Anett Möllits
Juhendaja: Peter Pedak

Kanamüüjad Marta ja Taavi

Seitsme maa ja mere taga elasid kord abeetselased uhkes ning rikkas Abeetsela linnas. Sealne kõrgete tornidega kuningaloss ja imeilusad elamud ei jätnud ühtegi möödujat ükskõikseks. Linna traditsioonide kohaselt kogunes enamik kodanikke iga päev avarale turuplatsile, kui kirikukella löögid andsid märku keskpäeva saabumisest. Turul müüdi kõike, mida hing võib ihaldada, alates köögi- ning juurviljadest lõpetades kullast karraga.

Heledate juuste ja siniste silmadega talutüdruk Marta müüs turuplatsil agaralt kanu. Kohalikud hindasid Marta kanu väga kõrgelt, ka hind oli taskukohane, vaid kaks hõbemünti. Marta äri õitses ning rikkus tuli majja. Ühel päeval aga märkas Marta turule sammudes üht tumedapäist nooremapoolset meesterahvast, kelle ümber kanad kaagutasid. Marta oli sellest väga kohkunud. Tütarlaps üritas terve päeva tundmatu härra kohta midagi teada saada ning lõpuks saatis teda ka edu. Äsja sadamasse jõudnud vana kalur teadis rääkida, et tegemist on kuskilt kaugelt maalt saabunud Taaviga, kes plaanib Abeetselas end sisse seada ning seal äri ajama hakata. Martal tekkis hirm, et linnaelanikud lähevad edaspidi tema asemel Taavi juurde, sest tuli välja, et mees müüb oma kanu vaid ühe hõbemündi eest. Marta kartus sai tõeks. Vaene tüdruk ei teadnud, mida teha. Küll proovis ta Taavist lahti saada needusega, voodoo nuku abil ning lõpuks isegi ohvriandidega, kuid miski ei aidanud. Viimases hädas mõtles Marta isegi teise kuningriiki kolimisele.

Olles täiesti lootusetus olukorras, kostis Marta kõrvu jutt, et kuskil kaugel maal on tekkinud haigus, mis kannab nime katk ja võib lõppeda surmaga. Marta teadis, et Taavi ei olnud kohalik ning otsustas avanenud võimalusest kinni haarata. Talutüdruk palus oma abilisel mõnda aega kanadel silm peal hoida, et turuplatsil ringi jalutada. Marta vestles ostjatega ning mainis jutu käigus, et seal maal, kust Taavi ja tema abilised pärit on, olevat katkuepideemia. See uudis tekitas rahvas paanikat ja pahameelt. Katkuhirmus nõudsid nad, et Taavi oma kanadega turu pealt minema saadetaks.

Selleks, et mässava rahva soovidele vastu tulla, otsustas talunikele turuplatse välja rentiv vürst Gabriel turu ajutiselt sulgeda ja asja lähemalt uurida. Paraku kartis Gabriel ka ise katku, seega ei julgenud ta Taaviga rääkima minna, vaid otsustas oodata, kuni tema hea sõber, meremees Kaval-Ants, oma viimaselt välisreisilt tagasi jõuab. Kaval-Ants oli elu näinud mees: ta käis palju erinevates kuningriikides ja külastas tihti eksootilisi maid. Seetõttu oli tal tutvusi peaaegu igas lähimas riigis ja Kaval-Ants teadis väga täpselt, mis ümberkaudsetes maades toimus. Seitsme päeva pärast jõudis kuulus meremees oma karavelliga sadamasse, kuhu Gabriel talle vastu jooksis. Gabriel päris kohe Antsu käest: „Kas sa oled vast kuulnud Teebela maa katkuepideemiast?” Meremees sattus segadusse, kuid kogus end ruttu: „Katk möllab tõepoolest Kerbela maal, kuid Teebela maal, kus ma alles möödunud nädalal vürtse müüsin, on küll kõik hästi.”

Järgmisel päeval kell 12, sel ajal kui turuväravad tavaliselt avati, seisis vürst Gabriel keset turuväljakut ja teatas, et jutud katkust ei vasta tõele ning kõik linnaelanikud võivad rahuliku südamega turul edasi käia. Vürst Gabrielil oli aga suur rahajanu ning ta ei tahtnud kuidagi lihtsast sissetulekust loobuda, seetõttu nõudis ta talunikelt eelneva nädala eest rendiraha. Rahvas ärritus selle jutu peale ning keeldus maksmast, sest nad polnud saanud oma kaupu nädala jooksul linnaelanikele müüa. Äkki pöördus rahva tähelepanu Marta konkurendile kanamüüja Taavile, kes tormas rahva hulgast kõnepidaja kohale ning nõudis aru: „Kes on minu kohta alatut laimu levitanud?” Selle küsimuse peale oli rahva hulgast kuulda pominat ja Taavile tundus, et ta kuulis korduvalt oma konkurendi Marta nime. Seepeale otsustas ta minna naise käest aru pärima ja temaga tahtis liituda ka vürst Gabriel, kes oli talunikelt saamata jäänud raha pärast pahane. Taavi hüüdis: „Ega keegi Martat näinud ole?” ning talle vastas üks talumees: „Ma nägin Martat äsja kõrtsis. Ta lõpetas seal oma lõunat.” Niisiis suundusid Taavi ja Gabriel Martaga rääkima.

Marta oligi just kõrtsi ees, kui Taavi ja Gabriel temani jõudsid. Taavi tahtis kohe teada, miks Marta tema kohta laimu levitanud oli. Marta vastas, et tegu oli ju tõese jutuga, mida kohalik kalur sadamas kõigi kuuldes rääkinud oli. Marta ja Taavi vahel tekkis sõnelus, seejärel sekkus ka Gabriel, kes oli sarnaselt Taavile pahane, sest tal oli jäänud saamata 2 kuldmünti möödunud nädala rendiraha. Mõlemad mehed nõudsid Martalt kahjutasu, kuid naine keeldus. Seepeale ähvardas Gabriel, et Marta ei saa enne turuplatsile siseneda ning oma kanade juurde pääseda, kui ta Gabrielile raha ära maksab. Kui Marta tahtis paari tunni pärast turule kanu müüma minna, selgus, et sissepääsu juures seisvad valvurid ei lasknudki teda väravast sisse. Marta oli maruvihane ja otsustas uuesti meeste jutule minna.

Marta, Taavi ja Gabriel aga ei suutnudki omavahel üksmeelele jõuda, mistõttu otsustati kuninga jutule minna, sest just tema mõistis Abeetsela linnas kohut. Kuningas tahtis teada: „Mis põhjusel te minu ette täna tulnud olete, kallid linlased?” Esimesena kõneles Taavi: „Mina, aus talunik, saabusin Abeetsela linna 2 nädalat tagasi Teebela maalt, et siin talu rajada ja ausalt äri ajada. Nädala eest lasi minu konkurent Marta turul liikvele kuulujutu, et minu kodumaal levivat katk ja et ka mina olevat katku levitaja. Sellega teotas ta minu au ja head nime. Samuti ei osta ükski linnaelanik enam minu kanu ja mul ei ole piisavalt raha, et ära elada. Selle kahju eest nõuan ma Martalt 5 kuldmünti.” Siis võttis sõna vürst Gabriel: „Marta vale tõttu olin ma sunnitud turuplatsi nädalaks ajaks sulgema, mis läks mulle maksma ühe nädala rendiraha, sest talunikud keelduvad raha maksmast, kuna nad ei saanud oma kaupa turul müüa. Kuna Marta oli see, kes katkujutu liikvele lasi ning põhjustas paanikat, siis nõuan ma saamata jäänud rendiraha, 2 kuldmünti, nüüd temalt.” Nüüd pöördus kuningas Marta poole: „Kulla naine, sinu vastu on esitatud karmid süüdistused. Kuidas sa oma käitumist selgitad?” Marta hakkas rääkima: „Oleksin tõepoolest võinud Taaviga enne rääkida, kui katkuohu jutu liikvele lasin, kuid minu allikas oli väga usaldusväärne, seega ei tulnud mul mõttesse selles kahelda. Mina tahtsin veenduda kõikide linlaste ohutuses, mistõttu pidasin ma vajalikuks infot kiiresti kõigini levitada. Ma keeldun nii Taavile kui ka vürst Gabrielile kahju hüvitamast ning nõuan, et mul lastaks turuplatsile siseneda, sest mul on seal müügikoht renditud ja ma tahan oma varale, kanadele, ligi pääseda.”

Kui kuningas oli kõik pooled ära kuulanud, siis sisenes ta tagakambrisse, kus ta avas iidse Seaduste Raamatu. Tark kuningas teadis täpselt, mida ta raamatust otsima peab. Esimesena jäi talle silma seadustiku paragrahv 17, mille kohaselt ei tohi kellegi au ega head nime teotada. Kuningas proovis antud paragrahvi enda jaoks selgeks teha. Ta jõudis järeldusele, et olgugi on au ja hea nimi inimese subjektiivne enesehinnang, on see teisalt veel objektiivne, teiste inimeste arvamus temast ehk inimese sotsiaalne maine. Seda kannavad teised inimesed ja avalik arvamus. Paragrahvi 17 järgi on au isikuline, füüsilisele isikule omane ning seda kannab inimene ise; au ja hea nimi on inimväärikuse osa. Võttes arvesse kõikide poolte argumente, mõistis kuningas, et Marta on pahaaimamatult teotanud Taavi tähtsat au ja nime ning riivanud sügavalt tema enesehinnangut. Samas on kuningale arusaamatu, millisel põhjusel pidi ustav linlane Marta Taavi kohta valeinfot levitama. Kuningas kaalub Marta liigset konkurentsivõimu ja egoismi ning võimalikku Marta süüd.

Järgmisena jäi kuningale silma paragrahv 25, mille kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Materiaalne kahju tähendab, et toimunu käigus on vara otseselt vähenenud või loodetud tulust ilma jäädud. Siinkohal mõistis kuningas, et nii vürst Gabriel kui ka Taavi on mõlemad jäänud ilma loodetud varast, mille nad ilma juhtunuta oleks saanud. Kui Marta poleks kuulujuttu liikvele lasknud, oleks Taavi saanud rahus oma kanu edasi müüa ning vürst Gabriel oleks saanud ka oma loodetud üüriraha. Samuti on kuulujutuga Taavile tekitatud moraalset kahju, kuna linnaelanikud keelduvad tema kanu ostmast, sest tal olevat ju katk. Selline situatsioon võib inimest psühholoogiliselt mõjutada ning tekitada alandus- ja ebamugavustunnet. Seega mõistis tark kuningas, et kuigi Martal on sõnavabadus, oli ta tekitanud vürst Gabrielile varalist kahju ning Taavile nii moraalset kui ka varalist kahju, mis on õigusvastane ning kahjude hüvitamine on sellises olukorras vajalik.

Kolmandana jõudis kuningas 32. paragrahvini, mille kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Selle kohaselt on omandipõhiõiguse funktsiooniks tagada põhiõiguse kandjale vabadussfäär omandiõigus ning võimaldada tal selle kaudu kujundada oma elu ise omal vastutusel. See tähendab targa kuninga meelest seda, et nii Martal kui ka Taavil on õigus kujundada oma elu enda nägemise järgi. Seega jääb tema jaoks ebaselgeks, millise õigusega võttis vürst Gabriel võimaluse müüa turuplatsil mõlemalt müüjalt. Eraomand on vabas ühiskonnas erainitsiatiivi põhialus. Riigikohus on sedastanud, et omandil on oluline tähtsus turumajandusele põhinevas ühiskonnas ning et omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus ning omandi võrdne kaitstus tagab vaba turu. See vihjab sellele, et vürst Gabriel poleks tohtinud piirata kummagi turumüüja vabadust müüa. Selle paragrahvi alusel võib jõuda järeldusele, et Gabriel on toiminud seaduse vastaselt.

Võttes arvesse poolte sõnavõtte ja Seaduste Raamatut, langetas kuningas oma otsuse ning pöördus tagasi kohtusaali. „Mina, Abeetsela linnaelanike kohtumõistja, olen otsustanud, et kanamüüja Marta peab oma konkurendile Taavile maksma 5 kuldmünti tema ausa nime ja maine rikkumise eest, mille tõttu mees enam äri ajada ei saa. Mis puutub vürst Gabrieli esitatud kahjunõudesse, siis leian ma, et seda ei pea tüdruk korvama, kuna ka Gabriel käitus tüdrukule turule ligipääsu keelates tema suhtes ebaõiglaselt. Selline on minu, teie kuninga, lõplik otsus." Niisiis maksis Marta Taavile 5 kuldmünti ja konkurendid leppisid ära. Kui vürst Gabriel veel endiselt keskväljakul turuplatse välja rendib, siis võib Martat ja Taavit siiani Abeetsela linna turuväljakul kanu müümas näha.

Kätry-Lisette Kuusik
Juhendaja: Peedu Sula

Õigluse otsinguil

Elas kord nelja kohtuseina keskel härra Õigusemõistja. Ta pidas korduvaid sisemonolooge teemal “Õiglus”. Olenemata mitmesugustest lahendatud kohtukeissidest, mõistis ta, et otsib siiani selgitust sõnale “õiglus”. Viimast kohtukeissi lahendama hakates, kus konkurendid omavahel tülli keerasid, otsustas ta enne uurida, mis on õiglus? Arutlenud lahti erinevad mõttekäigud, leidis Õigusemõistja, et tuleb abi küsida naabritelt. Kiri, abipalvega leida definitsioon sõnale “õiglus”, koostatud, saatis ta tuulekirjad teele. Päevi omaette mõtiskledes, kostus ühel varahommikul vali linnulaul. Õigusemõistja tormas uksele, rõõm südames. Avades ukse, nägi ta sisse astumas naabrit Võrdsust. Hetkekski mõtlemata, kutsus Õigusemõistja Võrdsuse elutuppa – kohtusaali. Lebades toolidel, alustas Õigusemõistja: ,,Pajata mulle, härra Võrdsus, mis on Sinu jaoks õiglus?” Võrdsus vaatas küsijat hämmingul näoga ning vastas: ,,Mina, Võrdsus, olengi õiglus. Minust on juttu tehtud nii erinevates inimestevahelistes suhetes kui ka otsustes. Ma olen ülimuslik, sest ma mängin rolli kõikjal. Kõik tunnevad mind ja kõik oskavad mind kasutada enda kaitseks. Oli kord mul üks sõbranna Marta, kes ajas mind muudkui taga - otsis võrdsust. Otsimise iva peitus selles, et ta tundis, kuidas sõber Taavi suudab temast rohkem raha teenida. Marta otsustas rapsida Seaduse seitsmeteistkümnendat lehte. Tal õnnestus kõik, tehes koostööd tuttava COVID-19 -ga. Mina ei leidnud motivatsiooni end kodust välja ajada, sest Marta soovis läbi minu õigustada enda viga, mida tegi sõbra au riivates. Sulle, Õigusemõistja, võib tunduda, et olen vahel ka õel, kuid minu eesmärk ei ole kaitsta tegusid, mis alavääristavad inimest.” Õigusemõistja harutas vastust lahti, kui Seadus, Õigusemõistja parem käsi riiulil, vastas Võrdsuse enesetõestamisele: ,,Olgugi, et minus on juttu võrdsusest indiviidide vahel, leiab võrdsuse tähenduse vaid need osalised, kes võrdsuse käsitlemisele sügavuti lähenevad. Mina ja mu pojad ei otsi võrdsust, et tagada kõigile võrdne materiaalsus, vaid otsime kõike, mis seostub inimeste võrdsuses kaasamisele, võimalustele, turvalisusele ja eksisteerimisele. Ei tohi segamini ajada õiglust ja võrdsust. Mul kord sõber William ütles, et kui valitseja pistab oma alamad katlasse keema ja seejärel hüppab ise järele, saab teda küll süüdistada ebaõigluses, kuid mitte ebavõrdses kohtlemises.” Õigusemõistja pööras pead Võrdsuse ja Seaduse vahel, ning mõistis, et aeg on lõpetada. Ta saatis Võrdsuse ukseni ning soovis pikka eluiga. Seejärel jooksis Õigusemõistja märkmiku juurde ning püüdis üles kirjutada kõik, mis kuulnud. Jõudnud paar rida maalida, hakkas linnulaul taas kostuma. Õigusemõistja ruttas ukseni ning nägi head tuttavat Ausust. Ta kutsus Aususe kohtusaali ning küsis: ,,Pajata mulle, kuidas sa defineerid sõna “õiglus”? Ausus sõnus naeratades: ,,Õiglus – see olen mina. Ma peidan end inimeste sisemuses, kuid mind ei kasutata otstarbekalt. Paar päeva tagasi tuli minu juurde üks noormees Taavi, kes kurtis, et konkurent Marta olevat tema mainet rikkunud. Ega ta siis mulle lihtsalt kurtma tulnud, vaid püüdis leida vastust, kas oleks aus, kui ta Marta kohta kättemaksuks valejuttu hakkaks levitama. Pöörasin talle selja ega leidnud soovi temaga suhelda. Mõistsin tol hetkel, kuidas inimesed ei tunne mind ka peale aastasadu eksisteerimist. Laususin talle üle õla: ,,Ma ei ole kättemaks. Ma peidan endas loomust, mis paneb inimesi olenemata valule või rõõmule, andma ausaid vastuseid ja hinnanguid.” Ma nägin, et ta mõistis, kuid ei osanud vihahoos mind leida. Õigusemõistja silmadesse ilmusid pisarad, nagu veerennil vihmatilgad maha laskumas, ning ta haaras salvrätiku, et pisaraid pühkida. Ausus pööras veel hetkeks pilgu nii Seaduse kui ka Õigusemõistja poole, ning jalutas siis sõnagi lausumata uksest välja. Õigusemõistja küsis Seaduselt: ,,Kas tõesti pole Sa suutnud luua väärtust Aususele?” Seadus lehitses end kiiresti, nagu oleks tugev tuul ta lehti rapsinud, ning vastas: ,,Minus leidub kõike, küsimus on selles, kas seda osatakse ära kasutada.” Õigusemõistja jättis jutuajamise sinnapaika, sest kostma hakkas tugev linnulaul. Õigusemõistja tormas ukseni ja nägi naabrimees Humaansust. Humaansus astus sisse ja nad võtsid suuna kohtusaali poole. Kohtusaali jõudes küsis Õigusemõistja: ,,Anna mulle ülevaade, mis on Sinu jaoks õiglus?” Humaansus pööritas silmi ning vastas monotoonselt: ,,Olen kuulnud, et õiglus on riist, millega inimesed üritavad välja vabandada end erinevatest probleemidest – eriti, mis puutub situatsioonidesse, kus inimene tunneb, et oleks “õiglane” olla pahameelne või kättemaksuhimuline. Mina, Humaansus, ei pea ennast Õigluse parimaks sõbraks, sest peidan endas iseloomu, mis alati ei seostu õiglusega. Mulle meeldib, kui mind kasutatakse, olles inimsõbralikud ja austades inimväärikust, olles inimlikud ka siis, kui keegi on pahandusega hakkama saanud. Kusjuures, paar päeva tagasi pöördus minu poole üks naine, kes oli kaubanduskeskuse OÜ ABC omanik. Ta kurtis, et üks tema üürilistest olevat teise kohta valejuttu levitanud, ning seetõttu tekitanud olukorra, kus terve kaubanduskeskus kinni läks. Minu poole pöördumise põhjuseks oli asjaolu, et kaubanduskeskuse omanik keelas kättemaksuks valejutu levitajal ligipääsu enda poele. Eks ta siis tuligi minult kaastunnet paluma, põhjendamaks, et see oli väga inimlik reaktsioon. Ma nõustusin temaga, kuid palusin siiski kohtu poole pöörduda. Olukorras, kus inimene on saanud tõsiselt haiget, tunneb end puudutatuna ja kogub endasse erinevaid emotsioone, võib ta teha tagajärgedele mõtlemata väga ebameeldivaid tegusid. Mina tahaksin andestada, kuid olen näinud ühiskonna liikumist suunas, kus tagajärgedest pääsemisele mõeldakse enne teo sooritamist. Sellisel juhul jään mina endaga hätta, sest inimlikkus ei ole see, kui teeme tahtlikult teistele haiget. Ma peidan end sinu kaaslase, Seaduse, südames, kuid otsuste langetamisel ma tihtipeale kas ei aita või viin valedele radadele. Ma tahaksin olla rohkem abiks, kuid tunnen, et minu aeg on läbi saanud.” Taaskord tundis Õigusemõistja, et üks naabritest on kurb. Õigusemõistja ütles Humaansusele lohutuseks: ,,Ma luban Sulle, et ühele päeval jõuame Sinu juurde tagasi.” Humaansus naeratas ja hakkas ukse poole astuma. Jõudes ukselävele, hüüatas Seadus: ,,Humaansus, Sa oled eeskuju meile kõigile, kuid peame arvestama, et alati ei saa inimlikkusega karistada neid, kes teiste elu ja heaolu on rikkunud.” Humaansus lahkunud, haaras Õigusemõistja riiulilt Seaduse ja lausus talle valju häälega: ,,Ava mulle leht, mis annab õigustuse ka Humaansusele!” Seadus vaikis. Peale mõneminutilist vaikust lausus Seadus: ,,Kõik otsused, mis minu abiga läbi viiakse, on kooskõlas Humaansusega. Erinevus kerkib üles asjaolust, et alati ei saa valida kõiki inimlikke valikuid. Vahel tuleb kahe mitteinimliku variandi vahel valida rohkem inimlik variant. Peame arvestama nii inimlikkusega, kui ka sellega, kui suurel määral see kõik mõjutab neid inimesi, kes seisavad probleemküsimuse ümber. Inimlikkus on meis olemas, kuid küsimus on inimlikkuse suurusjärgus.” Õigusmõistja tunnistas Seaduse põhjenduse arusaadavaks. Ta lausus Seadusele: ,,Nüüd, kui abivalmid naabrid on käinud, võime hakata proovima defineerida sõna “õiglus”. Seadus raputas pead ning lausus: ,,Veel on vara, miskit tähtsat on veel puudu.” Õigusemõistja krimpsutas kulmi ja läks kohtulauda istuma. Ta ehmus mitmekordsete kolksatuste peale, mis kõlasid kohtusaali ühest aknast. Aknale lähenedes märkas, et keegi toksib puuoksaga akent. Õigusemõistja vihastas, jooksis akna juurde, avas selle ja räuskas: ,,Kus on kombed?” Tema ehmatus oli suur, kui märkas, et akna all nukrutseb naabrimees Objektiivsus. Tardununa jooksis Õigusemõistja uksest välja õue ning küsis Objektiivsuselt: ,,Miks Sa uksekella ei lasknud?” Objektiivsus vastas endasse tõmbunult: ,,Linnud lahkusid ega laula enam. Ma olin mures, et ei jõuagi Sinu juurde õiglust defineerima.” Õigusemõistja vabandas Objektiivsuse ees ning kutsus ta tuppa sooja. Kohtusaali sisenedes tervitas Objektiivsus Seadust ning ütles: ,,Aitäh, Seadus, eduka koostöö eest!” Õigusemõistja muigas omaette, teadmata, missugusest koostööst nad räägivad. Istunud maha, küsis Õigusemõistja: ,,Selgita mulle, Objektiivsus, mis on Sinu jaoks õiglus?” Objektiivsus kohendas selja veel sirgemaks ning lausus: ,,Õiglus peidab endas igasugu erinevaid aardeid. Vahel otsib ta võrdsust, mõnikord ausust, teinekord jälle õigluse enda erinevaid tahke. Iga aare vajab aga erapooletut suhtumist. Kas nõustud?” Õigusemõistja noogutas. Seadus sättis end riiulil ning märkis: ,,Objektiivsus, aitäh, et tulid. Õigusemõistjal on Sind kõige enam vaja.” Õigusemõistja keeras pahaselt Seaduse poole: ,,Kas Sa tahad mulle öelda, et ma ei saa enda tööga hakkama?” Objektiivsus muigas omaette, nähes, kuidas Õigusemõistja hääletoon karmimaks muutus. Seadus vastas: ,,See viimane kohtukeiss, kus Võrdsuse sabarakk Marta, Aususe sõber Taavi ja Humaansuse paluja OÜ ABC omanik lahendust otsivad, on ju otsuseta.” Tol hetkel meenus Õigusemõistjale, et naabrite sabarakud ootavad tõesti kohtuotsust. Õigusmõistjal polnud enam aega Objektiivsusega arutada. Mõistes Objektiivsuse vajalikkust, pani Õigusemõistja ta Seadusega kõrvuti istuma. Definitsioonid kuulatud, järeldused tehtud, arutles Õigusemõistja läbi veel kõigi osaliste poolt- ja vastuargumendid. Järgmisel päeval toimus kohtuistung. Kohtuistungile olid kohale tulnud kõik naabrid – Ausus, Võrdsus, Humaansus, Objektiivsus ja Õiglus ise. Lisaks naabritele ka asjaosalised, Marta, Taavi ja OÜ ABC omanik. Kõne alustas Õigusemõistja lausega: ,,Me kõike soovime olla enda parimad eksemplarid,” Õigusemõistja tõusis ja jätkas, “ma olen aastaid lahendanud kohtukeisse, millest viimane tekitas minus küsimuse, mis on õiglus? Tuleb tõdeda, et ma ei eksinud, kui arvasin, et kõik on suhteline – sõltub vaatenurgast.” Õigusemõistja silmad jäid seisma Objektiivsuse peal, kes näpuotsaga kella suunas näitas ja soovitas tõsimeeli anda teada enda otsus, mida Taavi, Marta ja OÜ ABC olid kuulama tulnud. Õigusemõistja võttis Objektiivsust kuulda ning jätkas: ,,Lõpetan loba ja annan teile teada, mis on kohtuotsus.” Õigusemõistja rüüpas klaasi vett ning jätkas: “Marta käitumine oli kahtlemata seadusevastane, rikkudes kaupluse “Meie sport” omaniku au ja põhjustades hea nime teotamist. Samuti oli seadusevastane kaubanduskeskuse OÜ ABC omavoliline otsus piirata Martal ligipääsu enda kauplusele. Kaupluse “Meie sport” omanik Taavi on sündmuste keerises ainus osapool, kellel puudub seadusevastane käitumine. Õigusemõistja koos Seadusega on otsustanud, et Marta peab tekitatud kahju hüvitama Taavile, kuid mitte kaubanduskeskusele OÜ ABC. Kaubanduskeskusele OÜ ABC Marta hüvitist maksma ei pea, sest OÜ ABC käitus samuti seadusevastaselt.” Õigusemõistja vaatas vaheldumisi kõigi osalejate silmi ja nägi nii pahameelt kui õnnetunnet. Ootamatult lausus kaubanduskeskuse OÜ ABC omanik: ,,Palun vabandust kaubanduskeskuse OÜ ABC vale sammu eest.” Marta naeratas ja lausus Võrdsusele: ,,Aitäh, et Sa ei lasknud mind ligi, muidu oleksin jäänud arvama, et minu käitumine oli õigustatud.” Peale kohtuotsuse langetamist ja osapoolte vestlust, märkis Õigusemõistja: ,,Aitäh kõigile! Aeg on minna koduteed!” Osapooled lahkunud, tänas Õigusemõistja ka naabreid, kes kiitsid teda õiglase kohtuotsuse eest. Saatnud sõbrad välja, haaras Õigusemõistja Seaduse, embas teda ning heitis väsinuna magama. Hommikul silmad avades märkas Õigusemõistja, et uksel ootab teda uus kohtukeiss. Ja kui ta veel surnud ei ole, siis lahendab ta koos naabrimeestega kohtukeisse tänaseni.