Usk kui eluviis

Autor: Aleks Desjatnikov
Juhendaja Piia Jullinen

(Kohtusaali siseneb kohtunik, algab kohtuistung.)

KOHTUNIK: „Me oleme kogunenud kohtusaali, et arutada Haleemahi Abdulahmani juhtumi üle. Kuna kaebaja on alaealine, leidis kohus, et isikul puudub teovõime kohtuprotsessis osalemiseks ja kaebuse menetlusse võtmiseks on vaja isiku seaduslike esindajate ehk antud juhul vanemate nõusolekut. Kohtu hinnangul kaebaja ei saa oma toimingutest piisavalt aru ja kaebuse mitte rahuldamise korral võib kahjustada enda ja lähedaste huve. Seaduslikud esindajad kiitsid kaebuse esitamise heaks ning lisaks esitasid kohtule taotluse esindaja määramiseks riigi kulul. Kohus rahuldas kaebaja taotluse, kuna kaebaja perekonnal puudus piisav sissetulek. Isik soovib vaidlustada vastustaja, Haridus- ja Teadusministeeriumi otsust isiku põhikoolieksami tulemusi mitte tühistada. Palun, esimesena saab sõna kaebaja esindaja.”

HALEEMAHI ESINDAJA TEESID

Austatud kohus! Kaebaja on pöördunud halduskohtusse seoses pideva diskrimineerimise ning usutunnistuse ja veendumiste tõttu ahistamisega koolis, mis on lõppkokkuvõttes viinud koolieksamitel halbade tulemusteni ja tüdruku lootuste purunemiseni heade eksamitulemuste alusel võõrkeele kallakuga eliitkooli pääseda. Haleemah ja samuti tema vanemad tulid seoses Süürias valitseva sõjaga Eestisse, kus Haleemah asus kohe õppima kohalikku kooli, olles äärmiselt edukas ja headele tulemustele orienteeritud õpilane. Haleemahil ei tekkinud ka keelebarjääri, sest tüdruk oli eesti keele omandanud eestlasest ema käest.

Paraku tekkis kaebajal uues koolis mitu probleemi. Näiteks keelas kehalise kasvatuse õpetaja ujumistunnis burkiini kandmise. Kool küll pakkus alternatiivina võimlemistunni, mida andis aga meessoost treener, mis on otseselt vastuolus islamiusu põhimõtetega. Põhiseaduse § 40 sätestab: „Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.” Paragrahvi 41 esimene lause ütleb: „Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.” Kooskõlas põhiseaduse §-ga 40 ja §-ga 41 oleks kool pidanud võimaldama eraldi tingimusi palvetamiseks näiteks kooli ehitatud palvetamisruumis või minimošees. Ennekuulmatu, et inimene on sunnitud palvetama tualettruumis! Kas see ei ole diskrimeerimine usutunnistuse alusel? Kaebaja on seisukohal, et kooli tegevusetusega on rikutud põhiseadusega tagatud vabadused ja õigused.
Eksamitulemustele mõjus ka klassivendade suhtumine Haleemahi eluviisi vastu. Kool oleks pidanud sekkuma ja kaebajat kaitsma, kuid ei teinud seda.

KOHTUNIK SELGITAB: “Klassivendade ja Haleemahi vahelised suhted ei ole käeoleva kohtuvaidluse esemeks. Kui Haleemahil on nõue klassikaaslaste vastu, siis tuleb esitada nende vastu eraldi hagi maakohtule.”

(Kaebaja ja tema esindaja näivat rahulolematud, kohtuniku sõnavõtt neile ei meeldinud,)

KAEBAJA ESINDAJA: “Kaebaja esitab kohtuniku taandamisavalduse tsiviilkohtumenetluse §23 lg 7 alusel, sest kaebaja arvates ei ole kohus tema suhtes erapooletu.”

(Kohtunik lahendab taanduse.)

KOHTUNIK: „Avaldust jäetakse rahuldamata seaduses sätestatud aluse esinemise puudumise tõttu. Kohus täitis oma selgitamiskohustuse ja lõpliku seisukoha kõigi asjaolude kohta avaldab kohus lõpplahendis. Menetlus jätkub samas kohtukoosseisus. Kohus jätkab asja arutamisega. Sõna saab vastustaja, Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja.”

VASTUSTAJA ESINDAJA TEESID

Austatud kohus! Esiteks, mida tähendab mõiste diskrimineerimine? Diskrimineerimine on isikute põhjendamatu ebavõrdne kohtlemine, mille tulemusel üks isik satub halvemasse olukorda kui teine isik samas või samalaadses situatsioonis. Haleemahi kaebusest tulenevalt ei ole selge, milles seisneb kaebaja diskrimineerimine. Kas selles, et temale ei meeldinud palvetamine tualettruumis või ei olnud vastuvõetav õpetaja sugu? Millal ja kuidas kooli juhtkond kohtles kaebajat ebavõrdselt võrreldes teiste kooliõpilastega? Tegelik diskrimineerimine usutunnistuse tõttu oleks leidnud aset siis, kui Haleemah ei pääseks Tallinna parematesse gümnaasiumidesse just oma usuveendumuste tõttu, vaatamata headele eksamitulemustele. Religioossete veendumuste alusel diskrimineerimisena võib käsitleda ka juhtumit, kus näiteks luterlastele ja õigeusklikele oleks palvetamine koolis lubatud, islamiusu järgijatele aga mitte. Põhiseaduse § 40 kolmas lause ütleb, et igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Palvetamist kaebajale koolis ei keelatud, seega haridusasutus kaebaja põhiseadusest tulenevat õigust ei piiranud. Väidan, et meie konkreetses juhtumis ei ole tegemist Haleemahi ebavõrdse kohtlemise, vaid hoopis teiste õpilaste diskrimineerimisega. Miks Haleemahil oli ujumistunni asemel lubatud võimlemisega tegeleda, teistel õpilastel aga mitte? Kas tõesti ainult Haleemah ei tahtnud muusikatunnis laulda, sest ei soovinud liigset tähelepanu saada? Või kaebaja on ainuke koolis, keda ei rahuldanud koolitoit? Klassikaaslaste rahulolematus ebavõrdse kohtlemise osas olukorras, kus kaebajale oli tehtud mitu erandeid, teistele aga mitte, on loomulik ja arusaadav. Kaebaja väide diskrimineerimise ja veendumuste eest ahistamise kohta on subjektiivne arvamus, mis ei arvesta teiste kooliõpilaste huvidega.
Vastustaja ei näe põhjust kaebaja eksamitulemuste tühistamiseks ja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

KOHTUNIK: „Poolte argumendid on ära kuulatud. Nüüd annab kohus aega repliikideks.”

KAEBAJA: „Eesti Vabariik peab seisma iga oma elaniku põhiseadusest tulenevate huvide ja õiguste eest, vaatamata isiku veendumustele, usule ning eluviisile.”

VASTUSTAJA ESINDAJA: „Huvid ja õigused on erinevad mõisted. Antud puhul on pigem huvide, mitte põhiseaduslike õiguste konflikt.”

KOHTUNIK: „Tänan pooli sõnavõttude eest. Kohus lahkub nõu pidama.”

(pärast väiket pausi)

KOHTUNIK: „Kohus on oma otsuse teinud. Kohus otsustas kaebaja, Haleemah Abdulahmani kaebus mitte rahuldada ja jätta jõusse vastustaja, Haridus- ja Teadusministeeriumi otsus kaebaja põhikooli lõpueksamite tulemusi mitte tühistada.”

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus ei toetanud kaebaja nõuet tühistada vastustaja otsust kaebaja põhikooli lõpueksamite tulemuste jõusse jätmise kohta, sest kohtu hinnangul on kaebus põhjendamatu ning pideva diskrimineerimise, samuti usutunnistuse ja veendumuste eest ahistamise tunnuseid juhtumis ei esine. Kohtule jääb arusaamatuks, milles väljendus kaebaja ebavõrdne kohtlemine kooli ja selle juhtkonna poolt ning kuidas see mõjus kaebaja eksamitulemustele. Samuti kohus ei nõustu kaebaja väitega põhiseaduse rikkumise esinemise kohta, kuna põhiseadusest tulenevad õigused olid kaebajale kooli poolt tagatud. Kohus toetab vastustaja seisukohta, et tehes erandit kaebajale ja lubades kaebajale kooliprogrammi raames ette nähtud ülesandeid täies mahus mitte täita või pakkudes alternatiive ainult kaebajale, on võimalik teiste õpilaste põhiseaduslike õiguste rikkumine inimeste võrdseks kohtlemiseks. Kaebaja peab arvestama sellega, et lisaks õigustele on olemas ka kohustused. Põhihariduse saamine läbi kooliprogrammi täitmise, mis eeldab erinevate oskuste omandamist, sealhulgas ujumis- ja avaliku esinemise oskuste selgeks saamist, on Eesti Vabariigi seadustest tulenev kohustus, mis rakendub kõigile Eesti elanikele, sõltumata nende eluviisist või isiklikest veendumustest.

Tuginedes põhiseadusele ei ole usutalituste täitmisele seatud piirangud, juhul kui usukommete pidamine ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Ka meie juhtumis piiranguid usutalituste täitmisele ei kehtestatud, sest ei esinenud konstitutsioonis ja muudes Eesti Vabariigi seadustes kirjeldatud rikkumisi. Seega tegemist ei saa olla usuliste veendumuste tõttu ahistamise ega kaebaja diskrimineerimisega. Haridusasutustes palvetamine on Eesti Vabariigis lubatud, aga ei ole Eesti kultuuriruumi jaoks omane. Usutalituste järgimiseks on Eestis sõltuvalt usuveendumustest mõeldud erinevad pühakojad, näiteks kirikud.

Asudes elama välisriiki, mis viibib muus kultuuriruumis, kus kehtivad teised seadused, väärtused ja arusaamad ning levinud teine religioon, kombed ja harjumused, tuleb leppida sellega, et oma rahvuskommete, tavade ja harjumuste järgimine ei saa olla täielik, riigi seadusaktidele mittevastamise korral lisaks ka võimatu. Samuti, avalikus ruumis viibides on viisakas järgida kohalikke kombeid ja traditsioone.

Igaühel on õigus säilitada oma rahvuseline ja usuline kuuluvus. Samas, elades Eesti Vabariigis tuleb alluda riigis kehtivatele seadustele ja austada kohalikku kultuuri ning selle eripärasid, lõimudes ka ise.