Emma Lind
Juhendaja: Sten Lind

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Heleni kaebuse Haljala valla tehtud otsuse peale, millega keelduti teda Haljala valla volikogu liikme kandidaadiks registreerimast.
2. Tühistada Tallinna linna otsuse, millega keelduti määramast taotletud kooli Heleni lapse elukohajärgseks kooliks ning kohustada Tallinna linna uuesti kaaluma, kas on põhjust määrata Heleni lapse elukohajärgseks kooliks Heleni taotletud kool.

ASJAOLUD

Helen, kes elas ja töötas Tallinnas, päris oma vanaemalt maamajakese Võsul. Kevadel, kui ilmad ilusaks läksid, kolis ta sinna.
Võsul tekkis tal mõte osaleda Haljala valla kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel. Avalduses märkis ta oma elukoha aadressiks Võsu aadressi. Nagu nõutud, märkis ta avaldusse ka oma töökoha - Tallinnas asuva arhitektuuribüroo - andmed.
Samal ajal tegeles Helen koolikoha taotlemisega oma kooliminekuealisele lapsele. Helen soovis panna lapse kooli Tallinnasse ja esitas Tallinna Haridusametile avalduse, et tema lapse elukohajärgseks kooliks määrataks Tallinna kesklinnas asuv kool.
Haljala vald keeldus Helenit kandidaadina registreerimast. Põhjenduseks öeldi, et Helen ei vasta kohaliku omavalitsuse volikogu seaduses ettenähtud tingimustele, sest ta püsiv elukoht ei olnud Haljala vallas.
Tallinna linn omakorda keeldus soovitud kooli Heleni lapse elukohajärgseks kooliks määramast. Seda otsust põhjendas linn sellega, et Heleni lapse kooli lähedal asuv elukoht on fiktiivne.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kaebaja pole Haljala valla ega Tallinna linna otsusega nõus ning pöördus mõlema otsuse vaidlustamiseks kohtusse.
Ta leiab, et Haljala valla ja Tallinna haridusameti poolt tehtud otsused rikuvad tema õigust vabalt valida elukohta. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lubab, et inimesel võib olla mitu elukohta. Tallinna linna tehtud otsus rikub ka Heleni põhiseaduses sätestatud õigust otsustada oma lapse hariduse üle.

Haljala vald vaidles kaebusele vastu. Vald leidis, et Heleni elukoht ei saa olla Võsul, kui ta töötab Tallinnas ja ta taotles lapsele koolikohta Tallinnas.

Veel väitis vald, et Heleni esitatud avalduses märgitud aadressil asub maamajake, milles ei ole võimalik aastaringselt elada. Vald leidis, et kohalikel valimistel peaksid kandideerima vaid tõelised kohalikud, kes kohalikku eluolu tunnevad. Vald nimetas Helenit suvitajaks.

Tallinna linn vaidles samuti kaebusele vastu.
See, et Helen soovib Võsul valimistel kandideerida, tähendab, et tema ja ta lapse elukoht on Võsul.
Linnal on probleem, et lapsed elavad mujal, kui registris märgitud. Sellepärast kontrollitakse hoolega, kas sissekirjutus on õige. Heleni üürileandja kinnitus, et Helen elab avalduses esitatud aadressil, ei ole usutav. Haridusametil on sama üürileandjaga varem probleeme olnud. Haridusametnik käis korduvalt Heleni elukohas, aga talle ei avatud mitte ühelgi korral ust. Aknast sisse vaadates oli näha, et korteri elutuba oli pooltühi ning korteris oli silt “Müügis”.

Tallinna linna ja Haljala valla seisukohtadele vastas Helen arvamusega, et kodu peab olema puutumatu ning avalikul võimul ei ole õigust kontrollida, mida ta oma kodus teeb.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Praegusesse menetlusse on koondatud kaks asja, mida seob omavahel küsimus, kus on kaebaja elukoht. Kohus käsitleb küsimusi siiski ükshaaval, sest mõlemas vaidluses on asjaolusid, mis puudutavad ainult seda küsimust. Nii on kummagi küsimuse eraldi käsitlemine selgem.

Haljala vald põhjendab seda, miks ta ei registreerinud Helenit kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste kandidaadiks, sellega, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel peab kandidaadi püsiv ja peamine elukoht olema selles kohalikus omavalitsuses. Vallal on selles osas õigus, sest kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (KOVVS) § 5 lõike 5 järgi peab kandidaadi püsiv elukoht olema hiljemalt valimisaasta 1. augustist alates vastavas vallas või linnas.
Selle tingimusega piiratakse inimese õigust kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kandideerida. Sellist õigust põhiseadus küll põhiõiguste seas välja ei too, kuid kuna põhiseaduse (PS) § 156 ütleb, et volikogu liikmed valitakse, siis on selge, et inimestel peab olema võimalik kandideerida, et oleks, keda valida. Küsimus on aga selles, kas inimesel peab olema võimalik kandideerida ükskõik millise kohaliku omavalitsuse volikokku. Haljala vallavalitsus leidis, et kohalikel valimistel peaksid kandideerima vaid tõelised kohalikud, kes kohalikku elu tunnevad. Kohus leiab, et see on põhjendatud. On selge, et kohalikud elanikud tunnevad oma kodukoha eluolu kõige paremini ja oskavad seetõttu teha kohalike elanike jaoks kõige paremaid võimalikke otsuseid. Sellele, et just nii tehakse parimaid otsuseid võiks kaasa aidata ka see, et otsused puudutavad neid endid. Seda tingimust toetab ka see, et PS §-s 156 on öeldud, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on hääleõiguslik inimene, kelle püsiv elukoht on selle omavalitsuse maa-alal. Kui see tingimus kehtib valijatele, võiks sama nõue laieneda ka kandidaatidele, isegi kui seda põhiseaduses otseselt öeldud ei ole - siis saavad selle valla või linna hääleõigusega elanikud valida oma esindajad endi seast.

Nagu öeldud, ütleb KOVVS § 5 lõige 5, et kandidaadi püsiv elukoht peab olema selles vallas või linnas, mille volikokku ta kandideerib. Seega on küsimus, mis on püsiv elukoht. Sedagi reguleerib KOVVS: § 5 lõike 1 järgi on püsiv elukoht see elukoht, mille aadressiandmed on kantud rahvastikuregistrisse. Helen oli Haljala vallale esitatud avaldusse kirjutanud oma Võsu aadressi, kuid Heleni laps on kohtule esitatud andmete järgi kirjutatud sisse korterisse, mida Helen üürib. Vaevalt oli kooli minev laps korterisse üksi sisse kirjutatud, mistõttu järeldab kohus, et Helen oli koos lapsega kirjutatud sisse korterisse, mida ta üüris. Mis puutub sellesse, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lõike 1 järgi võib olla inimesel mitu elukohta, siis ütleb seadus ka seda, et elukoht on koht, kus inimene alaliselt või peamiselt elab. Inimene ei saa mitmes kohas elada rohkem kui poole ajast, seega, isegi kui inimene elab mitmes kohas, saab peamist elukohta ikka olla üks. See, et kandideerida saab selle kohaliku omavalitsuse volikokku, mis on registreeritud peamise elukohana, ei tähenda, et piiratud oleks inimese õigust valida elukohta. Seega ei vastanud Helen kandidaatidele seatud tingimustele.

Nii ei ole tegelikult tähtsust vallavalitsuse esitatud väidetel, et Heleni märgitud aadressil olev maja ei sobigi aastaringseks elamiseks. Küsimus, kas Heleni antud aadress saab olla tema püsiva elukoha aadress, võiks tekkida siis, kui registris märgitud aadress oleks tal lubanud Haljala vallas kandideerida, aga tekkis kahtlus andmete õigsuses. Selgi juhul ei ole aga ametnikel lubatud käia kontrollimas, kas inimene ikka elab sel aadressil. Lahendades kaebust, et osa kandidaate ei ela tegelikult registris märgitud aadressil, ütles Riigikohus 28. septembril 2021. a kohtuasjas 5-21-12 tehtud kohtuotsuses, et valimiskomisjon pidi registreerima kõik kandidaadid, kes registri järgi elasid selles kohalikus omavalitsuses. Riigikohus ütles, et valimiskomisjonil ei ole õigust kontrollida rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi. See, kui lähtutakse rahvastikuregistri andmetest, ei riku ka Heleni õigust valida elukohta, sest rahvastikuregistrile teatab elukoha andmed inimene ise. Kohtu meelest ei saa volikogu valimise regulatsiooni pidada liiga piiravaks. Kokkuvõttes on Haljala valla tehtud otsus oli õige ja selle peale esitatud osas jääb Heleni kaebus rahuldamata.

Tallinna linn keeldus Heleni lapsele soovitud kooli elukohajärgseks kooliks määramast, sest Heleni laps ei ela selle kooli lähedal, kuhu Helen soovis teda panna. Kaebaja ja linn ei vaidle selle üle, et lapse koolikoha määramisel on oluline lapse elukoha lähedus koolile. Arvamused lahknevad küsimuses, kus on Heleni lapse elukoht.
Selle küsimuse lahendamisel tuleb jällegi vaadata, millest lähtub elukoha kindlaksmääramisel seadus. Põhikooli-ja gümnaasiumiseaduse § 8 järgi käsitatakse lapse elukohana tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi. Tallinna linn ei eita, et Heleni lapse elukoht on registri järgi Tallinnas. Linna mure on see, et lapsed ei ela tegelikult registris märgitud aadressil. Ka Heleni üürileandjaga on varem olnud probleeme, mistõttu kaheldi, kas Helen ja tema laps tegelikult registris oleval aadressil elavad, ja seda otsustati kontrollida. Kohus mõistab, et kuna koolikohtade arv on piiratud, on linna jaoks probleem, kui koolikohta püütakse saada ebaõige sissekirjutuse abil. Kohus nõustub, et see seab ohtu päriselt kooli lähedal elavate laste võimaluse koolikoht saada, mistõttu on avalik huvi, et koolikoht määrataks õigete andmete põhjal. Selle olukorra lahendamisel peab aga kohalik omavalitsus lähtuma seadusest. Kohtud on öelnud, et seadus ei anna kohalikule omavalitsusele õigust kontrollida, kas laps elab päriselt ametlikus elukohas (Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2020. a otsus kohtuasjas 3-19-1394). Seetõttu ei olnud Tallinna linna ametnikul alust käia Heleni ukse taga koputamas ega terrassiaknast sisse piilumas. Arvestada tuleb sellega, et PS § 33 kohaselt on kodu puutumatu. See tähendab, et ametnikud ei tohi ilma asjata kellegi koju tungida ega uurida, mida inimene oma kodus teeb. Just seda aga Tallinna ametnik tegi. Kuna ametnik käis uurimas, mis Heleni kodus toimub, ilma et tal oleks olnud selleks õigust, rikkus ta Heleni õigust kodu puutumatusele.
Kokkuvõttes on vale linna seisukoht, et lapse elukoht pole Tallinnas ja linn on keeldunud taotletud kooli määramisest ebaõigele alusele tuginedes. Sellepärast tühistab kohus linna otsuse ning kohustab linna uuesti kaaluma, kas on põhjust määrata Heleni lapse elukohajärgseks kooliks Heleni taotletud kool.