KOHTUOTSUS

Eneli Veltmann
Ulla Herkel

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

Kohus ei nõustu Sotsiaalkindlustusameti otsusega ja rahuldab Anna poolt esitatud Liisa lapsendamise taotluse lapse enda ja pere heaolu huvides, aga annab korralduse Sotsiaalkindlustusametil jätkata uurimist.

Edasikaebamise kord
Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 24 järgi on osapooltel õigus tehtud otsuse peale edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule.

Tsiviilasjaolud

1. Sotsiaalkindlustusamet (edaspidi SKA) esitas kohtule Karina ja Anna pereuuringu ja elamistingimuste kokkuvõte koos otsusega: mitte rahuldada Anna poolt esitatud Liisa lapsendamise taotlust. Põhjendused:
   - Liisa vanemate samasoolisus pärsib lapse vaimset arengut ning tal tekib vale arusaamine traditsioonilisest peremudelist.
   - Samasoolistel paaridel ei ole lapsendamise õigust.
   - Anna viibib töö tõttu palju aega kodust eemal ja last kasvatab sisuliselt teine vanem.
2. Taotleja Anna soovib lapsendada oma registreeritud elukaaslase bioloogilist last Liisat ja Liisa ise soovib enda lapsendamist Anna poolt. Anna ei nõustu SKA hinnanguga, kuna:
   - Vanemate samasoolisus ei mõjuta Liisa elukvaliteeti. Laps kasvab hoolivas ja toetavas peres.
   - Pereuuringu ja elamistingimuste kokkuvõte ei ole erapooletu. Uuringu läbiviimisel küsiti asjasse mitte puutuvaid ja solvavaid küsimusi.
   - Samasooliste kooselu mitte tolereerivad isikud ei tohiks sotsiaaltöötaja ametit pidada.

Kohtuotsuse põhjendused

1. Kohus on lähtunud Anna poolt esitatud Liisa lapsendamise taotluse rahuldamisel eelkõige lapse huvidest ja heaolust. Kaalukas asjaolu on siinkohal, et Liisa soovib enda lapsendamist Anna poolt. Liisa on aastaid taotleja Annaga ühises kodus elanud ja on piisavalt vana (13-aastane), et oma heaoluga seotud otsuste tegemisel kaasa rääkida. Alaealisena ei saa Liisa iseennast kaitsta ja seetõttu seisab kohus ise lapse huvide eest. Kohus lähtub siinkohal PS § 27, mille kaudu edendatakse ÜRO lapse õiguste konventsiooni põhimõtet, et ka lapsele, kes on võimeline iseseisvaks seisukohavõtuks, peab olema tagatud õigus kõikides teda puudutavates küsimustes vabalt väljendada oma vaateid, mida tuleb hinnata vastavalt tema vanusele ja küpsusele.
2. Kohus leiab, et Annat, Karinat ja nende lapsi saab PS § 27 mõttes käsitleda perekonnana, keda kaitseb riik. Nimelt on Anna ja Karina vaheline suhe kestnud ca 11 aastat, nende kooselu on registreeritud, nad elavad ühises kodus ning kasvatavad ühiselt kahte last. Kohus selgitab, et tänapäeva muutuvas ühiskonnas on inimsuhted väga mitmekesised. Perekonna mõiste ei ole seotud üksnes ametliku abieluga. Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikas mahub perekonnaelu mõiste alla nii mehe ja naise ametlikult registreerimata kooselu kui ka ebatraditsioonilised perekonnad, nt homoseksuaalide kooselud. Arvestatavad on tegurid, kas paar elab koos, kui pikk on olnud nendevaheline suhe ja kas nad on teineteisele pühendumist väljendanud koos lapsi saades. EIK praktika järgi rikutakse õigust perekonnaelule, kui riik ei taga piisavalt õiguslikku kaitset samasooliste paaride püsivale kooselule. Perekond on ühiskonna aluseks ja Eesti riik tahab tagada kõikidele perekondadele õigusliku kaitse sõltumata peremudelist.
3. Kohus juhib tähelepanu, et tegemist ei ole taotlejaga, kes soovib lapsendada talle tundmatut last. SKA oleks oma otsust tehes pidanud lähtuma asjaolust, et tegemist ei ole eraldiseisva isikuga, vaid PS § 27 mõttes neljaliikmelise perekonnaga. Perekond on PS § 27 järgi kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Sealjuures on vanematel PS § 27 alusel õigus ja ka kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Perekonnal on seadust kergem täita, kui elukaaslased on vormistatud seaduslike lapsevanematena. Vanematel on sel juhul lihtsam tagada võrdsed võimalused ja tingimused mõlemale pere lapsele lähtudes nende heaolust. ÜRO lapse õiguste konventsiooni järgi peavad lapse parimad huvid olema vanemate tähelepanu keskpunktis. Sama põhimõtet edendab ka PS § 27 kaudu. Kaks seaduslikku vanemat on lapse heaolu, sh kindlust arvesse võttes parem. Juhul, kui ühe vanemaga juhtub õnnetus, ei pea laps minema lastekodusse, vaid tema eest saab edasi seaduslikult hoolt kanda teine vanem.
4. Kohus rõhutab, et SKA rikub taotleja Anna üldisi inimõigusi, sh Eesti Vabariigis kehtivaid põhiõigusi. PS § 12 järgi on kõik seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida soo tõttu. SKA rikub seadust soolise diskrimineerimise ja lapsendamise keelamise näol oma üldistava väitega, et samasoolistel paaridel ei ole lapsendamise õigust. Kõikidele, olenemata soost, peab olema tagatud võimalus lapsendamise sooviavalduse menetlemiseks. Sugu iseenesest ei ole alus keeldumiseks.
5. Kohus juhib tähelepanu, et SKA sotsiaaltöötaja juhindus hinnangu andmisel äärmuslikest arvamustest, milleks tal on eraisikuna õigus, kuid mis ei tohiks mõjutada tema ametialaseid otsuseid. Sotsiaaltöötaja toetus oma subjektiivsele arvamusele, mitte ametnikueetikale, kui väitis, et samasoolised vanemad mõjuvad lapse vaimse tervise arengule pärssivalt ja see jätab lapsele traditsioonilisest peremudelist vale arusaama. Ta ei arvestanud PS § 19, mille kohaselt peab igaüks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Samuti ei arvestanud sotsiaaltöötaja PS § 41, mille kohaselt on igaühel õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ja kedagi ei tohi sundida neid muutma. Annal on õigus jääda truuks oma veendumustele, et perekonnad, kus on mõlemad vanemad samast soost, on ka hoolivad, toetavad nagu seda on perekonnad, kus on erinevast soost lapsevanemad. SKA sotsiaaltöötaja ei arvestanud sellega, et kohustuste täitmisel tuleb arvestada ka taotleja Anna õigustega ja seadusega.
6. Kohus toob välja, et PS § 29 järgi on kõigil õigus vabalt valida elukutset. Seega SKA sotsiaaltöötaja poolt nimetatud asjaolu, et Anna viibib töö tõttu palju aega kodust eemal ning tal ei ole seetõttu aega Liisat kasvatada, ei ole siinkohal asjakohane. Iga perekond peab ise oma pere siseselt kohustused jagama nii, et need oleksid täidetud ning laste õigused ja vajadused tagatud, hoolimata vanemate elukutsest.
7. Kohus nõustub taotleja Annaga, et SKA sotsiaaltöötaja esitatud hinnang ei ole erapooletu, mistõttu on see ekslik ja ebaprofessionaalne ning seda ei saa arvesse võtta antud kohtuotsuse langetamisel. Kohus rõhutab, et ametiisikuna esindavad SKA sotsiaaltöötajad Eesti Vabariiki ja peavad menetluses lähtuma riigis kehtivatest seadustest, konkreetsetest faktidest ning ametnikueetikast. Ametnike isiklikust maailmavaatest tulevad argumendid ei tohiks mõjutada nende ametialaseid otsuseid. SKA võiks kaaluda ametiisikute pädevuse kontrollimist ja vajadusel nende suunamist täiendkoolitusele.
   SKA uuringu üheks eesmärgiks on saada ülevaade taotleja suutlikkuse kohta lapse kasvatamisega toime tulla. SKA sotsiaaltöötaja ei ole uuringu kokkuvõttes väljatoonud konkreetseid fakte hoolivuse puudumise, kohustustest kõrvalehiilimise või Liisa vaimsetervise kõrvalekallete kohta. Kohus eeldab sellest, et neid ei esine ja taotleja Anna suudab ka edaspidi, juba ametliku lapsevanemana Liisa kasvatamisega toime tulla.
8. Kohus rahuldab hetkel Anna poolt esitatud Liisa lapsendamise taotluse lapse enda ja pere heaolu huvides. Samas annab kohus SKA-le korralduse läbi viia uus elamistingimuste ja pereuuring, sest eelnev ei vastanud nõuetele.
   Järgneval korral sarnase olukorra ilmnemisel, kui taotleja ja ametniku koostöö ei suju, peaks SKA kaaluma uue lastekaitsetöötaja määramist elamistingimuste ja pereuuringu duplekseks kontrolliks ning alles seejärel esitama oma kokkuvõtte ja otsuse kohtule. Kohtu aega ja muid ressursse tuleb kasutada efektiivselt.