seletuskirju ettevalmistavatele ametnikele. Seadusandja vastutab selle eest, et tema tahe kajastuks seadustes selgel moel. Eelnõu seletuskirju, muudatusettepanekute põhjendusi, menetlusosaliste arvamusi jms tuleb küll tõlgendamisel silmas pidada, kuid neile ei saa anda ülekaalukat tähendust seaduse enda sõnastuse ja eesmärkide ees.

Tegemist on ajakirjanduslikuks kasutamiseks mõeldud pressiteatega, kus Riigikohtu 14. septembri 2026 määruse [1] sisu on võetud kokku laiemale avalikkusele arusaadavas lihtsustatud ja üldistatud vormis.