Raske jalg

Oli 10. juuni hommik. Kevin oli Tartust autoga koju sõitnud vist vähemalt sada korda sellest ajast saadik, kui ta juhiload sai. Ta tundis teed hästi: tee oli sirge ja ainult põllud mõlemal pool. Tavaliselt oli suvekuudeks sellel teelõigul ka piirkiirust tõstetud, kuid sel suvel oli Maanteeamet otsustanud, et mingisugust piirkiiruse tõstmist ei tule. Riigis on mitu õnnetust juhtunud, ja nagu Maanteeameti juhataja pressiteates seletas, polevat autojuhid piirkiiruse tõstmist välja teeninud. Nii jäigi suveks piirkiiruseks 90 km/h.

Kui Kevin eelmisel päeval Tartusse sõitis, oli teelõigul veel käimas teepiirete parandamine ning ajutise liiklusmärgiga oli kümnekilomeetrisel lõigul tunnikiirus piiratud 30 km peale. Tänaseks oli teetöö lõppenud, uued läikivad piirded olid tee ääres ja töölisedki nädalavahetuseks koju saanud. Ajutine liiklusmärk, mis nõudis piirkiirust 30 km/h, oli, tõsi küll, endiselt tee ääres püsti. Kell oli 6 hommikul ja Kevinil oli kiire. Kevin töötas mööblivabrikus ning oleks esialgu pidanud õhtuses vahetuses olema, kuid ülemus oli talle helistanud, et hommikuse vahetuse mees jäi haigeks ja Kevinil tuleb teda hommikuks asendama minna. Koorem pidi juba esmaspäeval välja minema ja teha oli veel palju. Kevin nägi küll kiiruspiirangu märki, kuid samamoodi nägi ta ka seda, et teetööd olid ammu lõppenud ja aeglaseks sõiduks tegelikult põhjust ei ole. Ka tema ees sõitnud masin ei paistnud pidurdavat. Nii veereski Kevini BMW jätkuvalt kiirusega 90 km/h, kui kõrvaltee otsa pealt kiirust mõõtnud politseipatrull oma masinal vilkurid ja sireeni käima pani ja Kevinile järele sõitis.

„Juhiload palun,“ oli politseiametniku jutt konkreetne. Ja siis: „Davai, Bemmi-Kevin, autost välja!“ See lõi Kevini pahviks. Tal polnud senini politseiga ebameeldivaid kontakte olnud, kuid käimasolev küll midagi head ei tõotanud. Politseinik lasi Kevinil esmalt läbi lugeda protokolliblanketile kirjutatud menetlusaluse isiku õigused ja sellele alla kirjutada. Kevin küll proovis politseinikule seletada, et tee oli kuiv ja puhas ja sile ja tühi ning nähtavus hea, märk ka ilmselt vaid kogemata vedelema jäänud ja Kevinil endal koledasti kiire ning sugugi mitte endast sõltuvatel põhjustel, kuid politseinikku tema põhjendused ei huvitanud. Ta vaid ühmas Kevinile vastuseks: „Seda juttu võid sa komissarile rääkida, kui ta sul load ära võtab. Millest sa aru ei saa? Kord on kord ja ei ole meil siin midagi bemmi-meestega nännutada. Siit sul load lähevad.“

Patrullpolitseinikul oli õigus: hoolimata Kevini kirjutatud vastulausest otsustas politsei karistuseks kiiruse ületamise eest Kevinil juhiload kuueks kuuks ära võtta ja lisaks veel 800 eurot trahvi teha. Otsuses kirjutas politseikomissar, et Kevini vastuväited on kõik ebaolulised, kuna seaduses ei ole ette nähtud, et liiklusmärkide nõuetest võiks ükskõik millisel nimetatud põhjusel kõrvale kalduda. Seda olenemata sellest, et Kevinil oli autot vaja tööl käimiseks ja trahviraha oleks kõikide igakuiste väljaminekute kõrvalt ehk alles viie kuuga kokku kraapinud.Kevin otsustas väärteootsuse vaidlustada maakohtus. Kuidas lahendaksid kohtunikuna tema kaebuse?

Abistavad küsimused:

1. Mis on liiklusmärkide ja liiklusjärelevalve eesmärk? Kas riik tohib kodanike tegevusvabadust piirata, ilma et selleks oleks mõjuv ja vajalik põhjus?
2. Kas ja milline tähendus on sellel, et karistus seaks karistatava majanduslikult ja eluliselt raskesse olukorda, mh võiks kaasa tuua töö kaotuse?
3. Millistel juhtumitel võib kodanik liiklusreeglitest kõrvale kalduda?
4. Kas politseiniku ebaviisakas käitumine või see, et kõiki rikkujaid kinni ei püüta, mõjutab kuidagi õigusrikkuja vastutust?