Riigikohus: sõiduki registreerimistasu kord ei ole põhiseadusevastane

Õiguskantsler tegi mullu 26. veebruaril Riigikogule ettepaneku muuta  mootorsõidukimaksu seadust ja liiklusseadust. Tema hinnangul oli ebaproportsionaalne koguda maksu terve aasta eest, kui selle aja jooksul sõiduk kas varastatakse, hävib või ei saa omanik seda muul põhjusel enam kasutada.
 

Sarnast probleemi nägi õiguskantsler ka ühekordse registreerimistasuga. Tema arvates peaks olema sõiduki omanikul võimalik tasu tagasi saada, kui sõidukiga lühikest aega pärast soetamist midagi juhtub. Ühtlasi leidis õiguskantsler, et registreerimistasu menetluskord pole seaduses piisavalt täpselt kirjas.
 

Riigikogu võttis 12. novembril vastu seadusemuudatuse, mis võimaldab mootorsõidukimaksu sõidukist ilmajäämise korral kas vähendada või tagastada. Registreerimistasu puudutavates küsimustes jättis aga parlament liiklusseaduse muutmata ja õiguskantsler pöördus Riigikohtusse, et tunnistada see osaliselt põhiseadusevastaseks.
 

Registreerimistasu pole seotud sõiduki kasutusajaga
 

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis õiguskantsleri taotluse rahuldamata. Kolleegium selgitas oma tänases otsuses, et erinevalt iga-aastasest mootorsõidukimaksust ei maksustata registreerimistasuga sõiduki tegelikku kasutamist mingil ajavahemikul. See on ühekordne kohustus, mille peamine eesmärk on suunata tarbijaid tegema keskkonnasäästlikumaid valikuid. Sõiduki vargus või hävimine ei muuda olematuks selle tootmisega kaasnenud keskkonnakahju. Registreerimistasu ei ole vastuolus ka ühetaolise maksustamise põhimõttga, kuna selle maksmise kohustus on kõigil, kes ostavad sõiduki, millel pealt pole varem tasu makstud.
 

Kolleegium nentis, et registreerimistasu tagastamine sõidukist ilmajäämise puhul oleks sisuliselt maksusoodustus. Seadusandja võib soovi korral niisuguse võimaluse küll luua, kuid selle puudumine ei tähenda põhiseadusvastast lünka ega piirangut.
 

Riigikohtu hinnangul ei kohtle seadus sõidukist ilma jäänud omanikke ka põhjendamatult ebavõrdselt. Nimelt lubab seadus maksta registreerimistasu ainult teatud ajavahemiku eest või taotleda selle tagastamist, kui sõiduk viiakse välismaale. Samas on nende erandite eesmärk vältida topeltmaksustamist olukorras, kus sõiduk võetakse kasutusele teises riigis. Sõiduki varguse või hävimise puhul sellist probleemi ei esine.
 

Lisaks arvas õiguskantsler, et liiklusseaduse normid ei ole piisavalt põhjalikud – seda eeskätt registreerimistasu suuruse määramist ja muutmist puudutavates küsimustes. Riigikohus leidis, et ka selles osas pole seaduses põhiseadusevastast puudujääki. Vaidlusalune seadus ei sisalda tõepoolest kõiki menetlusnorme, kuid näeb ette võimaluse lähtuda haldusmenetluse seaduse sätetest. Ehkki üldjuhul on õiguslikult selgem, kui kõik asjasse puutuvad sätted on ühes seaduses koos, ei pruugi see alati olla mõistlik ega põhjendatud.
 

Riigikohus rõhutas, et registreerimistasu määramine on haldusakt ja sõiduki omanik, kes ei ole tasu suurusega nõus, saab oma õigusi kaitsta seda vaidlustades.