Kaasus: „Põline rikkus“
Emili Inno, Tallinna 21. Kool, 9.C klass
Juhendaja: Erki Fels

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel


Kohus:
Tartu Halduskohus
Kohtunik:
Emili Inno
Otsuse tegemise aeg ja koht:
14.11.2021, Tartu
Haldusasi:
Jaani nõue Keskkonnaameti vastu raieloa andmiseks
kohustamiseks ja sihtkaitsevööndi tühistamiseks
Menetlusosalised:
Kaebaja - Jaan
Vastustaja - Keskkonnaamet

RESOLUTSIOON

  1. Jätta rahuldamata Jaani nõue raieloa väljastamiseks.
  2. Jätta rahuldamata Jaani nõue sihtkaitsevööndi tühistamiseks.
  3. Kohustada Keskkonnaametit tasuma Jaanile õiglane hüvitis sihtkaitsevööndi kehtestamise eest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Jaan (kaebaja) leidis talle kuuluvast metsast üraskitest kahjustatud kuused. Kahjustuste levimise piiramiseks tuleks kahjustunud puud kiiresti maha võtta. Keskkonnaamet (vastustaja) ei väljastanud Jaanile aga raieluba, sest Jaani mets asub väike-konnakotka kaitseks moodustatud sihtkaitsevööndis.
  2. Kaebuse kohaselt on tegu eramaaga ja omand on puutumatu. Sihtkaitsevööndi laiendamine kaebaja talu maadele seab kitsendused talupidamisele ja ka toimetulekule. Kaebaja polnud teadlik maade arvamisest sihtkaitsevööndi kooseisu. Metsamajandamise keeld takistab kaebajal kasu saada metsamaterjali hinnatõusust ja täita endale võetud rahalisi kohustusi. Puude raiumine takistaks üraskite levimist Haanja looduspargi territooriumile ehk oleks ka avalikes huvides.
  3. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Sihtkaitsevööndi moodustamine oli vältimatult vajalik ohustatud väike-konnakotka pesitsuspaiga kaitseks. Raietegevus naaberkinnistul häiriks lindude pesitsusrahu ja lõppeks linnupoegade hukkumisega. Puude langetamine muudaks oluliselt pesade ümbrust, mistõttu peaksid linnud senised pesapuud igaveseks hülgama. Vastustaja leiab, et sihtkaitsevööndi loomine viidi läbi seaduses ettenähtud korras.

KOHTU PÕHJENDUSED

  1. Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud (PS § 32). Samas tuleb tagada ka looduskaitse, mis on avalikes huvides. Eesti loodusvara on rahvuslik rikkus (PS § 5) ja igaüks on kohustatud loodust säästma (PS § 53). Seetõttu on põhjendatud ohustatud liikide kaitseks sihtkaitsevööndite loomine. Kahe põhiseadusliku väärtuse vastandumisel tuleb kaalumise teel otsustada, kumb konkreetsel juhul on olulisem.
  2. Omandiõigus ei ole demokraatlikus riigis absoluutne, sh võib see õigus olla kitsendatud looduskaitse eesmärgil. Üheks piiranguks, kuidas ohustatud liike kaitsta, on sihtkaitsevöönd, sh lageraie keeld. PS § 11 kohaselt saab õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Seega tuleb hinnata, kas kaebaja metsale kohaldatud piirang on vajalik ohustatud liigi kaitseks.
  3. Piirang tundub vajalik, sest pesapaiga juures teostatav lageraie (aga ka muu keskkonnamõju omav tegevus) võib tõepoolest kotkaid häirida. Samuti võib pesapaiga ümbruse muutumine sundida linde pesa maha jätma. Seda asjaolu ei saa paratamatult täieliku kindlusega tuvastada – raiel võib, aga ei pruugi olla kotkastele kahjulik mõju. Keskkonnaõiguses kehtib ettevaatuspõhimõte. Riigikohus on Euroopa Kohtu praktikale tuginedes selgitanud, et oluline pole mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju (RKHKo 3-3-1-56-12, p 14). Sihtkaitsevöönd, millega kaasneb ka raiekeeld, on seega sobilik ja vajalik piirang.
  4. Asjakohatu on kaebaja märkus, et raie võib hoopis kotkastele kasulik olla, sest takistab üraski levikut. Halduskohus lahendab kaebust kaebaja õigustest lähtuvalt. Kaebaja ei saa tugineda avalikule huvile, seda esindab vaidluses vastustaja. Just vastustaja ülesandeks on leida mõistlikud võimalused looduskaitseala säilimiseks ja korrashoiuks. Seepärast ei saa kohus ka kohustada vastustajat andma tingimuslikku luba, kuivõrd looduskaitseliste toimingute üle otsustamine ega nende keskkonnamõju tuvastamine ei ole kohtu pädevuses.
  5. Kohutule esitatud tõenditest ei selgu, et sihtkaitsevööndi moodustamise menetluses oleks rikutud looduskaitseseaduses sätestatud korda, mis nõuab kinnisasja omaniku teavitamist tähtkirjaga. Samas pole see asjaolu praegu oluline, kuivõrd ei oleks alust kaebust kaitsevööndi osas nagunii rahuldada.
  6. Kokkuvõttes – nii raiepiirang kui ka sihtkaitsevööndi kehtestamine ohustatud liigi levikuala lähistele on demokraatlikus riigis kohane ja vajalik meede. Nende meetmete tühistamiseks ei ole alust.
  7. Tähelepanuta ei saa siiski jätta kaebaja argumente seoses tulu teenimisega. Metsa majandamine on ettevõtlus, mida PS samuti kaitseb (PS § 31). Seega riivab piirang lisaks omandiõigusele ka ettevõtlusvabadust. Kaebaja õigusi on intensiivselt piiratud, sest kaebaja ei saa oma metsa enam majanduslikult mõistlikult kasutada. Ometi ei ole kaebajale kuidagi piirangutest tekkinud kahju hüvitatud. See ei ole õiglane, sest looduskaitse toimub avalikes huvides. Avalikku huvi ei saa jätta üksnes eraomaniku õlgadele.
  8. Riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest (RKHKo 3-16-812, p 13). Sihtkaitsevööndis on igasugune majandustegevus keelatud, mistõttu on kaebaja looduskaitsealune maa sisuliselt sundvõõrandatud. Kaebaja on olukorras, kus üraskite leviku ja looduskaitselise piirangu tõttu muutub tema vara väärtusetuks, ilma et tal oleks lubatud sellega seoses midagi teha. Kuivõrd piirang on nii intensiivne, on õiglase ja kohese hüvitise maksmine õigustatud.