Riigikohus on Eesti Vabariigi kõrgeim kohus.
Põhiseaduse kohaselt on Riigikohus kassatsioonikohus ja
põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Riigikohtu pädevus
on sätestatud kohtute seaduses. 

- Eesti vabariigi põhiseadus -

Eesti kohtute eelotsusetaotlused

PrintPDF

Eesti kohtud võivad kohtumenetluse käigus paluda Euroopa Kohtult eelotsust, kuidas tõlgendada ja kohaldada Euroopa Liidu õigust. Juhised eelotsuse küsimiseks Euroopa Liidu Kohtult:


Eesti kohtute eelotsusetaotlused Euroopa Liidu Kohtule
Eestist esitatud eelotsusetaotluste infot saab täiendavalt vaadata Euroopa Kohtu veebilehe otsinguvormi kaudu.
 

XXI
Kuupäev: 13. juuni 2017
Kohtuasja number Eestis: 3-14-387
Kohtuasi: Eesti Pagar
Taotluse esitanud kohus: Tallinna Ringkonnakohus

Esitatud küsimused:
1) 
Kas Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 800/2008, EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus), artikli 8 lõiget 2 tuleks tõlgendada nii, et antud sätte
kontekstis on „projekti või tegevuse teostamiseks“ töö alustatud, kui toetatav tegevus on näiteks seadme omandamine ning selle seadme ostuleping on sõlmitud? Kas liikmesriigi asutustel on pädevus hinnata nimetatud sättes sätestatud kriteeriumi rikkumist ergutava mõju nõuet rikkuvast lepingust väljumise kulu kaudu? Juhul, kui liikmesriigi asutustel on selline õigus, siis kui suurt lepingust väljumise kulu (protsentides) saab lugeda piisavalt marginaalseks ergutava mõju nõude täitmise seisukohast?
2) Kas liikmesriigi asutusel on kohustus enda poolt antud ebaseaduslik abi tagasi nõuda isegi siis, kui Euroopa Komisjon ei ole vastavasisulist otsust teinud?
3) Kas liikmesriigi asutus, kes otsustab anda abi, hinnates ebaõigesti, et tegemist on grupierandi tingimustele vastava abiga, kuid kes tegelikkuses annab ebaseaduslikku abi, saab abi saajatele tekitada õiguspärast ootust? Eelkõige, kas õiguspärase ootuse tekitamiseks abisaajale piisab sellest, kui liikmesriigi asutus on ebaseadusliku abi andmisel teadlik asjaoludest, mis tingivad abi grupierandile mittevastavuse?
Kui vastus eelnevale küsimusele on jaatav, siis on vajalik kaaluda avalikke ja eraisiku huve. Kas vastava kaalumise kontekstis omab tähtsust, kas Euroopa Komisjon on teinud kõnealuse abi osas otsuse ühisturuga kokkusobimatuks tunnistamise kohta?
4) Milline aegumistähtaeg kohaldub liikmesriigi asutuse poolt ebaseadusliku abi tagasinõudmisele? Kas see tähtaeg on 10 aastat, pärast mida abi muutub vastavalt Euroopa Liidu Nõukogu määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks, artiklitele 1 ja 15 olemasolevaks abiks ning seda ei ole võimalik enam tagasi nõuda, või 4 aastat vastavalt Euroopa Liidu Nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artikli 3 lõikele 1?
Mis on sellise tagasinõudmise õiguslikuks aluseks, kui abi anti struktuurifondist – Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 108 lõige 3 või Euroopa Liidu Nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta?
5) Kui liikmesriigi asutus nõuab ebaseadusliku abi tagasi, siis kas tal on seejuures kohustus nõuda abisaajalt ebaseaduslikult abilt arvestatud intressi? Juhul, kui jah, siis millised reeglid kohalduvad intressi arvutamisele – sh intressimäära ja arvestusperioodi osas?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-349/17


XX
Kuupäev: 2. juuni 2017
Kohtuasja number Eestis: 3-3-1-71-16
Kohtuasi: AS Starman versus Tarbijakaitseamet
Taotluse esitanud kohus: Riigikohus

Esitatud küsimused:
1) 
Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. a direktiivi 2011/83/EL artiklit 21 tuleb tõlgendada selliselt, et kaupleja võib teha kättesaadavaks telefoninumbri, millele kohaldub tavatariifist kõrgem tariif, juhul, kui kaupleja pakub lisaks kõrgema tariifiga telefoninumbrile tarbijatele seoses sõlmitud lepinguga ühenduse võtmiseks arusaadaval ja lihtsalt kättesaadaval viisil ka tavatariifiga lauatelefoninumbrit?
2) Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi 2011/83/EL artikkel 21 keelab olukorra, kus tarbija, kes omal vabal tahtel vaatamata kaupleja poolt tavatariifiga telefoninumbri haldamisele arusaadaval ja lihtsalt kättesaadaval viisil, kasutab seoses sõlmitud lepinguga ühenduse võtmiseks siiski kõrgendatud tariifiga telefoninumbrit, on kohustatud kauplejaga ühendust võttes maksma kõrgendatud tariifi järgi?
3) Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi 2011/83/EL artikkel 21 piirang kohustab kauplejat esitama koos lühinumbriga kõikjal ka tavatariifiga lauatelefoninumbri ja info hinnaerinevuste kohta?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-332/17


XIX
Kuupäev: 19. mai 2017
Kohtuasja number Eestis: 2-08-484
Kohtuasi: Collect Inkasso jt
Taotluse esitanud kohus: Tartu Maakohus

Esitatud küsimused:
1) Kas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 805/2004, 21. aprill 2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta art 17 punkti a tuleb tõlgendada selliselt, et menetluse algatusdokumendis, sellega samaväärses dokumendis või mis tahes kohtukutses või sellega kaasnevas dokumendis peavad olema selgesõnaliselt väljendatud kõik määruse art 17 punktis a nimetatud andmed? Täpsemalt, kas määruse art 3 lõike 1 punkti b,  art 6 lõike 1 punkti c ja art 17 punkti a kohaselt on välistatud kohtulahendi kinnitamine Euroopa täitekorraldusena, kui võlgnikku ei ole teavitatud asutuse aadressist, kuhu vastus esitada, kuid teda on teavitatud kõigist teistest art 17 punktis a nimetatud andmetest?
2) Kas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 805/2004, 21. aprill 2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta art 18 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada selliselt, et kui päritoluliikmesriigi menetlus ei vasta määruse (EÜ) nr 805/2004 artiklis 17 sätestatud menetlusnõuetele, on  mittevastavuse heastamise eelduseks, et võlgnikule on kohtuotsuses või koos sellega õigeaegselt teada antud kõik määruse art 18 lõike 1 punktis b nimetatud andmed? Täpsemalt, kas on välistatud kohtulahendi kinnitamine Euroopa täitekorraldusena, kui võlgnikku ei ole teavitatud asutuse aadressist, kuhu vastuväide esitada, kuid teda on teavitatud kõigist teistest art 18 lõike 1 punktis b nimetatud andmetest?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-289/17
 

XVIII
Kuupäev: 7. aprill 2016. a
Kohtuasja number Eestis: 3-2-1-2-16
Kohtuasi: Bolagsupplysningen OÜ, Ingrid Ilsjan versus Svensk Handel AB
Taotluse esitanud kohus: Riigikohus

Esitatud küsimused:
1) Kas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12. detsembri 2012. a määruse (EÜ) nr 1215/20121 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades art 7 p 2 tuleb tõlgendada selliselt, et kui isiku õigusi on väidetavalt rikutud tema kohta internetis ebaõigete andmete avaldamisega ning tema kohta käivate kommentaaride eemaldamata jätmisega, võib isik esitada ebaõigete andmete ümberlükkamise ja tema õigusi rikkuvate kommentaaride eemaldamise hagi iga liikmesriigi kohtusse, mille territooriumil on või oli internetis avaldatud teave kättesaadav, selle liikmesriigi territooriumil tekkinud kahju osas?
2) Kas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12. detsembri 2012. a määruse (EÜ) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades art 7 p 2 tuleb tõlgendada selliselt, et juriidiline isik, kelle õigusi on väidetavalt rikutud internetis ebaõigete andmete avaldamisega ning tema kohta käivate kommentaaride eemaldamata jätmisega, võib andmete ümberlükkamise, kommentaare eemaldama kohustamise ning internetis ebaõigete andmete avaldamise tõttu tekkinud varalise kahju hüvitamise nõuetega pöörduda kogu temale tekitatud kahju osas selle riigi kohtute poole, kus on tema huvide kese?
3) Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12. detsembri 2012. a määruse (EÜ) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades art 7 p 2 tuleb tõlgendada selliselt, et:
- juriidilise isiku huvide kese asub, ja seega juriidilisele isikule kahju tekkimist võib eeldada liikmesriigis, kus on juriidilise isiku asukoht; või
- juriidilise isiku huvide keskme, ja seega juriidilisele isikule kahju tekkimise paiga kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid, nagu juriidilise isiku asu- ja tegevuskoht, klientide asukoht ning tehingute sõlmimise mudel?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-194/16


XVII
Kuupäev: 2. november 2015
Kohtuasja number Eestis: 3-2-1-88-15
Kohtuasi: F. Hoffmann-La Roche AG versus Accord Healthcare OÜ
Taotluse esitanud kohus: Riigikohus

Esitatud küsimused:
1) Kas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 6. mai 2009. a määruse nr 469/20091 ravimite täiendava kaitse tunnistuse kohta (kodifitseeritud versioon) art 21 lg -t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et liikmesriigis väljaantud täiendava kaitse tunnistuse, mis anti välja enne kõnealuse riigi Euroopa Liiduga liitumist riigisisese õiguse alusel ja mille kehtivusaeg toimeaine suhtes oleks täiendava kaitse tunnistuses märgitu järgi pikem kui 15 aastat alates ajast, kui anti toimeainest koosneva või seda sisaldava ravimi suhtes esmane müügiluba liidus, kehtivusaeg lüheneb?
2) Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, kas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 6. mai 2009. a määruse nr 469/2009 ravimite täiendava kaitse tunnistuse kohta (kodifitseeritud versioon) art 21 lg 2 on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, eelkõige Euroopa Liidu üldpõhimõtetega omandatud õiguste kaitse kohta, õiguse tagasiulatuva mõju keelu põhimõttega ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-572/15
Euroopa Kohtu otsus, 5. oktoober 2016. a.

 

XVI
Kuupäev: 2. juuni 2015
Kohtuasja number Eestis: 2-13-30424
Kohtuasi: Irina Nikolajeva versus OÜ Multi Protect
Taotluse esitanud kohus: Harju Maakohus

Esitatud küsimused:
1) Kas ühenduse kaubamärkide kohus peab tegema nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (kodifitseeritud versioon, edaspidi määrus nr 207/2009) artikli 102 lõikes 1 ette nähtud korralduse ka olukorras, kus hageja seda oma nõuetega ei taotle ja pooled ei väida, et kostja oleks rikkunud ühenduse kaubamärgiga seotud õigusi või ähvardanud neid rikkuda pärast teatavat minevikus olevat kuupäeva, või on vastava sisuga nõude ja asjaolu esitamata jätmine „eripõhjus” viidatud sätte esimese lause tähenduses?
2) Kas määruse nr 207/2009 artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et ühenduse kaubamärgi omanik saab nõuda kolmandalt isikult kaubamärgiga identse tähise kasutamise eest ajavahemikul alates kaubamärgi taotluse avaldamisest kuni kaubamärgi registreerimise avaldamiseni üksnes mõistlikku kompensatsiooni artikli 9 lõike 3 teise lause alusel, mitte aga rikkumise teel saadu hariliku väärtuse ja kahju hüvitamist, ning ajavahemikul kuni kaubamärgi taotluse avaldamiseni puudub ka mõistliku kompensatsiooni nõudeõigus?
3) Mis laadi kulutusi ja muid hüvitisi hõlmab mõistlik kompensatsioon määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 3 teise lause alusel, sh kas ja millistel asjaoludel võib sellega olla hõlmatud kaubamärgiomaniku mittevaralise kahju hüvitis?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-280/15
Euroopa Kohtu otsus, 22. juuni 2016. a.

 

XV
Kuupäev: 15. oktoober 2013. a
Kohtuasja number Eestis: 3-10-2861
Kohtuasi: Tallinna Ettevõtlusamet versus Statoil Fuel & Retail Eesti AS
Taotluse esitanud kohus: Riigikohus

Esitatud küsimused:
1) Kas Euroopa Liidu nõukogu direktiivi 2008/118/EÜ, 16. detsember 2008, mis käsitleb aktsiisi üldist korda ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 92/12/EMÜ (edaspidi: Euroopa Liidu nõukogu direktiiv 2008/118/EÜ) artikli 1 lõikes 2 sätestatud erieesmärgina saab käsitleda ühistranspordi korraldamise rahastamist kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil, kui sellise ülesande täitmine ja rahastamine on kohaliku omavalitsuse kohustus?
2) Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas Euroopa Liidu nõukogu direktiivi 2008/118/EÜ artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on kooskõlas siseriiklikus õiguses sellise kaudse maksu ettenägemine, mida makstakse aktsiisikauba lõpptarbijale müügilt ja mida kasutatakse üksnes ühistranspordi korraldamiseks, kui ühistranspordi korraldamine on maksu saajaks oleva kohaliku omavalitsuse kohustus, mida tuleb täita sõltumata sellise kaudse maksu olemasolust, ning kogutava maksu suurusest lõpptulemusena ühistranspordi korraldamise rahastamise tase automaatselt ei sõltu, sest ühistranspordi korraldamiseks eraldatava summa suurus on täpselt kindlaks määratud nii, et kui kogutavat kaudset maksu laekub rohkem, väheneb selle võrra avaliku võimu poolt muude rahaliste vahendite eraldamine ühistranspordi korraldamiseks ning vastupidi, kui müügimaksu laekub vähem, tuleb kohaliku omavalitsuse muid rahalisi vahendeid ühistranspordi korraldamiseks selle võrra suurendada, maksu prognoositust erineva laekumise korral on aga võimalik ühistranspordi korraldamiseks tehtavate kulutuste suuruse muutmine kohaliku omavalitsuse eelarve muutmise teel?
3) Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas Euroopa Liidu nõukogu direktiivi 2008/118/EÜ artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on kooskõlas aktsiisikauba täiendav maksustamine kaudse maksuga, mille kasutamise sihtotstarve määratakse kindlaks pärast sellise kaudse maksu maksukohustuse tekkimise aega?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-553/13
Euroopa Kohtu otsus, 5. märts 2015. a.

 

XIV
Kuupäev: 21. märts 2013. a
Kohtuasja number Eestis: 3-3-1-2-13
Kohtuasi: Liivimaa Lihaveis MTÜ versus Eesti-Läti programmi 2007-2013 Seirekomitee
Taotluse esitanud kohus: Riigikohus

Esitatud küsimused:
1) Kas Eesti-Läti programmis 2007–2013 osalevatel liikmesriikidel on nõukogu 11. juuli 2006. a määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikli 63 lõikes 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. a määruse (EÜ) nr 1080/2006 artikli 14 lõikes 3 nimetatud seirekomitee moodustamisel Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõike 1 kolmandast lausest ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 lõikest 1 tulenevalt kohustus kokku leppida, milline kohus on pädev lahendama seirekomitee otsuste peale esitatud kaebusi ja millise õiguse alusel toimub kaebuse lahendamine?
2) Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, kuid selline kokkulepe puudub, siis kas nõukogu 11. juuli 2006. a määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikli 63 lõikega 2 on kooskõlas, kui seirekomitee otsuse peale esitatud kaebuse lahendab siseriikliku õiguse alusel sama liikmesriigi kohus, kelle isik esitas kaebuse?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-175/13
Euroopa Kohtu määrus, 10. veebruar 2015. a.

 

XIII
Kuupäev: 27. detsember 2012. a
Kohtuasja number Eestis: 3-10-2475
Kohtuasi: Baltic Agro AS versus Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus
Taotluse esitanud kohus: Tartu Ringkonnakohus

Esitatud küsimused:
1) Kas Nõukogu määruse nr 661/20082 art 3 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et importija ja esimene sõltumatu klient ühenduses peavad alati olema üks ja sama isik?
2) Kas Nõukogu määruse nr 661/2008 art 3 lg-t 1 koosmõjus komisjoni otsusega nr 2008/5774 tuleb tõlgendada selliselt, et dumpinguvastase tollimaksu vabastus laieneb ainult sellele esimesele sõltumatule kliendile ühenduses, kes ei ole deklareeritavat kaupa enne deklaratsiooni esitamist edasi müünud?
3) Kas Nõukogu määrusega nr 2913/92kehtestatud ühenduse tolliseadustiku art-t 66 koosmõjus Komisjoni määruse nr 2454/93 art-ga 251 ja ülejäänud tollideklaratsiooni hilisemaid muudatusi puudutavate menetlussätetega tuleb tõlgendada selliselt, et kauba importimisel vale kaubasaaja deklaratsioonile märkimisel tuleb võimaldada deklaratsioon ka peale kauba vabastamist taotluse alusel kehtetuks tunnistada ja kaubasaaja kanne parandada olukorras, kus õige kaubasaaja kande korral oleks tulnud Nõukogu määruse nr 661/2008 art 3 lg-s 1 ettenähtud maksuvabastust kohaldada, või tuleb sellises olukorras tõlgendada Nõukogu määrusega nr 2913/92 kehtestatud ühenduse tolliseadustiku art 220 lg 2 p-I b selliselt, et tollil ei ole õigust teha järelarvestuskannet?
4) Kui vastus küsimuse 3) mõlemale alternatiivile on eitav, siis kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-ga 20 koosmõjus Euroopa Liidu Toimimise Lepingu art 28 lg-ga 1 ja art-ga 31 on kooskõlas, kui Nõukogu määrusega nr 2913/92 kehtestatud ühenduse tolliseadustiku art 66 koosmõjus Komisjoni määruse nr 2454/93 art-ga 251 ja ülejäänud tollideklaratsiooni hilisemaid muudatusi puudutavate menetlussätetega ei võimalda deklaratsiooni peale kauba vabastamist taotluse alusel kehtetuks tunnistada ja kaubasaaja kannet parandada olukorras, kus õige kaubasaaja kande korral oleks tulnud Nõukogu määruse nr 661/2008 art 3 lg-s 1 ettenähtud maksuvabastust kohaldada?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-3/13
Euroopa Kohtu otsus, 17. september 2014. a.

 

XII
Kuupäev: 23. november 2012. a
Kohtuasja number Eestis: 3-10-2861
Kohtuasi: Liivimaa Lihaveis MTÜ versus Eesti-Läti programmi 2007-2013 Seirekomitee
Taotluse esitanud kohus: Tartu Ringkonnakohus

Esitatud küsimused:
1) Kas Nõukogu määruse nr 1083/2006 artikli 63 lõikega 2 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 on kooskõlas kahe liikmesriigi poolt ühiselt asutatud seirekomisjoni töökord, nagu seda on Eesti-Läti programmi 2007-2013 Seirekomitee poolt vastu võetud Programmi juhend, mis näeb ette, et Seirekomitee otsused ei kuulu edasikaebamisele mitte üheski kohtus (Programmi juhendi punkti 6.6 neljas lõik: "The decisions of the Monitoring Committee are not appealable at any place of jurisdiction.")?
2) Kui vastus küsimusele 1) on eitav, kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 267 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada selliselt, et Eesti-Läti programmi 2007-2013 Seirekomitee poolt vastu võetud Programmi juhendi punkti 6.6 neljas lõik on liidu institutsiooni, organi või asutuse õigusakt, mis tuleb tunnistada kehtetuks?
3) Kui vastus küsimusele 1) on eitav, siis kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 263 lõike 1 lauset 2 koosmõjus artikli 256 lõikega 1 ja artikliga 274 tuleb tõlgendada selliselt, et Eesti-Läti programmi 2007-2013 Seirekomitee otsuste peale esitatud kaebusi on pädev lahendama Euroopa Liidu Üldkohus või on selleks siseriikliku õiguse järgi pädev kohus?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-562/12
Euroopa Kohtu otsus, 17. september 2014. a.

 

XI
Kuupäev: 5. detsember 2012. a
Kohtuasja number Eestis:  3-3-1-25-12
Kohtuasi: Sintax Trading OÜ versus Maksu- ja Tolliamet
Taotluse esitanud kohus: Riigikohus

Esitatud küsimused:
1) Kas määruse nr 1383/2003 art 13 lg s 1 nimetatud "menetlus, tegemaks kindlaks, kas intellektuaalomandi õigust on rikutud" võib toimuda ka tolliasutuses või peab määruse III peatükis käsitletud "juhtumi kohta otsuse tegemiseks pädev asutus" olema tollist eraldiseisev?
2) Määruse nr 1383/2003 preambuli p 2 nimetab määruse ühe eesmärgina tarbijate kaitset ning preambuli p 3 kohaselt tuleks sisse seada menetlus, mis võimaldab tollil intellektuaalomandi õigust rikkuva kauba ühenduse tolliterritooriumile sisseveo keeldu võimalikult tõhusalt rakendada, piiramata seejuures määruse preambuli p 2 ja rakendusmääruse nr 1891/2004 preambuli p 1 kohast seadusliku kaubavahetuse vabadust. Kas nende eesmärkidega on kooskõlas olukord, kus määruse nr 1383/2003 art s 17 sätestatud meetmete kasutamine on võima¬lik üksnes juhul, kui õigusevaldaja algatab määruse art 13 lg s 1 nimetatud intellektuaalomandi õiguse rikkumise kindlaks¬tegemise menetluse, või peab nende eesmärkide tõhusaks järgimiseks ka tollil olema võimalus vastav menetlus algatada?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-583/12
Euroopa Kohtu otsus, 9. aprill 2014. a.

 

X
Kuupäev: 23. november 2012. a
Kohtuasja number Eestis: 3-3-1-13-12
Kohtuasi: Nordecon AS ja Ramboll Eesti AS versus Rahandusministeerium
Taotluse esitanud kohus: Riigikohus

Esitatud küsimused:
1) Kas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 31. märtsi 2004. a direktiivi nr 2004/18/EÜ "Ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta" artikli 30 lõiget 2 tuleb tõlgendada selliselt, et see lubab ostjal pidada pakkujatega läbirääkimisi selliste pakkumiste üle, mis ei vasta hanke tehnilises kirjelduses sätestatud kohustuslikele nõuetele?
2) Kui vastus küsimusele 1) on jaatav, siis kas direktiivi 2004/18 artikli 30 lõiget 2 tuleb tõlgendada selliselt, et see lubab ostjal läbirääkimiste käigus pärast pakkumiste avamist muuta tehnilise kirjelduse kohustuslikke nõudeid tingimusel, et ei muutu hankelepingu ese ja tagatakse kõikide pakkujate võrdne kohtlemine?
3) Kui vastus küsimusele 2) on jaatav, siis kas direktiivi 2004/18 artikli 30 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega oleks vastuolus regulatsioon, mis välistab tehnilise kirjelduse kohustuslike nõuete muutmise läbirääkimiste käigus pärast pakkumiste avamist?
4) Kui vastus küsimusele 1) on jaatav, siis kas direktiivi 2004/18 artikli 30 lõiget 2 tuleb tõlgendada selliselt, et see keelab ostjal tunnistada parimaks sellise pakkumise, mis läbirääkimiste lõpuks ei ole tehnilise kirjelduse kohustuslike nõuetega kooskõlas?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-561/12
Euroopa Kohtu otsus, 5. detsember 2013. a.

 

IX
Kuupäev: 5. juuni 2012. a
Kohtuasja number Eestis: 3-12-52
Kohtuasi: Ragn-Sells AS versus Sillamäe Linnavalitsus
Taotluse esitanud kohus: Tartu Ringkonnakohus

Esitatud küsimused:
1) Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõiget 1 koosmõjus artikliga 102, samuti kaupade vaba liikumist, asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust tuleb tõlgendada selliselt, et ühegagi neist ei ole vastuolus, kui liikmesriik lubab teatud piirkonnas anda olmejäätmete töötlemiseks ainuõiguse kindlat jäätmekäitluskohta haldavale ettevõttele ja võtta temalt selle eest tasu olukorras, kus 260 km raadiuses tegutseb mitmeid konkureerivaid ettevõtteid, kellele kuuluvad mitmed erinevad keskkonna nõuetele vastavad ja võrdväärset tehnoloogiat kasutavad jäätmekäitluskohad?
2) Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõiget 2 tuleb tõlgendada selliselt, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriik loeb majanduslikeks üldhuviteenusteks esiteks jäätmete kogumise ja veo ning teiseks jäätmetöötluse, kuid lahutab need teenused üksteisest, piirates sellega vaba konkurentsi jäätmekäitluse turul?
3) Kas jäätmete kogumise ja veo teenuse kontsessiooni andmise menetluses, mille tingimuseks on kontsessioonilepinguga määratud piirkonnas jäätmete töötlemise ainuõiguse andmine kahele ettevõttele, saab välistada Euroopa Liidu toimimise lepingu konkurentsiõiguse sätete kohaldatavuse?
4) Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. a direktiivi 2008/98/EÜ artikli 16 lõiget 3 tuleb tõlgendada selliselt, et liikmesriik võib läheduse põhimõttele tuginedes piirata konkurentsi, lubada anda jäätmetöötluse ainuõigus jäätmete tekkimise piirkonna lähimat jäätmekäitluskohta haldavale ettevõttele ja võtta temalt selle eest tasu olukorras, kus 260 km raadiuses tegutseb mitmeid konkureerivaid ettevõtteid, kellele kuuluvad mitmed erinevad keskkonna nõuetele vastavad ja võrdväärset tehnoloogiat kasutavad jäätmekäitluskohad?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-292/12
Euroopa Kohtu otsus, 12. detsember 2013. a.

 

VIII
Kuupäev: 4. mai 2012. a
Kohtuasja number Eestis: 3-09-1885
Kohtuasi: A. Karuse AS versus Politsei- ja Piirivalveamet
Taotluse esitanud kohus: Tartu Ringkonnakohus

Esitatud küsimus:
Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 artikkel 13 lõige 1 punktiga h lubatud erandi määratlemisel kasutatud terminit „seoses teehooldusega“ tuleb tõlgendada selliselt, et see hõlmab mööda üldkasutatavat maanteed karjäärist teeparandus- ja -hooldustööde paika kruusa vedava 25,5-tonnise täismassiga kallurauto?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-222/12
Euroopa Kohtu otsus, 13. märts 2014. a.

 

VII
Kuupäev: 17. märts 2011. a
Kohtuasja number Eestis: 3-3-1-55-10
Kohtuasi: AS Pimix versus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus ja Põllumajandusministeerium
Taotluse esitanud kohus: Riigikohus

Esitatud küsimused:
1) Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 288 koostoimes ühinemisakti artikliga 58 saab Euroopa Kohtu praktikat (11. detsembri 2007. a otsus kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux (EKL 2007, lk I-10841), 4. juuni 2009. a otsus kohtuasjas C-560/07: Balbiino (EKL 2009, lk I-4447) ja 29. oktoobri 2009. a otsus kohtuasjas C-140/08: Rakvere Lihakombinaat (EKL 2009, lk I-10533)) arvesse võttes tõlgendada selliselt, et üksikisikult saab nõuda Euroopa Komisjoni 10. novembri 2003. a määrusest (EÜ) nr 1972/2003 tuleneva kohustuse täitmist ka
a) sellest hoolimata, et nimetatud määrus ei olnud 1. mai 2004. a seisuga eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud
b) ning liikmesriigi seadusandja ei korranud määruses sätestatud põllumajandustoote mõistet siseriiklikus õigusaktis, vaid piirdus viitega nimetatud nõuetekohaselt avaldamata määruse artikli 4 lõikele 5,
c) kuid üksikisik täitis ühe sellest määrusest tuleneva kohustuse (deklareeris laovaru õige kaubakoodi järgi) ja ta ei ole seda kohustust vaidlustanud
d) ja talle määrati liikmesriigi pädeva asutuse poolt maks ajal, mil määrus nr 1972/2003 oli juba eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud?
2) Kas ühinemisakti art-st 58, Euroopa Liidu toimimise lepingu art 297 lg-st 1 ning Euroopa Komisjoni 10. novembri 2003. a määruse (EÜ) nr 1972/2003 kolmandast põhjendusest ja art-st 4 koostoimes saab järeldada, et liikmesriik võib nõuda üksikisikult maksu ülemäärase varu eest, kui määrus nr 1972/2003 ei olnud 1. mai 2004. a seisuga eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud, kuid liikmesriigi pädeva asutuse poolt hiljem maksu määramise ajal oli nimetatud määrus juba eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-146/11
Euroopa Kohtu otsus, 12. juuli 2012. a.

 

VI
Kuupäev: 6. november 2009. a
Kohtuasja number Eestis: 3-08-957
Kohtuasi: Rakvere Piim AS ja Maag Piimatööstus AS versus Veterinaar- ja Toiduamet
Taotluse esitanud kohus: Tartu Ringkonnakohus

Esitatud küsimused:
1)
Kas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29. aprilli 2004. a määruse nr 882/2004/EÜ ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loo-matervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagami-seks, artikli 27 lõike 4 punkti a tuleb tõlgendada selliselt, et see ei keela ettevõtjalt sama määruse IV lisa A jaos nimetatud tegevuste osas sama määruse IV lisa B jaos sätestatud minimaalses määras lõivu nõudmist isegi siis, kui vastutavate pädevate asutuste poolt seoses sama määruse VI lisas loetletud nimetustega kantavad kulud on madalamad kui eelpoolnimetatud minimaalsed määrad?
2) Kas eelmises küsimuses nimetatud tingimustel on liikmesriigil õigus kehtestada sama määruse IV lisa A jaos nimetatud tegevuste osas sama määruse IV lisa B jaos sätestatud minimaalsetest määrast madalamaid lõive, kui vastutavate pädevate asutuste poolt seo-ses sama määruse VI lisas loetletud nimetustega kantavad kulud on madalamad kui eel-poolnimetatud minimaalsed määrad ilma, et oleks täidetud sama määruse artikli 27 lõi-kes 6 sätestatud tingimused?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-523/09
Euroopa Kohtu otsus, 7. juuli 2011. a.

 

V
Kuupäev: 11. juuni 2009. a.
Kohtuasja number Eestis: 3-08-1317
Kohtuasi: Novo Nordisk AS versus Ravimiamet
Taotluse esitanud kohus: Tartu Ringkonnakohus

Esitatud küsimused:
1) Kas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivi 2001/83/EÜ1 inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (koos muudatuste ja täiendustega) artikkel 87 lõiget 2 tuleb tõlgendada selliselt, et see laieneb ka meditsiiniajakirjadest või muudest teadustöödest pärinevatele tsitaatidele, mis sisalduvad ravimi väljakirjutamise õigust omavatele isikutele suunatud ravimireklaamis?
2) Kas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivi 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (koos muudatuste ja täiendustega) artikkel 87 lõiget 2 tuleb tõlgendada selliselt, et see keelab avaldada ravimireklaamis väiteid, mis on vastuolus ravimi omaduste kokkuvõttega, kuid ei nõua, et kõik ravimireklaamis sisalduvad väited peaks sisalduma ravimi omaduste kokkuvõttes või olema kokkuvõttes loetletud andmetest tuletatavad?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-249/09
Euroopa Kohtu otsus, 5. mai 2011. a.

 

IV
Kuupäev: 19. märts 2008. a
Kohtuasja number Eestis: 3-07-845
Kohtuasi: Rakvere Lihakombinaat AS versus Põllumajandusministeerium ja Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus
Taotluse esitanud kohus: Tallinna Halduskohus

Esitatud küsimused:
1) Kas külmutatud kana mehaanilisel konditustamisel saadav lihamass (lihamassi on esmakordselt defineeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a määruse (EÜ) nr. 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni eeskirjad, I lisa p-s 1.14) tuleb 1. mai 2004. a seisuga liigitada Nõukogu 23. juuli 1987. a määruse (EMÜ) nr. 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta I lisas KN koodi 0207 14 10 või KN koodi 0207 14 99 alla?
2) Kui küsimuses 1 kirjeldatud toode tuleb liigitada KN koodi 0207 14 10 alla, taotleda eelotsust järgmistes küsimustes:
2.1) Kas Komisjoni määruse (EÜ) nr. 1972/2003 artikli 4 lõiked 1 ja 2 välistavad ettevõtja üleliigse laovaru suuruse kindlakstegemise selliselt, et automaatselt arvestatakse üleliigsest laovarust maha (loetakse ülekandevaruks) ettevõtja 2004. a 1. maile eelnenud nelja tegutsemisaasta keskmine laovaru 1. mai seisuga, mida suurendatakse 1,2 korda?
Kui vastus on jaatav, siis kas vastus oleks teistsugune, kui ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel on võimalik arvesse võtta ka ettevõtja tootmis-, töötlemis- või müügimahu kasvu, põllumajandustoote lõppvalmimistähtaega, laovarude tekkimise aega, samuti ettevõtjast mitteolenevaid muid asjaolusid?
2.2) Kas Komisjoni määruse (EÜ) nr. 1972/2003 eesmärgiga on kooskõlas üleliigse laovaru tasu sissenõudmine ka juhul, kui ettevõtjal tuvastatakse 1. mai 2004. a seisuga üleliigne laovaru, kuid ettevõtja tõendab, et ta üleliigse laovaru turustamisest pärast 1. maid 2004. a hinnavahe näol reaalset kasu ei saanud?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-140/08
Euroopa Kohtu otsus, 29. oktoober 2009. a.

 

III
Kuupäev: 16. jaanuar 2008. a
Kohtuasja number Eestis: 3-07-739
Kohtuasi: Pärlitigu OÜ versus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus
Taotluse esitanud kohus: Tallinna Halduskohus

Esitatud küsimused:
1) Kas Nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr. 2658/87 tariifi- ja statistikaslatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta I lisaks olevat ühise tollitariifistiku kombineeritud nomenklatuuri tuleb tõlgendada selliselt, et tehistingimustes kasvatatud Atlandi väärislõhe (Salmo salar) külmutatud selgroog (luud koos kalalihaga), mis saadakse peale kala fileerimist, mis on inimtoiduks kõlblik ning mida turustatakse tavaliselt toidukaubana kuulub
a) alamrubriiki 0511 9110, nimetusega „kalajäätmed“
või
b) alamrubriiki 0303 2200 15, nimetusega „muu Atlandi väärislõhe (Salmo salar) muud osad“?
2) Kui vastus esimesele küsimusele on variant b, siis kas Nõukogu 17. jaanuari 2006. aasta määruse (EÜ) nr. 85/2006, millega kehtestatakse Norrast pärit tehistingimustes kasvatatud lõhe impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks, artikli 1 lõikes 5 sisalduv tabel on kehtetu vastuolu tõttu Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 5 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega, kuivõrd nimetatud tabeli kohaselt on külmutatud lõhe selgroole kehtestatud minimaalne impordihind kõrgem kui tervele kalale ning roogitud, peaga kalale kehtestatud minimaalne impordihind?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-56/08
Euroopa Kohtu otsus, 16. juuli 2009. a.

 

II
Kuupäev: 28. november 2007. a
Kohtuasja number Eestis: 3-07-902
Kohtuasi: Balbiino AS versus Põllumajandusminister ja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus
Taotluse esitanud kohus: Tallinna Halduskohus

Esitatud küsimused:
1) Kas Euroopa Liidu õigus, eelkõige Komisjoni määruse (EÜ) nr. 60/2004 artikli 6 lõige 1 koosmõjus Komisjoni määruse (EÜ) nr. 832/2005 preambula põhjendusega 3, samuti Komisjoni määruse (EÜ) nr. 1972/2003 artikli 4 lõiked 1 ja 2 välistavad ettevõtja üleliigse laovaru suuruse kindlakstegemise selliselt, et automaatselt arvestatakse üleliigsest laovarust maha (loetakse ülekandevaruks) ettevõtja 2004. aasta 1. maile eelnenud tegutsemisaastate, kuid mitte rohkem kui nelja tegutsemisaasta keskmine laovaru 1. mai seisuga, mida suurendatakse 1,2 korda?
Kui vastus on jaatav, siis kas vastus oleks teistsugune, kui ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel on võimalik arvesse võtta ka ettevõtja tootmis-, töötlemis- või müügimahu kasvu, põllumajandustoote lõppvalmimistähtaega, laovarude tekkimise aega, samuti ettevõtjast mitteolenevaid muid asjaolusid?
2) Kas Euroopa Liidu õiguse, eelkõige Komisjoni määruse (EÜ) nr. 1972/2003 eesmärgiga on kooskõlas 1. mai 2004. aasta seisuga ettevõtja valduses olnud kogu põllumajandustoote laovaru lugemine ettevõtja üleliigseks laovaruks?
3) Kui ettevõtja asus vastava põllumajandustoote käitlemisega tegelema vähem kui 1 aasta enne 1. maid 2004. a., siis kas Euroopa Liidu õigus, eelkõige Komisjoni määruse (EÜ) nr. 1972/2003 artikkel 4 ning Komisjoni määruse (EÜ) nr. 60/2004 artikkel 6 välistavad selle, et nimetatud ettevõtja ise peab tõendama, et 2004. aasta 1. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega?
Kui vastus on jaatav, siis kas vastus oleks teistsugune, kui sõltumata ettevõtja tõendamiskohustusest on haldusorganil kohustus võtta ettevõtja poolt esitatud põllumajandustoote deklaratsiooni alusel ettevõtja ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel arvesse ettevõtja pärast 2004. aasta 1. maid toimunud tootmis-, töötlemis- või müügimahu ja laovaru kasvu?
4) Kas Komisjoni määruse (EÜ) nr. 1972/2003 ning Komisjoni määruse (EÜ) nr. 60/2004 eesmärgiga on kooskõlas üleliigse laovaru tasu sissenõudmine ka juhul, kui ettevõtjal tuvastatakse 1. mai 2004. a. seisuga üleliigne laovaru, kuid ettevõtja tõendab, et ta üleliigse laovaru turustamisest pärast 1. maid 2004. a. hinnavahe näol reaalset kasu ei saanud?
5) Kas Komisjoni määruse (EÜ) nr. 60/2004 artikli 6 lõikes 3 sätestatut, millest nähtuvalt võetakse suhkru, isoglükoosi või fruktoosi ülemääraste koguste tuvastamisel arvesse muuhulgas ladustamisrajatiste mahtu, saab tõlgendada selliselt, et olukorras, kus ettevõtja ladustamisrajatiste maht on liitumisele eelnenud aasta jooksul suurenenud, annab see aluse 2004. aasta 1. mai seisuga ettevõtja valduses oleva põllumajandustoote üleliigse laovaru vähendamiseks, olenemata ettevõtja majandustegevusest, põllumajandustoote töötlemismahust ning põllumajandustoote laovarude suurusest 2004. aasta 1. maile eelnenud tegutsemisaastate ning 2004. aasta 1. maile järgnenud kahe aasta jooksul?
6) Kas Komisjoni määruse (EÜ) nr. 1972/2003 artikkel 10 välistab ettevõtjalt üleliigse laovaru tasu sissenõudmise maksuteatega olukorras, kus maksuteade on koostatud küll määruse kohaldamise ajal, 30. aprillil 2007. a., kuid on siseriikliku õiguse kohaselt ettevõtja suhtes täitmiseks kohustuslikuna kehtima hakanud pärast Komisjoni määruse kohaldamise lõpp-tähtaega, ning siseriiklik õigus laovaru tasu sissenõudmiseks tähtaega ei kehtesta?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-560/07
Euroopa Kohtu otsus, 4. juuni 2009. a.

 

I
Kuupäev: 14. mai 2007. a
Kohtuasja number Eestis: 3-3-1-95-06
Kohtuasi: JK Otsa Talu OÜ versus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
Taotluse esitanud kohus: Riigikohus

Esitatud küsimused:
1) Kas Euroopa Liidu Nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1257/1999 "Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta" artiklites 22 kuni 24 sätestatud põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuse eesmärgiga on kooskõlas:
a) üksnes nende taotlejate jätkuv toetamine, kellele on selle programmi raames juba eelmisel eelarveaastal tehtud põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuse määramise otsus ja kellel on keskkonnapoliitikaga seotud kohustus,
või
b) toetada igal eelarveaastal ka uusi taotlejaid, kes on valmis võtma keskkonnasõbraliku tootmise kohustuse ja korraldavad sellest tulenevalt oma tootmise nõuetele vastavaks?
2) Kui vastus esimesele küsimusele on variant b, kas siis EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1257/1999 art 24 lg 1 koosmõjus art 37 lg-ga 4 ja art-ga 39 võimaldab liikmesriigil, kui programmi raames selgub, et esmakordse toetuse eraldamiseks ei ole enam piisavalt eelarvevahendeid:
a) muuta põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuse taotlemise ja andmise esialgset regulatsiooni ning nõudeid ja sätestada, et toetust võib taotleda üksnes siis, kui taotlejale on eelmisel eelarveaastal tehtud toetuse määramise otsus ja tal on seetõttu kehtiv keskkonnasõbraliku tootmise kohustus,
või
b) vähendada proportsionaalselt kõikide põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuse nõuetele vastavate taotlejate toetust?

Kohtuasja number Euroopa Kohtus: C-241/07
Euroopa Kohtu otsus, 4. juuni 2009. a.