Maria Helena Lõhmus
Hugo Treffneri Gümnaasium
Juhendaja nimi: Aare Ristikivi

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Mirjami hagi kergejõustiku Eesti meistrivõistluste 800 meetri jooksu tulemuse muutmiseks, millest tulenevalt puudub Mirjamil õigus pääseda olümpiamängudele.
2. Mõista kliimaaktivistidelt välja Mirjami kasuks 25 000 eurot materiaalse kahjuna ja mõista võistluste korraldajatelt välja Mirjami kasuks 25 000 eurot materiaalse kahjuna.
3. Jätta rahuldamata Mirjami hagi moraalse kahju hüvitamiseks.
4. Määrata võistluse korraldajatele rahatrahv 40 trahviühikut.
5. Algatada aukohtumenetlus advokaat X suhtes.
6. Menetluskulud jätta kõigi poolte kanda.

Edasikaebamise kord

Apellatsioonkaebuse võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (Tsiviilkohtumenetluse seadustik § 632 lg 1).

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

1. Hageja osales 800 meetri jooksus Tallinnas Kadrioru staadionil toimunud kergejõustiku Eesti meistrivõistlustel, eesmärgiga täita olümpianorm ja pääseda olümpiale. Hagejat segasid võistlusel rajale tormanud kliimaaktivistid, kelle tegevuse tagajärjel hageja finišisirgel koperdas ning olümpianormist jäi puudu 0,1 sekundit. Eesti tuntuima ja rahvusvaheliselt tunnustatud ning võistlusi kohapeal jälginud jooksuspetsialisti arvamuse ja videoanalüüsi kohaselt oleks hageja ilma kliimaaktivistide sekkumiseta läbinud 800 meetrit 0,1 kuni 0,7 sekundit kiiremini ehk täitnud olümpianormi. Sellest tulenevalt soovib hageja tema jooksuaja vähemalt 0,1 sekundi võrra kiiremaks muutmist ja olümpiamängude koha tagamist.
2. Hageja leiab, et tema turvalisus ei olnud tagatud, sest võistluste turvameeskond ei teostanud pealtvaatajatele turvakontrolli, mis tõttu pääsesid rajale kliimaaktivistid plaktiga. Hageja tunneb, et tema Eesti Vabariigi põhiseadusest (PS) § 19 tulenevat õigust vabale eneseteostusele on piiratud ning see on tekitanud talle moraalset ja materiaalset kahju.
3. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Mittevaraline kahju tekib sellest, et olümpiale mitte pääsemise tõttu jääb hagejal täitmata eluunistus. Moraalse hüvitise suuruse palub hageja määrata kohtul oma õiglase äranägemise järgi. Kuna hageja oli eelnevalt sõlminud sponsorlepingu ühe Eesti suurema toidutööstusega. Lepingu järgi pidi ettevõte hagejale maksma 50 000 eurot, kui ta täidab olümpianormi ja pääseb olümpiale. Kuna hageja ei täitnud olümpianormi, siis ei maksa ettevõte talle raha. Seega on varalise kahju suurus 50 000 eurot. Varalise ja mittevaralise kahju esitab hageja mõlema kostja vastu.
4. Hageja nõuab 8000 euro suuruste menetluskulude hüvitamist kostjate poolt.

Kostjate vastuväited hagile

5. Kliimaaktivistid leiavad, et kohtule esitatud nõuded on alusetud, tõendamata ja tuleks jätta rahuldamata. Nad väidavad, et ei ole hageja õigusi ega seadust rikkunud, sest PS § 19 kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele ja PS § 45 kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Nad leiavad, et nende tegevus tulenes vajadusest, mille on põhjustanud kõigi inimeste elu ja tervist ohustav kliima kriis. Aktivistid väidavad, et seisid oma tegevusega PS § 53 eest, mis sätestab, et igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda. Nad on arvamusel, et olümpia tuleks ära jätta, arvestades praeguseid kliimaprobleeme ning inimesed peaksid tegelema hoopis kliimamuutuste vastu võitlemisega. Lisaks ei alustanud võistlusele kutsutud politsei nende vastu menetlust, mis viitab sellele, et nad ei ole teinud midagi valesti.
6. Kergejõustiku Eesti meistrivõistluste korraldajad ei ole otseselt hageja võistlustulemuste muutmise vastu. Nad on arvamusel, et kui kohus muudab tulemusi ja tagab hagejale olümpiakoha, siis mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise nõuded on alusetud, sest siis ei jää sportlane 50 000 eurosest sponsorirahast ilma. Kui kohus otsustab siiski tulemust mitte muuta, siis kahju hüvitamise nõuded tuleks jätta rahuldamata, sest korraldajad väidavad, et nemad pole hagejale kahju tekitanud, seda tegid kliimaaktivistid ja nemad peaksid hagejale kahju hüvitama.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, olles tutvunud mõlema osapoole seisukohtade ja argumentidega, on järgmisel seisukohal:

7. Kohus on seisukohal, et kohtul puudub pädevus lahendada spordivõistluste tulemuse muutmise vaidlusi. Kohus leiab, et spordivõistlused, mille käigus selgitatakse välja võitja, on olemuslikult käsitatavad konkursina VÕS § 1009 lg 1 mõttes. Selle sätte kohaselt konkurss on tasu avalik lubamine teatud teo parima tegemise eest ja selle tegemisel tuleb mõistlikul viisil teatavaks teha konkursi ese, teo või selle pakkumise tegemise viis ja tähtaeg ning parima teo või pakkumise väljaselgitamise tähtaeg ja kord, samuti konkursi korraldaja ja muud konkursi läbiviimiseks vajalikud asjaolud (vt Riigikohtu 1. juuni. 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-12037, p 14). Seega on sportlaste sooritused spordivõistlusel käsitatavad tegudena, mille parima tegemise eest on võistluse korraldaja lubanud auhinna (tasu) ja mille hulgast korraldaja või tema määratud isik või isikud (nt kohtunik või žürii) teevad otsustuse võitja kui parima teo teinud isiku kohta (VÕS § 1012 lg 1) (vt Riigikohtu 1. juuni. 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-12037, p 14). VÕS § 1012 lg 1 kohaselt otsuse selle kohta, kas tegu või pakkumine vastab konkursi tingimustele ja millist mitmest teost või pakkumisest tuleb eelistada, teeb konkursi tingimustes nimetatud isik, viimase puudumisel aga konkursi korraldaja. VÕS § 1012 lg 2 sätestab, et konkursi kohta tehtud otsus on asjaosalistele siduv ning seda ei saa kohtus vaidlustada, aga käesolevas lõikes sätestatu ei välista ega piira konkursi tingimuste rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõuete esitamist konkursi korraldaja vastu. VÕS § 1012 lg 2 piirab üksnes tsiviilkohtumenetluse korras spordivõistluse tulemuste vaidlustamist ega välista spordiorganisatsioonide või spordivõistluste korraldajate õigust võimaldada tulemuste vaidlustamist nt protesti esitamise kaudu spordiala reeglites või spordivõistluse juhendis ettenähtud korras (vt Riigikohtu 1. juuni. 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-12037, p 18). Kohus soovitab hagejal pöörduda Eesti Olümpiakomitee spordiarbitraaži poole, kes tegeleb spordiga seotud vaidluste ennetamise ja kohtuvälise lahendamisega.
8. Kohus on arvamusel, et kliimaaktivistide tegevus riivas hageja PS §19 tulenevat õigust vabale eneseteostusele. Lisaks on PS § 25 kohaselt igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.
9. VÕS § 128 lg-d 3 ja 4 kohaselt on saamata jäänud tulu õiguste rikkumise tõttu teenimata jäänud kasu või kasu vähenemine. Kuna hageja olümpiale ei pääse, siis jääb tal saamata sponsorlepinguga sätestatud 50 000 eurot. Kohus leiab, et materiaalne kahju tulenes nii kliimaaktivistide kui ka korraldajate tegevusest. Korraldajad rikkusid Spordiseaduse (SpS) § 23, mille kohaselt on korraldaja kohustatud spordiürituse planeerimisel, ettevalmistamisel ja korraldamisel tagama spordiüritusel osalejate turvalisuse. Kliimaaktivistidel on küll PS § 45 kohaselt õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil, kuid seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Kohus on arvamusel, et kliimaaktivistid ja korraldajad peavad mõlemad hüvitama materiaalse kahju poole ulatuses ehk kumbki 25 000 eurot. Kohtul puuduvad tõendid hagejale tekitatud moraalsete kahjude suuruse osas, seega jätab kohus moraalsed kahju hüvitamata.
10. SpS § 25 lg 1 sätestab, et spordiürituse korraldaja kohustuste eiramise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Kohus on arvamusel, et korraldajad ei taganud üritusel osalejate turvalisust, seega mõistetakse korraldajatele rahatrahv 40 trahviühikut, sest korraldajate kohustusi on viis ja eirati ühte.
11. Kohus leiab, et advokaadi X tegevus oli vastuolus Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 1 vastuolus, mis sätestab, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda huvidele. Antud advokaat nägi käesolevas kaasusega enda jaoks head võimalust, sest ta oli kindel, et kaasus saab palju meediakajastust, mis tema jaoks tähendab tasuta reklaami sõltumata tulemusest. Eetikakoodeksi § 2 lg 4 kohaselt võib eetikakoodeksis sätestatud kutse-eetika nõuete rikkumise eest advokaadi suhtes algatada aukohtumenetluse ja määrata advokaadile distsiplinaarkaristuse. Antud juhul on kohus seisukohal, et kuna asjaolud pole päris selged, tuleks algatada aukohtumenetlus.

Menetluskulud

12. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt sätestab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades. Käesolev kohtuotsus rahuldati osaliselt seega kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades. Menetluskulude suurus on 8000 eurot ja osapooli on kolm, seega on igaüks kohustatud tasuma 2666,67 eurot.

Maria Helena Lõhmus
kohtunik