Riigikohus selgitas mitteabielulises kooselus elavate inimeste vahelisi võimalikke varalisi nõudeid
Riigikohus leidis 14. oktoobril avaldatud otsuses, et seltsingulepingu puudumisel ei ole võimalik mitteabielulise kooselu vältel soetatud esemeid jagada. Teatud eelduste esinemisel võib olla küll võimalik hüvitada vara juurdekasv, kuid selleks tuleb esitada kohtule vastav nõue.
Riigikohus märkis asjas nr 2-23-5185 tehtud lahendis, et kui mitteabielulise kooselu vältel on soetatud esemeid või neid on parendatud, aga tuvastamata jääb seltsingulepingu olemasolu või ei ole kinnisasja soetamisele suunatud seltsinguleping sõlmitud seaduses ettenähtud vormis, siis ei ole võimalik nõuda nende esemete jagamist. Küll aga võib olla võimalik nõuda vara juurdekasvu hüvitamist, mis on seltsinguvara jagamise nõudega võrreldes erinev nii hagi eseme kui aluse poolest.
Kooselu vältel soetatud esemete jagamine on võimalik, kui pooled on sõlminud seltsingulepingu ja pooltele on moodustunud seltsinguvara. Seejuures kinnisasja ühisomandisse soetamise leping (seltsinguleping) peab olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis.
Kui pooled ei ole sõlminud seltsingulepingut või ei ole seda teinud vormis, mis võimaldab soetada kinnisasja ühisomandisse, ent (1) mitteabielulise kooselu vältel on omandatud konkreetne suurema väärtusega ese (nt kinnisasi) või loodud ühiselt muu oluline ja kestva tähendusega varaliselt hinnatav hüve (nt parendatud kinnisasjal asuvat elamut), (2) mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused, (3) pooltel oli eset omandades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks, siis on võimalik nõuda vara juurdekasvu hüvitamist, kuid mitte eseme jagamist.
Vara juurdekasvu hüvitamise nõue on rahaline nõue, mida kohus saab resolutsioonis lahendada üksnes juhul, kui see on kohtule esitatud, sellelt on tasutud riigilõiv ja kohus on selle menetlusse võtnud. Kohus ei saa omal algatusel menetleda vara juurdekasvu hüvitamise nõuet ja välja mõista hüvitist. Seda ka mitte juhul, kui kohtule on esitatud seltsinguvara jagamise nõue.
Samuti kordas Riigikohus mõtet, et lisaks hagi esemele tuleb hagiavalduses esile tuua hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, st asjaolud elulise sündmuse kohta (faktikogum), mille tuvastamisega hageja seob oma nõude. Seejuures tuleb silmas pidada, et seltsinguvara jagamise nõude ja vara juurdekasvu hüvitise nõude alus on erinev. Vara juurdekasvu hüvitamise nõude puhul tuleb hagejal mh selgelt välja tuua, missuguseid olulisi ja võrreldavaid majanduslikke (rahaliselt hinnatavaid) panuseid tegi hageja eseme omandamiseks või parendamiseks ja kuidas need mõjutasid eseme väärtust.
Kui kohtule esitatakse rahaline nõue vara juurdekasvu hüvitamiseks, kuid juurdekasvu rahalist väärtust on keeruline tuvastada, võib olla otstarbekas TsMS §-s 2 sätestatud menetlusökonoomia tagamiseks teha asjas vaheotsus TsMS § 449 lg 1 mõttes nõude eelduste esinemise (nõude põhjendatuse) tuvastamiseks.