LIISA LAPSENDAMINE

Cariina Latkin
Juhendaja: Ester Vaiksaar

Tänasel kohtuistungil arutatakse lapsendamise juhtumi üle. Lapsendamist taotleb Anna, kes on esitanud kohtule vastava avalduse. Anna soovib lapsendada oma registreeritud elukaaslase Karina 13-aastast tütart Liisat. Sotsiaalkindlustusamet on teinud vajalikud pereuuringud ja esitanud kohtule nende kokkuvõtte koos otsusega. Sotsiaalkindlustusameti otsuse kohaselt ei tohiks Annal lubada Liisat lapsendada.

SOTSIAALKINDLUSTUSAMETI ESINDAJA:

Lugupeetud kohus.
Sotsiaalkindlustusamet leiab, et Liisale ei sobi elukeskkond, kus teda kasvatab kaks samasoolist vanemat. On oht, et laps ei hakkagi mõistma traditsioonilist peremudelit, mis eeldab, et last kasvatavad ema ja isa, mitte kaks ema. Kuidas Liisale ja hiljem ka Sebastianile selgitada, et traditsioonilise abielu mudel, st mehe ja naise liit, on kujunenud loodusseadustest lähtuvalt, sest lapse eostamiseks on vaja isa ja ema. Milliseks kujuneb nende laste maailmapilt ja arusaam ühiskonnast?

Isa puudumine pärsib niigi Liisa vaimset arengut, kaks ametlikku samasoolist lapsevanemat ainult suurendavad teismelise tüdruku vaimset pinget. Kuidas ta peaks selgitama oma traditsioonilises perekonnas kasvavatele eakaaslastele, et tal on kaks seaduslikku ema? Tuleb arvestada, et suur osa Eesti ühiskonnast ei tolereeri seksuaalseid vähemusi ega nende peresid. Liisa sellisesse olukorda panemine võib ohtu seada tema tervise ja üldise heaolu ning see ei ole kindlasti tema huvides.

Anna töötab stjuardessina ja on sageli kodust eemal. Seetõttu polegi Annal võimalik Liisa kasvatamises reaalselt osaleda ning lapse ja vanema vahelisi lähedasi suhteid nende puhul ei teki. Sotsiaalkindlustusamet on läbi viinud kõik lapsendamiseks vajalikud toimingud ning jõudnud tõepoolest järeldusele, et Anna ei tohiks Liisat lapsendada. Oma otsuse tegemisel lähtus Sotsiaalkindlustusamet lapse huvidest.

ANNA ESINDAJA:

Austatud kohus.

Liisa lapsendamine on Anna ja Karina perele eluliselt vajalik. Tõuke lapsendamiseks andis ebaõnnestunud Taani reis, mis lõppes juba Tallinna lennujaamas, kuna Annal ei olnud notariaalselt kinnitatud lapsevanema nõusolekut, et Liisaga kahekesi välismaale minna. Ärajäänud reis tõestas, et seaduse silmis on Anna ja Liisa teineteisele võhivõõrad isikud, ja tõstatas hirmutava küsimuse, mis saab Liisast siis, kui tema pärisemaga midagi juhtub. Kes siis lapse eest vastutab? Juhtum Tallinna lennujaamas oli Liisa jaoks valus, sest Anna on talle väga oluline inimene. Liisa soovib Annat oma kasuvanemaks ja on lapsendamisega nõus.

Anna ja Karina on koos elanud juba 11 aastat, sellest viimased kolm aastat on nad olnud registreeritud elukaaslased. Peale Liisa kasvab peres teinegi laps, Anna 2-aastane poeg Sebastian, kelle Karina on lapsendanud. Mõlemad lapsed on sündinud kunstliku viljastamise abil ning nende isad on anonüümsed doonorid. Seetõttu ei ole asjakohased küsimused, mida sotsiaaltöötaja Annale esitas: kas lapsed ei peaks kasvama koos ema ja isaga, kas kasvamine koos kahe samasoolise isikuga mõjutab laste vaimset tervist, kuidas Anna selgitab tulevikus Sebastianile, miks tal pole isa. Anna esindajana leian, et need küsimused ei olnud Anna suhtes erapooletud. Kahjuks ei reageerinud Sotsiaalkindlustusamet Anna palvele sotsiaaltöötaja välja vahetada.

Jääb arusaamatuks, miks Sotsiaalkindlustusamet isa puudumisele nii tugevalt ja negatiivselt rõhub. Tekib küsimus, kas mees, kui potentsiaalne lapsendaja, see tähendab potentsiaalne kasuisa, oleks Liisale parem variant, kui kasuema Anna. Tundub, et Sotsiaalkindlustusamet tegeleb soolise diskrimineerimisega. Põhiseaduse § 12 ütleb ühemõtteliselt: „Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.“

Samuti tekib küsimus, miks Sotsiaalkidlustusameti arvates Sebastianile pere elukeskkond sobib, kuid Liisale mitte. Peremudel ja elukeskkond on ju samad. Registreeritud elukaalsastena peaksid Annal ja Karinal olema võrdsed õigused. Ka Põhiseaduse § 12 nõuab inimeste võrdset kohtlemist ja kinnitab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kahjuks Anna puhul see hetkel ei kehti.

KOHTUNIK:

Kohus on ära kuulanud mõlemad osapooled ja lähtub oma otsuse tegemisel lapse huvidest ja heaolust.

Lapsendamise protsessi puhul on määrava tähtsusega perekond. Lapse huve silmas pidades tuleb hoolega jälgida, millises peres laps elama hakkab. Tänapäeva Eesti ühiskonnale on iseloomulik peremudelite mitmekesisus. Lisaks traditsioonilisele perele, kus laps kasvab koos ema ja isaga, on väga levinud lahutatud pered, kus lapsi kasvatavad üksikvanemad. Palju on ka kärgperesid ja üha enam on samasooliste peresid, kus lapsi kasvatavad kaks isa või kaks ema. Selline on meie igapäevane tegelikkus, see on reaalne elu.

Tuleb meeles pidada, et Eesti Vabariik ei ole ainuvõimalikku peremudelit sätestanud. Meie Põhiseaduse § 27 jätab perekonna mõiste defineerimata, kuid kohustab perekonda hoolitsema ja vastutama oma abivajavate liikmete, st laste eest. See tähendab, et iga pere põhiseaduslik kohus on tagada oma lastele turvaline ja toetav elukeskkond. See ongi perekonna peamine mõte ja eesmärk. Anna ja Karina on perena hästi hakkama saanud. Neil ei ole seni olnud mingeid majanduslikke ega sotsiaalseid probleeme. Sotsiaalkindlustusamet, kes on nende peret uurinud, ei ole samuti mingeid probleeme tuvastanud.

Peale Liisa kasvab peres Anna 2-aastane poeg Sebastian, kelle Karina on lapsendanud. Mõlema lapse bioloogilised isad on anonüümsed doonorid. Mõlemad lapsed on Eesti Vabariigi kodanikud ja täiesti seaduslikult isata lapsed. Isast, kui perekonnaliikmest, ei ole selle juhtumi puhul sobilik rääkidagi, sest isa lihtsalt ei eksisteeri. Pole olemas. Seetõttu peab kohus Sotsiaaltöötaja küsimusi, kas lapsed ei peaks kasvama koos ema ja isaga ning kuidas Anna selgitab Sebastianile, miks tal pole isa, täiesti sobimatuteks. Anna ja Karina peremudel on küll ebatraditsiooniline, kuid see ei tähenda, et Liisa ja Sebastian ei peaks tulevikus mõistma traditsioonilise peremudeli olemust ega saama aru, kuidas lapsed siia ilma sünnivad.

Aastate jooksul on Liisa ja Anna vahel kujunenud lapse ja vanema suhe. See ongi põhjus, miks Liisa soovib Annat oma ametlikuks lapsevanemaks. See annab Liisale turvatunde, mida ta vajab, juhul kui pärisema Karinaga peaks midagi juhtuma. Siis on Anna see isik, kellel on ametlikult õigus ja kohustus Liisa eest hoolitseda. Kedagi teist nii usaldusväärset inimest Liisal ei ole. Tema pere on Karina, Anna ja Sebastian. See on tema ainuke tugi. Kohus leiab, et 13-aastasel Liisal on õigus otustada, kas ta soovib Annat oma kasuvanemaks. Liisa on oma soovi selgelt väljendanud, teda ei heiduta, et tal on tulevikus kaks samasoolist lapsevanemat.

Sotsiaalkindlustusameti mure Liisa vaimse arengu võimaliku kahjustuse pärast on üllatav. Ei saa kuidagi väita, et samasooliste paaride lastest kasvaksid homod või lesbid. Seevastu on kindel, et enamik tänapäeva samasoolisi isikuid pärinevad täiesti tavalistest heteroperekondadest. Millegipärast ei kardeta, et laste vaimset arengut kahjustaksid lahutatud või kärgpered või lihtsalt katkiste suhetega pered. Selline suhtumine on samasooliste paaride suhtes diskrimineeriv, mis on vastuolus Põhiseaduse § 12 ega ole kuidagi õiguspärane.

Õigustatud küsimusi tekitab asjaolu, et Karina võis Anna poja Sebastiani lapsendada, kuid Anna Liisat ei või. Tõsi, selleks hetkeks, kui Sebastian sündis, olid Anna ja Karina registreeritud elukaaslased, kuid see on ka ainus erinevus praegusest lapsendamisega kaasnevast situatsioonist. Kõik ülejäänud pereuuringu tulemused on samad. Tegemist on selgelt ebavõrdse suhtumisega Sotsiaalkindlustusameti töötaja poolt. Kohus leiab, et Sotsiaalkindlustusamet on käitunud Annaga diskrimineerivalt.

Kohus möönab, et Eesti ühiskond ei ole samasooliste perede suhtes eriti salliv. Probleeme on. Seda enam peab riik ja riigiametid, antud juhul Sotsiaalkindlustusamet, samasoolisi paare toetama ja püüdma ühiskonnas sallivust kasvatada. Mingil juhul ei tohi riigiametnikud ise pingeid tekitada ega õhutada. Sotsiaaltöötajate amet on nii delikaatne, et perekondi puudutavate otsuste juures ei tohi keegi isiklikust maailmavaatest lähtuda.

Kõike eelnevat arvesse võttes leiab kohu, et Sotsiaalkindlustusamet ei lähtunud oma otsuse tegemisel lapse huvidest. Kohus otsustab, et Anna võib Liisa lapsendada.