Kord elas auväärne Haanjamaa Jaan,
kes maad harind titest peale.
Kui juunikuu päikeses säras ta maa,
Jaani silm sattus hirmsale veale
Sajad üraskid kuuskede tüvel
auklikuks närinud võimsad puud
Puud raiuda maha, looduse hüveks
Jaanil soovitas metsamees suur
Haanjamaa Jaanike nukralt ohkab,
puude raiumist ta tõepoolest vihkab,
kuid kuna metsa jätku ta ihkab,
siis seda teha ta siiski ehk tihkab
Jaan võtab otsuse vastu
ja raieluba hankida katsub,
et haiged puud saaks raiuda maha -
siis oleks mets haigusest vaba
Keskkonnaameti vastus on: “Ei!”,
kuigi puude surm on lein,
siis konnakotka pesa mõnel kuusel või pajul
sihtkaitsevööndiks muudab salu
Haanjamaa Jaan on nördinud sügavalt.
Metsa kaitseks ta soovis ju rügada!
Autole hääled sisse ta seadis,
mõttes Keskonnaametit neadis
Keskkonnaameti kontorisse
kuri plaan tuli murda sisse,
tagasi nõuda õiguseid
(ning juhul kui vaja teha nõiduseid)
Viimaks Jaan kohale jõudis
ning preili Liinalt tungivalt nõudis
luba keelu alla mitte painduda
ning enda metsa rahus raiuda
“Tihnikus talitada peaks olema luba
puud on ometi MINU omad!
Teen ma ju vaid üllast tööd,
tahan et mardikad metsa ei sööks!”
“Lisaks, miks on vaja mu metsal
olla suvaline reservaat looduskaitse ala serval?
MINA olen maa peremees!
Mitte konnakotkaliidu esimees.”
“Kotkast raiumine häirib,”
asjatundja Liina märgib,
“Me kirja ju saatsime teile,
kas ei vaatagi te enda meile?!”
“Siis ei keelanud te meid.
Mis nüüd äkki sisse läks teil?
Ja putukatest meie ei tea.
Äkki te ise tegite vea?”
Kohtusse siis asi läheb
vanahärral hääl on kähe:
“Väljastage raieluba!
Saagida ma tahan juba!”
“Kirja mina saanud pole,
kuid metsa olukord on kole!
Miks käsutab mind ametnik,
kes ei tea isegi kus asub minu alevik?
Omanikul olema peaks võim!
*Siis järgnes pominal arusaamatu sõim*
Puud maha raiuma pääb,
muidu alles miskit jää!!
Ostja mul neile olemas on
ning haluhinnaks hetkel tonn!
Lubasin Sirlile, et korteri saan
ning sõnapidaja mees on Haanjamaa Jaan!”
Kuid Keskkonnaamet ei ole nõus
liikide väljasuremises on tõus
“Väike konnakotkaid on vähe!
Iga mõtet, mis hüppab pähe
ometi teoks teha ei saa,
nii hoopis hukka läheks me Maa!
Luba keelati metsa kaitseks
Et konnakotkas saaks jääda paikseks.
Ta pesapaik ei tohi hävida!
Ükskõik kui ilusti pärida.
Puude hinnast meil on suva,
ära Sirlile kortereid luba,
kui kinnisvara ostu jaoks vaja
maha võtta kuuskesid sada!”
Lõpuks saab sõna kohtunik,
juba vanem härra, kaks meetrit pikk.
Suu avab ja kõminal kõneleb,
nii et aknaklaas ta kohal võbeleb:
“Paragrahv kolmkümmend kaks
lubab Jaanil puid raiuda nagu naks.
Igaühe omand on puutumatu,
selle kohaselt Keskkonnaamet tegi pattu.”
“Jipikajeii,” mõtleb Jaan,
“Nüüd lõpuks raiutud saab laas!
Säh teile ametnikud,
nii juhtub kui õiguseid rikud!”
Kuid Jaani õuduseks kohtunik teab
viiekümne kolmandat paragrahvi, mis seab:
“Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda,
sealhugas sellist, kus elab lind, kes tihti sööb konna.”
“Seega raieluba ei anta
ja Keskkonnaametit vangi ei kanta
Küll aga üraskeid tümitada
ja rikutud puude hind hüvitada
Keskkonnaametil teha tuleb.
Nüüd ma lõpetanud olen,”
siis püsti tõusis kohtunik
ja lõppenud oligi istung pikk.
Jaan läks tagasi koju
Konnakotkas rikkunud oli ta tuju,
kui metsast järsku sirinat kostis
ta vihaga Konsumist grillkana ostis.
Kui surnud pole meie Jaan
siis vanduda ma teile saan,
konnakotka nime ka
siiani ei ütle ta.