Geia Rõivas
Juhendaja Elo Gaver

RESOLUTSIOON

Kohus rahuldab Toomase, Liisi ja Everti kaebused osaliselt. Vangla peab korraldama kohtumisi alaealistega mugavamates tingimustes ja on pannud kaebajate suhtes toime rikkumise, kuid kohus ei mõista sellele vaatamata vanglalt välja rahalist hüvitist. Kaebajate rahalise nõude rahuldamine oleks vangla karistamine, mis ei täida eesmärki. Eesmärk on laste ja isa vahelise suhte säilitamine ning paremate kokkusaamistingimuste võimaldamine tulevikus. Selle raha eest, mis kohus välja mõistmata jätab, tuleb vanglal rajada hoovi mänguväljak, kus nii Toomas kui kõik teised kinnipeetavad saaksid tulevikus oma lastega aega veeta. Kohus on seisukohal, et nii on kõikide jaoks kasulikum.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Toomas on ettevõtja, kes mõisteti süüdi maksupettuse toimepanemise eest ning kohus karistas teda kolme aasta pikkuse vabadusekaotusega. Enne kohtuotsuse jõustumist veetis Toomas kaheksa kuud vangistuses ning selle aja jooksul ei lubatud tal kohtuda oma lastega (kaheteistaastase Liisi ja kaheaastase Evertiga) selleks, et välistada tunnistajate mõjutamist. Kohe pärast kohtuotsuse jõustumist taotles Toomas kohtumist oma alaealiste lastega. Vangla võimaldas kuu aega hiljem Toomasele ja tema perele lühiajalise kohtumise.

Lühiajalised kohtumised toimuvad vangla selgituse kohaselt enamasti ruumis, kus kinnipeetav on külastajatest eraldatud klaasist vaheseinaga. Arvestades laste vanust, tegi vangla seekord erandi ning lubas Toomasel nendega kohtuda ilma klaasist vaheseinata tühjas ruumis, kuhu oli istumiseks pandud neli tooli. Kohtu arvates käitus vangla erandit tehes õigesti, kuid see ei ole piisav. Enne kohtumist pidi ema Kertu nõustuma enda ja kaheteistaastase Liisi alasti läbiotsimisega. Kaheaastast Evertit läbi ei otsitud, kuid seetõttu keelati Toomasel pojaga igasugune füüsiline kontakt, välistamaks keelatud esemete üleandmise ohtu. Enne kohtumist korraldatud alasti läbiotsimine on Liisi põhiõiguste rikkumine, sest PS § 18 kohaselt ei tohi kedagi väärikust alandavalt kohelda. Tegemist oli esimese kohtumisega kinnipidamisasutuses ning vanglal ei olnud alust kahtlustada keelatud esemete sisse toomist. Järelikult ei olnud mingit põhjust ega õigustust alaealise tütarlapse traumeerimiseks säärasel moel. Alasti läbiotsimine on nii äärmuslik meede, et seda tuleb alati konkreetse juhtumi asjaoludega põhjendada, kuid praegusel juhul on vangla põhjendused olnud väga üldsõnalised. See, et enamasti nii tehakse, ei ole kohtu jaoks veenev. Ainuüksi vanemast eraldamine on lapsele raske kogemus. Lisaks on isa vangistuse tõttu tõenäoline, et Liisil võib tekkida sotsiaalseid probleeme, näiteks häbimärgistamine ja perekonna lagunemise risk. Vangla ei peaks neid lisama - see ei ole maksupettuste eest karistamise eesmärk. Alasti läbiotsimise saanuks asendada tehes läbi järgnevad protseduurid: metallidektektoriga läbiotsimine, uurimine narkokoertega, röntgenseadmete kasutamine ning kompamine ja isiklike esemete läbivaatus enne ruumi sisenemist. Alles siis, kui nende, leebemate meetmete kasutamine annab alust kahtlustada midagi keelatut, võiks teoreetiliselt olla õigustatud (alasti) läbiotsimine.

Toomasel keelati igasugune füüsiline kontakt oma pojaga, kuna Evertit läbi ei otsitud. Kohtu arvates ei arvestanud vangla Everti vanusega - kaheaastasel lapsel, kes pole ammu oma isa näinud, hakkab kõledas ruumis kiiresti ebamugav. Isal ei olnud võimalik vangla keelu tõttu last lohutada ega rahustada. Põhiseaduse (PS § 27) kohaselt on perekond rahva püsimise ja ühiskonna alusena riigi kaitse all, seega tuleb vanglal luua sobivad tingimused perekonnasidemete hoidmiseks ka lapsevanema vangistuses olemise ajal.

Süüdimõistetud Toomasel on õigus kohtuda oma alaealiste lastega meeldivamates tingimustes ning vangla peab leidma selleks rahalised võimalused. Arvestades, et esimesel kohtumisel laste ebamugavust nähes otsustas Toomas kohtumise koheselt lõpetada, võib öelda, et Toomas on ka vangistuses viibides teinud oma parima laste heaolu tagamiseks. Seega ei ole korrektne vanglal väita, et Toomas pole kasutanud pakutud võimalust kohtumiseks. Toomas üksnes kaitses oma lapsi, lõpetades traumeeriva olukorra.

Vangla väidab, et alasti läbiotsimine korraldati vanglatöötajate ning teiste kinnipeetavate kaitseks, kuid toimepandud kuriteo liigi järgi ei olnud alust eeldada vanglasse keelatud esemete sissetoomist. Kohtule teadaolevalt ei puutu Toomas ka vanglas kokku narkomaanide või retsidivistidega, kellele ta võiks keelatud esemeid üle anda ning ainus reaalne risk vangla jaoks on hetkel nakkushaiguste levimine. Kohus on seisukohal, et vangla ei hinnanud õigesti potentsiaalseid ohte ja pereliikmete õigusi ning on seega olnud karmim kui vaja. Alasti läbiotsimine oli põhjendamatu arvestades varasemalt toodud asjaolusid. Kohus ei ole ka nõus füüsilise kontakti keelamisega isa ja poja vahel, kuna sellega rikutakse Everti ja Toomase õigust lähedaseks suhteks. Kohus arvab, et kui on alust kahtlustada keelatud esemete üleandmist, tuleks pärast kohtumise lõppu korraldada läbiotsimine süüdimõistetule, kuid alasti läbiotsimise jaoks peab ka sel juhul olema väga konkreetne alus või väga selge kahtlus, et midagi keelatut anti üle.

Kohus mõistab vangla soovi tagada kord ja turvalisus ning saab aru, et antud teema on oluline ka ühiskonna tasandil. Siiski on küsitav, kui kaugele on mõistlik kontrollimisega minna? Kohtu hinnangul on oht, et külastusega seotud liigsete ebamugavuste pärast võivad inimesed loobuda oma lähedaste külastamisest ning sellest tingitult katkevad olulised suhted lähedastega. Selline asjaolu muudab omakorda keerulisemaks kinnipeetava tavaellu naasmise vangistuse lõppedes.

KOKKUVÕTE

Kohus leiab, et vangla on rikkunud Liisi, Everti ja Toomase põhiõigusi, kuid ei pea põhjendatuks rahalise hüvitise väljamõistmist. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus Toomase alaealistele lastele on põhjustatud tarbetuid ebamugavusi, on rahast olulisem lähedase suhte taastamine maksimaalsel võimalikul määral. Rahalise hüvitise asemel on perekonnale rohkem kasu suhtluskorra muutmisest, sest Toomase vangistus iseenesest ei tähenda, et ta vanemlikke õigusi kuidagi piiratakse (kui välja arvata tõsiasi, et tema viibimiskoht on ajutiselt piiratud). Kohus soovib, et perekonna võimalus kohtumiseks oleks regulaarne ning toimuks korra nädalas. Selline korraldus on eelkõige kaheaastase Everti huvides, sest isaga kohtumise pikem paus mõjutab nende omavahelist suhet negatiivselt. Ka kaheteistaastase Liisi jaoks on oluline võimalus isa regulaarselt näha. Arvestades Liisi vanust, võib talle jätta võimaluse perekonnasiseselt kaasa rääkida kohtumise intervalli üle, arvestades igapäevaelu ootamatustega. Lisaks peaks vangla võimaldama perekonnale mugavamaid tingimusi kohtumiseks, kuna rahaliste vahendite puudumine ei õigusta vangla tingimusi, millega rikutakse inimõigusi. Vanglal on Eesti Vabariigi osana kohustus soodustada peresuhete säilimist. Vangla võiks võimalusel lubada lühiajaliste kohtumiste toimumist pikaajaliste kohtumiste ruumides, viies vanglaelu võimalikult ligilähedaseks ühiskonna positiivse elu mudeliga. Lisaks peab vangla võimaldama kaheaastasele Evertile mõistlikkuse piires mänguasjade kaasavõtmise (vangla soovil võib toimuda mänguasjade läbivalgustamine). Kui vanglal ei ole võimalik kasutada pikaajalise kohtumise ruume, tuleb vanglal muuta alaealistega kohtumiseks määratud ruum hubasemaks, lisades sinna vähemalt diivani ja vaiba ning soodustades sellega võimalikult loomulike peresuhete säilimist - õhkkond peab olema lapsesõbralik. Kohtu hinnangul võiks tervel perel olla kasu psühholoogiga kohtumisest, kes aitaks oskuslikult tulla toime tekkinud emotsioonidega ning juhendaks uue olukorraga harjumist. Kohus on seisukohal, et tekkinud ebamugavuste eest vastutab vangla ja seega on vangla kohustatud pakkuma psühholoogilist abi kõigile asjaosalistele. Veelgi enam - kahekümne esimesel sajandil on lubamatu, et lastel pole võimalust tegeleda eakohaste tegevustega koos oma vangistuses viibiva vanemaga võimaluste piires. Seega võiks vangla territooriumile rajada mänguväljaku, mille kasutamise korra otsustab vangla.