Liisa lapsendamine

Geiri Suur
Juhendaja: Maie Nõmmik

Kostja: Sotsiaaltöötaja/Sotsiaalkindlustusamet

Hageja seisukoht: Anna leiab, et Liisa lapsendamise taotluse tagasilükkamine on olnud alusetu ning et sotsiaaltöötaja käitumine oli äärmiselt ebaprofessionaalne. Sotsiaaltöötaja poolt esitatud küsimused viitavad sellele, et oma otsuses lapsendamist mitte lubada tugines ta oma maailmavaatele. Sotsiaaltöötaja küsimused Annale näitavad, et tema arvates saab perekonnaks nimetada vaid mehe ja naise abielu. Samasooliste koosellu suhtub ta eelarvamusega, eriti aga lapsendamisõigusse samasoolise paari poolt. See on Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 kohaselt diskrimineerimine soolise orientatsiooni tõttu. Ametnik peaks oma töös olema erapooletu ja suhtuma kõigisse inimestesse võrdselt.

Liisa on elanud Karina ja Anna ühises peres juba 11 aastat. Anna poeg Sebastian on lapsendatud Karina poolt. Viimatimainitud lapsendamisprotsess kulges probleemideta. Kui nüüd Sotsiaalkindlustusamet ei nõustunud Liisa lapsendamisega Anna poolt, siis tähendab see Liisa suhtes ebavõrdset kohtlemist võrreldes Sebastianiga. Pärast Sebastiani lapsendamist Karina poolt ei ole pere elatustasemes ega omavahelistes suhetes midagi muutunud. Kuidas samas olukorras üht last lubati lapsendada, aga teist ei lubata?

Liisa ise on lapsendamisega nõus. Tema seisukohta tuleb arvestada. Lastel on õigus oma arvamusele.

Anna on valinud endale meelepärase töö, mis tagab ka hea sissetuleku. Anna töö ei ole seni takistanud teda mõlema lapse kasvatamisel osalemast ega takista järelikult ka edaspidi.

Kostja seisukoht: Sotsiaaltöötaja arvates ei saa lasta Annal Liisat lapsendada, sest Liisa jaoks ei ole õige elukeskkond selline, kus teda kasvatab kaks samasoolist vanemat. Tema arvates peaksid lapsed kasvama täisväärtuslikus peres, kus on nii ema kui isa, sest ainult nii omandavad nad ettekujutuse tõelisest perekonnast, nii ema kui ka isa rollist laste kasvatamisel. Sotsiaaltöötaja avaldab muret sellepärast, et laste vaimne areng võib sellises peres kannatada. Oht on ka see, et ühiskonnas võivad samasooliste peres kasvavad lapsed osutuda kiusatavateks. Eesti ühiskond on konservatiivne ja ei tunnista normaalseks samasooliste perekonda. Sotsiaaltöötaja toob esile ka asjaolu, et Anna töötab stujardessina, mistõttu viibib ta palju aega kodust eemal. Seega ei ole Annal aega Liisat kasvatada – sisuliselt kasvab laps ühe vanemaga. Kõik need asjaolud on kaalukamad kui Karina ja Anna pere elatustase ja toimetulek materiaalses mõttes.

Resolutsioon: Kohus toob välja asjaolu, et lapsendamisel peaks eelkõige lähtuma lapse huvidest ja heaolust. Kohus leiab, et laps on juba piisavalt vana, et arvestada ka tema arvamust.

Kohus leiab, et Liisa lapsendamise taotluse tagasilükkamine ei muuda Liisa elukeskkonda. Liisa elab endiselt edasi kahe samasoolise vanemaga, ühel vanemal ei ole lihtsalt seaduslikke õigusi ega kohustusi lapse suhtes, mis kokkuvõttes võib mõjuda lapsele negatiivselt. Juhul kui lapse bioloogilist vanemat peaks tabama raske õnnetus, pole lapsel seaduslikku esindajat/vanemat ning laps suunatakse lastekodusse. Kui anda Annale lapsendamise õigus, on Annal põhiseaduse § 27 alusel, mis ütleb „Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest“ kohustus hoolitseda lapse eest ning see tagab Liisale parema elukvaliteedi ning kindluse tuleviku suhtes. Kuna nii Sebastian kui Liisa on sündinud kunstliku viljastamise teel, siis isale ju loota ei saa, kui lapse emaga õnnetus juhtub.

Kohus toob välja, et põhiseaduse paragrahvis 27, mis käsitleb perekonda, ei ole märgitud, et perekond peab koosnema mehest ja naisest. Sel juhul on alusetu jätta Anna lapsendamistaotlus rahuldamata põhjusel, et tegemist ei ole traditsioonilise peremudeliga.

Kohtunik toob välja asjaolu, et põhiseaduse §12 alusel, mis ütleb „Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.“, on Annale Liisa lapsendamise õigust mitte andes tegemist diskrimineerimisega seksuaalse orientatsiooni alusel. Samuti leiab kohtunik, et võrreldes nn traditsiooniliste peredega, kus isa käib tööl näiteks Soomes, on Annal palju rohkem vaba aega lastega tegeleda, sest Anna töötab küll vahetustega, aga tööst vabal ajal on alati Eestis. Anna töö iseloom ei peaks olema lapsendamisloa andmisest keeldumise põhjendus. Kohtunik ei leia, et Anna osalemine lapse kasvatamises on liialt väike.

Sotsiaaltöötaja küsimused kodukülastusel on olnud osaliselt asjasse mittepuutuvad, näiteks viited laste vaimsele tervisele või küsimused Sebastiani tuleviku kohta. Sotsiaalkindlustusamet oleks pidanud arvestama Anna sellekohaseid pretensioone. Sotsiaaltöötajal ei ole õigust lähtuda otsust tehes oma isiklikust arvamusest ning veendumustest. Kohtunik nõustub, et põhiseaduse § 48 järgi, mis ütleb: „Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma“, on sotsiaaltöötajal õigus omada Annast erinevat veendumust ning kellelgi ei ole õigust sundida teda omama Annaga sarnast maailmavaadet, kuid sama paragrahvi alusel, mis ütleb, et „veendumustega ei saa vabandada õiguserikkumist“, on sotsiaaltöötaja rikkunud Anna põhiõigust võrdsele kohtlemisele heterosooliste inimestega (§ 12 PS).

Tulemus: Kohus rahuldab Anna hagi Sotsiaalkindlustusameti otsuse tühistamiseks ja otsustab, et Annal on õigus Liisat lapsendada.