VABADUS JUUA

Anna Malena Kuris
Juhendaja: Ester Vaiksaar

Käesolevas kohtuasjas on süüdistatav Natalja, kes lukustas oma alkohoolikust onu Arturi tema korterisse, et päästa teda järjekordsesse joomatsüklisse langemisest. Ootamatult võttis juhtum traagilise pöörde ja lõppes Arturi surmaga. Prokuratuur on esitanud Nataljale süüdistuse seadusliku aluseta vabaduse võtmises.

PROKURÖR

Austatud kohus.

Igaühel on õigus elule, vabadusele, isikupuutumatusele. Seda kaitseb Eesti Vabariigi põhiseadus (§ 16 ja §20), sõltumata inimese eluviisist. Olgu ta või alkohoolik nagu Artur. Rõhutan, et ka alkohoolikule kehtivad Eesti Vabariigis kõik inimõigused.

Samas ütleb põhiseaduse § 22 lg 5, et alkohoolikult võib siiski vabaduse võtta, kui ta on endale või teistele ohtlik. Kas ja kellele oli Artur ohtlik? Puuduvad igasugused faktid, et Artur oleks oma elu jooksul kedagi ohtu seadnud. Järelikult ei olnud ta teistele ohtlik, ka endale mitte. Rõhutan tõsiasja, et inimese vabaduse üle otsustab kohus, mitte üksikisik, isegi mitte lähedane. Kuidas aga rääkida vabadusest, kui inimene on suletud korterisse, mille ukse ees on lukustatud taba? Vastus on ühene: ei saagi. Igal juhul on tegemist vabaduse võtmisega, millel ei ole seaduslikku alust.

Natalja ja Arturi õnnestunud ühisprojekt, kus Artur elas lukustatud korteris terve kuu, oli samuti ebaseaduslik. Kuigi see kokkulepe oli vastastikune ja isegi tulemuslik, oli seegi tegelikult vabaduse võtmine, mis piiras Arturi vabadusi. Tuletan meelde, et inimene ei saa oma põhiõigustest ja -vabadustest ise loobuda, need käivad inimeseks olemise juurde.

Teisel korral lukustas Natalja oma onu viimase tahte vastaselt korterisse ja põhjustas tema surma. Artur oli raskes joobes, ta ei olnud adekvaatne ega saanud aru, mida Natalja küsis. Ta polnud ärkvelgi. Arturi unesegast pominat “jajah, keera, keera” ei saa võtta tahteavaldusena. Natalja ei veendunud, kas Artur sai temast õigesti aru. Samuti ei veendunud Natalja Arturi tervislikus seisundis. Pärast ukse lukustamist ei helistanud ta Arturile kordagi, tähendab ta ei tundnud tema enesetunde vastu huvi. Natalja ei saanud lootma jääda, et onu talle helistab, kui välja tahab saada. Artur oli joobes ega tahtnudki Nataljale helistada, sest teadis, et Natalja poleks teda välja lasknud. Selle teoga asetas ja jättis Natalja Arturi eluohtlikku olukorda. Natalja käitumine kõneleb kuritegelikust hooletusest.

Mis oleks juhtunud, kui Arturit poleks luku taha pandud? Ta oleks pikka joomatsüklisse langenud ja hakanud taas asotsiaalidega suhtlema. Nüüd aga on ta hoopiski surnud, sest tal polnud korterist väljapääsu. Ainuüksi alkoholijoobes olemine ei saa olla põhjus teise inimese vabaduse piiramiseks.

Prokuratuur on arvamusel, et Natalja on toime pannud karistusseadustiku § 136 lg s 1 sätestatud kuriteo. Tegemist on korduva vabaduse võtmisega, millest viimane lõppes Arturi surmaga. Vabaduse võtmist õigustavaid asjaolusid ei ole. Prokuratuur nõuab Nataljale maksimaalset ehk viieaastast vangistust.

KAITSJA

Lugupeetud kohus.

Igaühel on põhiseaduslik õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele. Tavaliselt kaasnevad põhiseaduslike õigustega ka kohustused ja vastutus.

Tervise Arengu Instituudi hinnangul oli Eestis 2017. aastal 36 000 alkohoolikut. Alkohoolikud on vastutusest vabad. Nad võivad vabalt juua ning hävitada enda ja oma pere elu. Ja ühiskond vaatab seda rahulikult pealt. Neil on vabadus ennast surnuks juua. Natalja kaasus on näide sellest, kuidas alkohol hävitab elusid. Artur on surnud, kuid ka Natalja elu on hävitatud. Tegelikult võttis alkohol kaks elu.

Artur oli alkohoolik. Ta oli käinud võõrutusravil, mis ei andnud soovitud tulemust. Kainena mõistis Artur väga hästi oma olukorra tõsidust. Just tema oli see, kes pakkus välja lahenduse ja palus, et Natalja tema korteri ukse lukku keeraks ja võtme kaasa võtaks. Artur lootis, et sel kombel suudab ta ise olla alkoholist eemal ja alkohoolikutest sõbrad ei saa teda ahvatlema tulla. Natalja tuli onu palvele vastu ja pani ukse tabasse. Nii jäi see terveks kuuks. Ei saa kuidagi nõustuda prokuratuuri väitega, et ust lukustades võttis Natalja oma onult vabaduse. Vastupidi, Natalja andis Arturile vabaduse, vabaduse olla kaine ja otsustada ise oma elu üle. Juhin tähelepanu, et Artur oli liikumisvabaduse piiramist ise palunud, seega Natalja ei tegutsenud Arturi tahte vastaselt. Artur oli oma otsustes vaba. Tulemus oligi positiivne: Artur oli heas meeleolus, tema enesehinnang tõusis, ta oli valmis lausa tööd otsima. Kui Artur arvas, et ust ei ole vaja enam lukus hoida, tuli Natalja tuli tema soovile vastu.

Kahe nädala pärast oli Artur taaskord joomatsüklis. Natalja küsis Arturilt, kas ta peaks jälle ukse lukku keerama, mille peale Artur “jajah, keera keera” vastas. Natalja kontrollis, et telefon oleks käeulatuses ja pani ukse tabasse. Toonitan, et Artur magas peatäit välja oma kodus, oma tavapärases ja turvalises keskkonnas. Natalja ei saanud kuidagi ette näha, et Artur võiks välja pääsemiseks süüdata korteri ukse. Väljapääs oli ju ainult ühe telefonikõne kaugusel ja tavaliselt helistas Artur Nataljale mitu korda päevas. Artur võinuks valida ka numbri 112. Ta oleks võinud proovidagi ust lahti lüüa, sest taba ukse ees tuli päästjate sõnul kergesti lahti. See näitab, et taba oli pigem sümboolne, oli asotsiaalidele märgiks, et nad ei tuleks Arturit segama.

Fakt on, et Artur on surnud. Prokurör leiab, et ta on kannatanu, ohver. Kas ikka on? Arturi käitumine oli kuritegelik – kortermajas ukse süütamine on kuritegu. Selle teoga pani Artur ohtu nii enda kui ka naabrite elud. Purjus peaga sooritatud kuritegu jääb kuriteoks. Natalja ei saa tema kuriteo eest vastutada.

Kõige rohkem kannatavad alkohoolikute pereliikmed - inimesed, kes neid tegelikult armastavad. Nagu Natalja, kes on nüüd süüdistatav oma onu surmas. Võiks mõelda, kas Natalja on süüdlane või hoopiski ohver, alkohooliku ohver.

Prokurör viitab põhiseaduse § 20 lg 5, mille kohaselt võib alkohoolikult võtta ära vabaduse tema kinnipidamiseks ainult siis, kui ta on endale või teistele ohtlik. Väidan, et iga paadunud joodik on endale ohtlik. Enamasti me ei mõista seda enne, kui mingi õnnetus juhtub. Kas me tõesti jätame inimesele vabaduse ennast surnuks juua? Kas tõesti jätame alkohoolikutele vabaduse oma lähedaste elu hävitada? Eesti ühiskond vajab lahendust, kus pereliikmeid või lähedasi ei mõistetaks süüdi selles, et alkohoolikud ennast surnuks joovad.

Kaitsja ei nõustu prokuröri seisukohaga, et Natalja on toime pannud karistusseadustiku § 136 lg s 1 sätestatud kuriteo ja palub Natalja õigeks mõista.

KOHTUNIK

Kohus on ära kuulanud nii prokuröri kui ka Natalja esindaja seisukohad ning lähtub otsuse tegemisel Eesti Vabariigi põhiseadusest, karistusseadustikust ja õiglustundest.

Prokurör süüdistab Nataljat teiselt isikult seadusliku aluseta vabaduse võtmises ja nõuab Nataljale maksimaalset viieaastast vangistust, mida karistusseadustiku § 136 lg 1 lubab. Vabaduse võtmist saab defineerida olukorrana, kus inimene ise ei saa oma vabanemiseks midagi teha, kuid Artur sai. Tal oli laetud telefon, tal oli võimalus igal ajal Nataljale helistada ja lasta uks lukust lahti keerata. Tal oli võimalus helistada hädaabitelefonile ja kutsuda abi. Ta võinuks ukse lihtsalt lahti lüüa, kuid ilmselt ta seda ei proovinudki. Arturil oli väljapääsuks mitu võimalust, kuid ta ei kasutanud ainsatki neist.

Kohus on kaitsjaga nõus, et Natalja tegutses Arturi parimatest huvidest lähtuvalt. On oluline märkida, et Natalja oli Arturi jaoks ainuke lähedane ja ainus inimene, kes temast tõeliselt hoolis. Natalja tugines oma tegevustes eelmisele kogemusele ja eeldas, et Artur käitub samamoodi. Seetõttu hoolitses Natalja eelkõige selle eest, et Arturi telefon oleks laetud ja onu saaks talle helistada. See oli parim, mida Natalja teha sai: jätta Artur oma koju peatäit välja magama ja samas kaitsta teda tülikate asotsiaalsete sõprade eest. Artur ei olnud abitus olukorras, ta oli lihtsalt purjus.

Süüdistust raskes hooletuses ei saa tõsiselt võtta. Natalja oli teinud kõik, et Artur võiks ennast oma kodus turvaliselt tunda. Lähedastele ei saa panna kohustust, mis seisneb purjus alkohoolikute valvamises. Pealegi näitas Natalja varasem kogemus, kus Artur kuu aega luku taga oli, et see polnud ohtlik. Seda, et Artur võiks korteri ukse põlema panna, polnud võimalik ette näha.

Kohus nõustub kaitsjaga, et kui selles juhtumis üldse keegi kuriteo sooritas, siis oli see Artur, sest korteri süütamine oleks võinud olla väga ränkade tagajärgedega majarahvale. Seetõttu ei saa nõustuda prokuröri väitega, et Artur polnud kellelegi ohtlik. Tegelikult oli. Alkohoolikute poolt tekitatud ohtlikud olukorrad tekivad hetkega ega ole sageli prognoositavad. Statistika näitab, et alkohoolikud on sageli ettearvamatud. Kohus nõustub kaitsjaga, et Artur sooritas kuriteo, mis põhjustas ka tema surma.

Kõike eelnevat arvesse võttes leiab kohus, et Natalja ei ole süüdi teiselt inimeselt seadusliku aluseta vabaduse võtmises karistusseadustiku § 136 lg 1 järgi. Kohus otsustab Natalja õigeks mõista.