Kirke Maria Lepik
Tartu Maakohtus tuleb arutlusele Kevini juhtum, kes on edasi kaevanud politseikomissari otsuse määrata talle kiiruse ületamise eest 800 euro suurune rahatrahv ning juhtimisõigusest ilma jäämine kuueks kuuks.
KEVINI ESINDAJA KOHTUKÕNE
Üks olulisemaid Eesti riigiõiguse aluspõhimõtteid on õigusriigi põhimõte. See tähendab, et isikut tohib karistada vaid konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus. Arvan, et minu kliendile, Kevinile, on määratud karmim karistus, kui seda tema toimepandud süüteo raskust arvestades õige on.
Minu klient ületas suurimat lubatud sõidukiirust, sõites teel, kus ajutine liiklusmärk seadis piirkiiruseks 30 km/h, kiirusega 90 km/h. Seega ületas ta kiirust 60 km/h ning sellist rikkumist võib liiklusseaduse järgi karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Minu kliendile määrati seega maksimaalne rahatrahv suurusega 800 eurot ning lisaks võeti kuueks kuuks temalt ära juhtimisõigus. Kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on küll kooskõlas seadusega, kuid leian, et siinkohal pole arvesse võetud karistusseadustiku § 56. Paragrahv 56 nimelt sätestab, et karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Järgnevalt selgitan, miks arvan, et seda paragrahvi pole järgitud ja seega tuleks Kevini karitust leevendada.
Teelõik, millel Kevin kiirust ületas, on hea nähtavusega sirge teelõik, kus juhtumi toimumise ajal olid head ilmaolud ning millel tavapäraselt on lubatud sõita kiirusega kuni 90 km/h. Ajutine liiklusmärk, mis seadis piirkiiruseks 30 km/h, oli sinna paigaldatud eesmärgiga tagada ohutus teetööde teostamise ajal. Hommikul, mil Kevin kiirust ületas, olid teetööd juba lõpetatud, ent ajutine liiklusmärk seisis endiselt tee ääres. Seega, liiklusmärk, mis pidanuks muutma liiklemise ohutuks, pigem takistas nüüd sujuvat liiklusvoogu ega täitnud oma eesmärki. Liiklusseaduse § 6 sätestab, et liikluse korraldamise eesmärk on tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus. Seega oli ajutise liiklusmärgi tee äärde n-ö unustamine vastuolus liiklusseaduse eesmärgiga ning seda kui kergendavat asjaolu oleks tulnud arvesse võtta Kevinile karistuse määramisel.
Teine põhjus, miks Kevini esindajana leian, et määratud karistus on liialt karm, on see, et arvesse pole võetud minu kliendi majanduslikku olukorda ja võimekust trahvi tasuda. Minu kliendi igakuise sissetuleku keskmist suurust arvestades oleks tal võimalik trahv tasuda kõige varem 5 kuu jooksul. Sedagi vaid juhul, kui juhtimisõigusest ilma jäämine ei mõjuta tema võimalust töötada. Nimelt vajab minu klient autot igapäevaselt tööl käimiseks, mistõttu on väga tõenäoline, et juhtimisõiguse kaotamise korral kaotaks Kevin ka oma praeguse töö. Sellise stsenaariumi korral lükkuks trahvi täielik tasumine veelgi kaugemasse tulevikku ning ajaks, mis kulub mu kliendil uue töökoha leidmiseks, muutuks Kevin suuresti riigi abirahadest sõltuvaks. Selline tulemus pole aga kindlasti ei liiklusseadusandluse ega karistusseadustiku eesmärk – need mõlemad on kirja pandud ideega luua sujuvalt toimiv ja turvaline ühiskond ning mõjutada inimesi õiguskuulekalt käituma. Säärane liialt karm karistus ei motiveeri väärteo sooritanud isikut tulevikus seaduskuulekalt käituma, vaid paneb ta majanduslikult keerulisse olukorda ning mõjutab negatiivselt tema õiglustunnet, mis võib tulevikus ta õigusorganeid umbusaldama panna.
Kolmanda põhjusena, miks minu kliendile määratud karistust tuleks leevendada, toon välja patrullpolitseiniku ebaviisaka käitumise minu klienti kinni pidades. Kodanike mõnitamine või kutsumine alandavate hüüdnimedega ei tohi olla Eesti politsei ridades aktsepteeritud käitumine ükskõik, kas tegu on mõne ohtliku kurjategija või rutiinse kontrolli käigus kinnipeatatuga. Ametnikud, kes esindavad Eesti vabariigi seadusandlust, peavad käituma kooskõlas üldiste viisakusreeglite ning seadustiku eesmärkidega. Kodanike alandamine politseiniku poolt ükskõik, missugusel viisil, mõjub negatiivselt õiguskuulekusele ja võib kodanikke õigusorganeid vältima panna. Ka väärteoseadustiku § 6 sätestab, et menetleja peab menetlusosalist kohtlema tema au haavamata ja tema inimväärikust alandamata. Kutsudes minu klienti Bemmi-Keviniks, eksis patrullpolitseinik mainitud paragrahvi vastu ning ei käitunud oma ametiseisusele vastavalt.
Lugupeetud kohus! Kõigile eelnevalt mainitud põhjustele leian, et minu kliendi kaebus tuleks rahuldada.
POLITSEIKOMISSARI KOHTUKÕNE JA ARGUMENDID
Liiklusseaduse § 14 lg 2 seab kõigi liiklejate kohustuseks järgida liiklusalaste õigusaktide nõudeid ning olla liikluses hoolikas ja ettevaatlik. Sama paragrahvi lõige 3 ütleb, et ajutise (teisaldatava alusega) ja alalise liiklusmärgi nõude vastuolu korral tuleb juhinduda ajutise liiklusmärgi nõudest.
Menetlusalune isik, Kevin, ei käitunud kõnealusel hommikul liiklusseaduse kohaselt ning ei juhindunud ajutise liiklusmärgi nõudest. Seda ettekäändel, et tal oli tööle jõudmisega kiire ning et liiklusmärk oli tee äärde n-ö unustatud, sest teetööd olid juba lõppenud. Selline vabandus aga ei õigusta mingil juhul liiklusreeglite rikkumist. Liiklusmärgid ei seisa tee ääres omavoliliseks tõlgendamiseks – neil on kindel eesmärk ja tähendus, mida tuleb liigeldes silmas pidada, et kõigil oleks turvaline. Kindlasti on siin saalis teisigi, kes on ajapuuduse tõttu soovinud mõnd märki eirata või mõelnud, et mõni märk tee ääres oleks üldse justkui üleliigne. Ent sellistest mõtetest hoolimata oleme kõik kohustatud liiklusreegleid järgima. Kui kõik seaduse asemel isiklikust tõlgendusest või arvamusest juhinduks, valitseks liikluses kaos. Seega poleks Kevin tohtinud kiirusepiirangut mingil juhul eirata. Kuna kiiruse ületamine 60 km/h võrra on tõsine rikkumine, arvan, et talle määratud karistus on igati õigustatud.
Kevin väitis ka, et ta arvas, et teetööd on lõppenud ja seega kiiruspiirangu märk pole vajalik. Samas pole välistatud, et tegelikult võis pealtnäha valmis teel olla miskit, mis nõudnuks aeglasemat sõidukiirust, et seda õigeaegselt märgata ja vastavalt reageerida, hoides ära traagilised tagajärjed. Sõites kiirusega 30 km/h on sõiduki peatumisteekond heade teeolude korral umbes 13 m, samas kui 90 km tunnikiiruse juures pikeneb peatumisteekond peaaegu 5 korda ning sõiduk saab pidama alles 70 m pärast ohu märkamist. Seega oleks võinud Kevini kiiruseületamise tõttu tekkida potentsiaalselt liiklusohtlik olukord.
Nagu ka Kevini esindaja mainis, seab liiklusseadus piirkiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis karistuseks rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sellest lähtuvalt on Kevinile määratud karistus kooskõlas liiklusseadusega ning minu arvates pole esitatud piisavalt veenvaid põhjuseid, miks seda vähendada.
Loodan, et ka kohus otsustab, et Kevinil polnud õigust liiklusreegleid eirata ning otsustab määratud karistuse jõusse jätta.
KOHTUNIKU OTSUS
Kohus, kaalunud nii Kevini esindaja kui politseikomissari esitatud argumente, otsustas Kevinile algselt määratud karistust vähendada. Liiklusseaduse rikkumise eest jääb Kevinil tasuda 400 eurot trahvi, kuid juhiload jäävad talle alles.
Kohus otsustas, et Kevinile algselt määratud karistus oli ebaproportsionaalselt karm võrreldes tema poolt toime pandud süüteoga. Seda peamiselt alusel, et karistuse määramisel polnud arvesse võetud Kevini majanduslikku olukorda ning võimet trahvi tasuda. Kohtuniku arvates ei peaks karistus, mis on määratud eesmärgiga suunata kodanikke õiguskuulekalt käituma ja järgmisi rikkumisi mitte toime panema, põhjustama süüteo sooritanud isikule ebavajalikke majanduslikke raskusi. Ent see peaks siiski olema piisavalt suur, et inimesed trahvi parema meelega väldiksid ning rikkumistest hoiduksid.
Kevini karistuse vähendamisest hoolimata toonitas aga kohtunik, et liiklusseadus on kindlasti kõigile järgmiseks ning liiklusmärkide omavoliline tõlgendamine, seda mis tahes põhjusel, pole õigustatud.