Riigikohus on Eesti Vabariigi kõrgeim kohus.
Põhiseaduse kohaselt on Riigikohus kassatsioonikohus ja
põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Riigikohtu pädevus
on sätestatud kohtute seaduses. 
Peasakid
Ajalugu
PDFAsutav Kogu pani 21. oktoobril 1919 heaks kiidetud Riigikohtu seaduse ja 15. juunil 1920 vastuvõetud põhiseadusega aluse nii kohtusüsteemile tervikuna kui ka riigi kõrgeimale kohtule. Vastavalt seadusele oli Riigikohus eelkõige kassatsioonikohus. Riigikohtu üldkogu kompetentsi kuulusid eelkõige kohtute kõrgem administratiivvõim, järelvalve kõigi kohtute üle, kohtunike ametisse nimetamine ja vabastamine (1933. aastal vastuvõetud põhiseaduse muutmise seadus ja 1938. aasta põhiseadus andsid kohtunike ametisse nimetamise ja vabastamise riigipea pädevusse) ning kohtupraktika ühtlustamine.
Asutav Kogu valis Riigikohtu esimesed liikmed 31. oktoobril 1919. Kohtu esimeheks valiti Asutava Kogu liige Kaarel Parts. Kohtu ülejäänud liikmed olid Paul Beniko, Rein Koemets, Jaan Lõo, Hugo Reiman, Martin Taevere ja Peeter Puusepp.
Riigikohtu tsiviilosakonnale (tsiviilkolleegium) allusid kassatsioonkaebused Kohtupalati (üleriikliku apellatsioonikohtu) otsustele tsiviilasjades ning kaebused rahukogude kui teise astme kohtute otsustele.
Kriminaalosakonna (kriminaalkolleegium) pädevusse kuulusid kassatsioonkaebused ja -protestid Kohtupalati ja rahukogude otsustele kriminaalasjades. Osakond oli ühtlasi sõjakohtute kõrgeimaks astmeks. Kassatsioonimenetlus oli võimalik kõigis tsiviil- ja kriminaalasjades, piirangud olid minimaalsed.
Riigikohtu administratiivosakond (halduskolleegium) teostas kõrgemat administratiivkohtuvõimu. Riigikohtule kui esimesele ja viimasele kohtuastmele sai kaevata ministeeriumide ja teiste kõrgemate administratiivasutuste otsuste, korralduste ja tegevusetuse peale. Samuti kuulusid kohtu pädevusse revisjonikaebused ja -protestid rahukogude ning rahukohtunike otsustele haldusasjades.
Riigikohtu üldkogu ja osakonnad võisid seaduse ühtse tõlgendamise huvides välja anda kohustusliku tähendusega seaduseseletusi, mis avaldati üldiseks teadmiseks.
Riigikohtu juures töötas Riigikohtu prokuratuur eesotsas Riigikohtu prokuröriga. Pikka aega oli Riigikohtu prokuröriks hilisem riigikohtunik Richard Räägo.
Asutav Kogu määras Riigikohtu asukohaks Tartu. Esimene Riigikohtu istung toimus 14. jaanuaril 1920 Tartu Raekoja saalis. Riigivõimu tsentraliseerimise käigus viidi Riigikohus 1935. aastal üle Tallinna.
Eesti Vabariigi annekteerimine ja okupeerimine 1940. aastal tõi kaasa Riigikohtu likvideerimise. Viimane istung peeti 31. detsembril 1940 Tallinnas. Kohtu liikmed võtsid teadmiseks ja täitmiseks Eesti NSV kohturahvakomissari käskkirja 29. detsembrist 1940: lõpetada Riigikohtu tegevus ning vabastada riigiteenistujad alates 1. jaanuarist 1941. Kohtu tegevus oli selleks hetkeks juba sisuliselt peatunud, mitmed Riigikohtu liikmed olid arreteeritud.
Omariiklike kohtuorganite taasloomisele lõi aluse 28. juunil 1992. aastal rahvahääletusel vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseadus. Riigikogu valis Riigikohtu esimeheks Rait Maruste. Tegevust taasalustanud Riigikohtu esimene avalik istung toimus 27. mail 1993 samas kohas, kus 73 aastat tagasi – Tartu Raekoja saalis. Ka täna asub Riigikohus Tartus.
Fakte Riigikohtu ajaloost
27. mai 1993
Taasloodud Riigikohus peab esimese istungi Tartus Raekoja saalis.
28. juuni 1992
Rahvahääletusel kiidetakse heaks Eesti Vabariigi põhiseadus, mis sätestab Riigikohtu taasloomise.
31. detsember 1940
Riigikohus peab Tallinnas oma viimase korraldava istungi. Järgmisest päevast lõpetab Riigikohus tegevuse.
8. juuni 1934
Riigivanema dekreedi alusel viiakse Riigikohus 1935. aastal Tartust Tallinna.
15. juuni 1920
Asutav Kogu kiidab heaks põhiseaduse.
14. jaanuar 1920
Riigikohtu esimene istung Tartu Raekoja saalis.
21. oktoober 1919
Asutav Kogu võtab vastu Riigikohtu seaduse ning valib kohtu esimeheks Kaarel Partsi.
24. veebruar 1918
Maapäev võtab vastu iseseisvusmanifesti.
ENDISED RIIGIKOHTUNIKUD 1919–1940
| Johan Arro 13.04.1865 – 24.02.1928 |
|
Sündis Karksi kihelkonnas Polli vallas Ramsi talus, talupidaja Mats Arro perekonnas. Suri Tartus. Haridus Õppis Polli vallakoolis ja Karksi kihelkonnakoolis. Seejärel jätkas õpinguid Valga J. Cimze Liivimaa kihelkonnakooli õpetajate ja köstrite seminaris, Pärnu Gümnaasiumis (1885–1888) ning Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas (1888–1890). Seejärel siirdus õigusteaduskonda, mille lõpetas 1895. aastal õigusteaduse kandidaadina (cand. iur.). Kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi. Teenistus Läbis ajateenistuse Vene armees. Töötas vannutatud advokaadi abina Riias (1896–1900) ja vannutatud advokaadina samas linnas (1900–1920). Alates 1924. aastast oli Tartu Ülikooli tsiviilõiguse ja tsiviilprotsessi õppejõud. Riigikohtu tsiviilosakonna liige alates 21.10.1920 kuni surmani 24.02.1928.
|
| Paul Evald Valerian von Beniko 09.06.1866 – 15.06.1923 |
|
Sündis Hiiumaal Parda külas Vene keisririigi piirivalveohvitseri Arkadi von Beniko perekonnas. Suri Tartus. Haridus Õppis Eestimaa Rüütli- ja Toomkoolis (1876–1884), seejärel astus Peterburi Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1889. aastal õigusteaduse kandidaadina (cand. iur.). Kuulus korporatsiooni Nevania. Teenistus Teenistus algas 27. suurtükiväebrigaadis Vilnos (1889–1890). Mobiliseeriti Vene-Jaapani sõtta (1904), teenis 28. välisuurtükiväebrigaadi lipnikuna. Töötas Kovno (Kaunase) ringkonnakohtu kohtuametikandidaadina aastatel 1890–1893 ning seejärel Kovno maakonna 3. jaoskonna kohtu-uurija kohusetäitjana ja kohtu-uurijana samas linnas aastatel 1893–1896. Ajavahemikus 1896–1905 teenis prokuröri abina Minski, Vilno (Vilniuse) ja Grodno ringkonnakohtutes. Aastatel 1905–1908 oli Minski ringkonnakohtu liige, 1908. aastal Vilno kohtupalati liige ning 1909–1917 Moskva kohtupalati liige. Pärast Eesti iseseisvumist määrati Tallinna 4. jaoskonna rahukohtunikuks ja seejärel Tallinna-Haapsalu Rahukogu abiesimeheks. Riigikohtu liige alates 31.10.1919 kuni surmani. Kuulus Riigikohtu kriminaalosakonda ja oli osakonna esimees alates 02.12.1919. Tunnustused Püha Anna ordeni 3. järk mõõkadega, Püha Vladimiri ordeni 3. ja 4. järk.
|
| Victor Karl Maximilian von Ditmar 13.06.1866 – 07.06.1935 |
|
Sündis Mustjala kihelkonnas Mustjala vallas Küdema mõisas, Kuressaare linnapea ja Saaremaa maakohtuniku Napoleon von Ditmari perekonnas. Suri Tallinnas. Haridus Õppis Arensburgi Gümnaasiumis (1876–1884). Seejärel astus Tartu Ülikooli arstiteaduskonda (1884–1887) ning peale seda õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas 1889. aastal õigusteaduse kandidaadina (cand. iur.). Teenistus Alustas teenistust Novgorodi ringkonnakohtu noorema kohtuametikandidaadina (maist 1890 kuni 1891), seejärel töötas samas tsiviilosakonna sekretärina (1891–1896). Oli Tšerepovetsi ringkonnakohtu vanemnotar (1896–1897), Tomski ringkonnakohtu liige (1897–1903) ja Novgorodi ringkonnakohtu liige (1903–1906). Aastatel 1906–1910 oli Vitebski ringkonnakohtu abiesimees, 1910–1912 Peterburi kohtupalati liige. 1918. aastal asus tööle Peterburi kooperatiivühingute liidu Lokos juriskonsuldina. Aastatel 1919–1920 oli juriskonsult ühisuses Protran ning seejärel Põhja Tööstusartellis. 1920. aastal tegutses Peterburi Kooperatiivühisuse juriskonsuldina. Oli Eesti Vabariigi ja Vene SFNV segakomisjoni esimees (15.11.1921–06.02.1922), Eesti reevakueerimiskomisjoni esimees (16.09.1922–31.05.1924), Moskva desarmeerimiskonverentsi ekspert (1922) ning Eesti Vabariigi Vene SFNV saatkonna nõunik (01.01.1923–31.05.1924). Oli Kohtupalati liige (12.10.1920–06.02.1922) ja Ülempriisikohtu liige (01.06.1921–30.09.1921). Alates 09.05.1924 kuni surmani oli Riigikohtu tsiviilosakonna liige.
|
| Rein (Roman) Eliaser 28.05.1885 – 14.10.1941 |
|
Sündis Sangaste kihelkonnas Sangaste vallas Korijärve külas Zilli-Tiidu talus, talupidaja Jaan Eliaseri perekonnas. Hukkus Sevurallagis Sosvas Sverdlovski oblastis Vene Föderatsioonis. Haridus Õppis Karula kihelkonnakoolis, seejärel Riia Vaimulikus Koolis (1897–1902) ja Riia Vaimulikus Seminaris (1902–1906). Jätkas õpinguid Kaasani Ülikooli õigusteaduskonnas (1906–1907) ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1907–1910). Kuulus üliõpilasseltsi Ühendus. Teenistus Töötas vannutatud advokaadi abina Tallinnas alates 1910. aastast ning vannutatud advokaadina alates 1916. aastast kuni 1939. aastani. Oli ajalehe Tallinna Teataja peatoimetaja (alates 1917), Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu kohtukomisjoni liige (aprill–detsember 1917), Kohtuministeeriumi asjadevalitseja kohusetäitja (14.11.1918–14.12.1918), Eesti Vabariigi välissaatkonna sekretär Pariisis (detsembrist 1918), Eesti delegatsiooni sekretär rahuläbirääkimistel Venemaaga (jaanuar 1919 – veebruar 1920), Kütteainete Keskkomitee likvideerimiskomisjoni juriskonsult (01.05.1922 – jaanuar 1926), Riigi Sadamatehaste juriskonsult (september 1931 – 30.04.1939). Kuulus ka Riigikogu IV koosseisu (05.10.1931–14.06.1932) ja V koosseisu (15.06.1932 – 31.12.1937). Riigikohtu tsiviilosakonna liige alates 26.04.1939 kuni Riigikohtu likvideerimiseni 31.12.1940. Tunnustused Pälvis Valgetähe III klassi teenetemärgi (1939). Tagakiusamine Arreteeriti 14.06.1941 Tallinnas. Tema abikaasa Anna (20.08.1885–11.12.1957) ja tütar Agnia (25.11.1914–21.12.1996) küüditati samal päeval Tomski oblastisse ning lubati Eestisse tagasi 1945. aasta kevadel. Nad küüditati uuesti 25.03.1949 ja määrati 01.10.1949 NKVD Erinõupidamise otsusega asumisele Krasnojarski kraisse Nazarovo rajooni, kust nad vabanesid 18.08.1956. Poeg Rein (Roman) Eliaser (03.04.1913–01.05.1953) arreteeriti 26.01.1945 ja mõisteti 29.06.1945 Eesti NSV SARK-i sõjatribunali otsusega § 58-3 alusel kümneks aastaks vangistusse.
|
| Eugen Fridolin 06.06.1884 – 01.02.1954 |
|
Sündis Häädemeeste kihelkonnas Tahkuranna vallas, kooliõpetaja Jakob Fridolini perekonnas. Suri Torontos. Haridus Õppis Riia Vaimulikus Koolis (1897) ja Riia Vaimulikus Seminaris (1897–1904), seejärel Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1907–1912). Kuulus üliõpilasseltsi Ühendus. Teenistus Alustas Peterburi Riikliku Hoiukassa Valitsuse ametnikuna (1904), töötas Haapsalu apostliku õigeusu kiriku köstrina (1905), Haapsalu Kihelkonnakooli ja Karula Kihelkonnakooli õpetajana (1906–1907). Aastatel 1913–1916 oli Eestimaa kubermangu kroonupalati 2. osakonna lauaülema abi. Edasi töötas Põhjarinde sõjapõgenike korraldava komitee voliniku juures kassa ja arvepidamise juhataja kohusetäitjana (01.03.1916 – 04.06.1916), Tallinna linna 2. jaoskonna maksuinspektori abi ajutine kohusetäitja ja hiljem maksuinspektori kohusetäitjana (1916). 1916. aasta lõpus siirdus Rakvere maksuinspektuuri, kus töötas vanemabina kuni 1918. aastani. 1918 oli maksunõustaja ja seejärel Tallinna Riigimaksude Ameti ülem (18.11.1918–14.09.1919). 1919. aasta septembrist kuni 23.01.1920 töötas Rahandusministeeriumi Otseste Maksude Peavalitsuse abijuhatajana. Seejärel alustas karjääri kohtusüsteemis: Tallinna-Haapsalu Rahukogu lisarahukohtunik (alates 23.01.1920), 12. jaoskonna rahukohtunik (alates 27.08.1920), alaline liige (alates 11.04.1921) ja abiesimees (alates 09.02.1925). Alates 02.01.1928 oli Kohtupalati tsiviilosakonna liige. Riigikohtu administratiivosakonna liige alates 21.03.1939 kuni 31.12.1940. Tallinna Linnavolikogu liige (alates 1921). Tunnustused Valgetähe III klassi teenetemärk (1939). Tegevus paguluses Põgenes 1944. aastal Rootsi ja siirdus sealt edasi Kanadasse. Pärast põgenemist oli Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Toronto koguduse liige ja sinodi liige eksiilis.
|
| Rudolf Georg Gabrel (kasutatud ka nimekuju Gabriel) 20.08.1871 – 23.07.1940 |
|
Sündis Viru-Jaagupi kihelkonnas Küti vallas Kupna karjamõisas, aidamees Abram Gabreli perekonnas. Suri Tallinnas. Haridus Õppis Rakvere Linna 1. Poisslaste Algkoolis (1882–1883), Rakvere Kreiskoolis (1884–1886), H. Treffneri Gümnaasiumis (1887–1889) ning Tartu Kroonugümnaasiumis (1889–1892). Jätkas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1892–1894) ja Moskva Ülikooli õigusteaduskonnas (1894–1896). Kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi. Teenistus Läbis ajateenistuse Moskva 7. grenaderipolgus vabaltmääratuna. Oli notar Võrus (07.12.1902 – 28.06.1918) ja samal ajal ka Võru Maavalitsuse liige ning administratiivosakonna juhataja (01.07.1917 – 28.06.1918). Alates 24.10.1921 oli Tartu-Võru Rahukogu alaline liige, Kohtupalati liige alates 23.02.1922 ning kohtuminister (12.10.1923 – 15.12.1925). Seejärel oli Tartu-Võru Rahukogu esimees (alates 21.12.1925) ja Riigikohtu tsiviilosakonna liige (09.02.1933 – 03.10.1938). Oli ka Võru Linnavolikogu liige (1917), Võru Haridusseltsi liige ja Võru Laenu-Hoiuühisuse liige. Tunnustused Valgetähe II klassi teenetemärk (1938), Kaitseliidu Valgeristi III klass.
|
| Timotheus Grünthal (kasutatud ka nimekuju Timofei) 29.06.1893 – 29.05.1955 |
|
Sündis Muhumaa Suurvalla kihelkonnas Rässa külas Luiskama talus, talupidaja Jaan Grünthali perekonnas. Suri Lidingös, Rootsis. Haridus Õppis Hellamaa Kihelkonnakoolis (1902–1906), Kuressaare Linnakoolis (1906–1908) ja Kuressaare Aleksei Gümnaasiumis (1908–1914). Seejärel jätkas õpinguid Peterburi Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas ja õigusteaduskonnas (1914–1916), Moskva 2. Lipnikekoolis (1917) ning Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1920–1922). Kuulus üliõpilasseltsi Põhjala. Sai õigusteaduse magistrikraadi teadustööga „Pandiõiguse, eriti kinnispandiõiguse arengust Rooma, Saksa ja Balti õiguses“ (1936). Teenistus Mobiliseeriti I maailmasõtta 1916. aastal. Teenis lipnikuna Vene armee Edelarindel polgu ja garnisoni adjutandina ning polgukohtu asjaajajana. Astus Eesti diviisi teenistusse detsembris 1917 – teenis 3. Tallinna polgus, Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee käsundusohvitserina (adjutant), Eesti diviisi staabi adjutandina ning Muhu komandandina. Osales Vabadussõjas. Oli Hellamaa ja Muhu-Suurvalla Kaitseliidu jaoskonna ülem (alates 16.11.1918). Arvati reservi 02.03.1921. Töötas Saare Maavalitsuse esimehena ja administratiivosakonna juhatajana (1918–1920). Õpetas õigusteaduslikke aineid Kuressaare Gümnaasiumis, Tartu Kommertsgümnaasiumis (1922–1924), Politseikoolis ja Kõrgemas Sõjakoolis ning oli Tartu Ülikooli õppeülesandetäitja tsiviilprotsessi alal (1933–1940). Määrati Tartu-Võru Rahukogu vanem-kohtuametikandidaadiks (06.07.1920), seejärel lisarahukohtunikuks (11.04.1921), Tartu 1. jaoskonna rahukohtunikuks (15.05.1922) ning Tartu-Võru Rahukogu alaliseks liikmeks (21.12.1922). Edasi teenis Tallinna-Haapsalu Rahukogu alalise liikme, tsiviilosakonna esimehe ja abiesimehena (alates 30.01.1928). Oli Riigikohtu tsiviilosakonna liige (26.10.1928–31.12.1940) ning osakonna esimees (21.03.1939–31.12.1940). 1941. a töötas Tartu Õigusnõuandlas. Rootsis oli arhiiviassistent (1944–1947) ja riiklik stipendiaat Stockholmi Ülikooli juures (1947–1955), samuti Eesti Teadusliku Instituudi lektor (1952–1955). 8. jaanuaril 1945 kirjutas Stockholmis Riigikohtu esimehe kohusetäitjana alla aktile Vabariigi Presidendi asetäitja kohta. Asutava Kogu liige (1919–1920) ja I Riigikogu 1. koosseisu liige (02.11.1921–25.11.1921). Oli Tööerakonna liige. Tegevus paguluses Põgenes Rootsi 1944. aastal. Oli Eesti Komitee esimees (1945–1952), Eesti Abi keskjuhatuse esimees, Eesti Teadusliku Seltsi liige, J. Kõpu nimelise sihtkapitali nõukogu liige ning Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku sinodi abiesimees ja Stockholmi koguduse nõukogu esimees. Rootsis tegutses Eesti Põllumeeste Kogude Esinduse ja Eesti Rahvusnõukogu liikmena. Tunnustused Valgetähe II klassi teenetemärk (1939)
|
| Aleksander Karl Hellat 20.08.1881 – 28.11.1943 |
|
Sündis Tartus, kaupmees Jakob Hellati perekonnas. Hukkus Ižhemlagis Kemerovo oblastis, Vene Föderatsioonis. Haridus Õppis Tartu Eraalgkoolis (1890–1892), Tartu Gümnaasiumis (1892–1896), Peterburi Püha Anna Koolis (1896–1900), Peterburi Sõjaarstiteaduse Akadeemias (1900–1903) ja Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas (1903–1909). Kuulus üliõpilasseltsi Põhjala. Teenistus Töötas vannutatud advokaadi abina Riias (1909–1914), vannutatud advokaadina Riias (1914–1915), Narvas (1915–1916) ja Tallinnas (1916–1918). Oli Tallinna miilitsaülem aprillis 1917 – jaanuaris 1918 ning lühiajaliselt taas 24.02.1918 ja 12.–24.11.1918. Seejärel Tallinna linnapea (25.11.1918 – 20.05.1919). Teenistuses Eesti Vabariigi siseministrina (25.07.1919 – 17.11.1919 ja 08.11.1919 – 29.07.1920), seejärel Eesti Vabariigi saadikuna Lätis (24.09.1920 – 11.01.1922), olles ühtlasi peakonsul Poolas ja Rumeenias (alates 21.06.1921). Seejärel Eesti saadik Poolas (20.12.1921 – 28.11.1922), kelle ülesandeks oli ka esindamine Ungaris (alates 18.01.1922, alaline alates 07.04.1922) ja Kreekas (alates 18.01.1922), samuti Rumeenias (alates 06.10.1922). Oli Eesti välisminister (28.11.1922 – 01.08.1923), Eesti saadik Soomes (15.08.1923 – 17.05.1925) ja taas saadik Ungaris (18.05.1925 – 09.12.1927). Täitis lühiajaliselt veelkord välisministri kohuseid (11.11.1927 – 08.12.1927) ning oli taas Eesti saadik Soomes (13.12.1927 – 01.03.1931). Järgnes teenistus välisministri abina (01.03.1931 – 20.03.1933). Töötas Eesti Vabariigi prokurörina (03.06.1919 – 24.07.1919), seejärel Riigikohtu prokurörina (03.08.1920 – 04.10.1920) ja hiljem Riigikohtu tsiviilosakonna liikmena (09.02.1933 – 18.10.1940). Oli Rotary klubi liige. Tunnustused Eesti Punase Risti mälestusmärgi III järk (1921) ja Soome Valge Roosi ordeni suurrist (1922). Tagakiusamine Arreteeriti 24.09.1940 Tallinnas. NKVD sisevägede Balti sõjaväeringkonna sõjatribunali otsusega mõisteti 08.01.1941 Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-4 ja § 58-13 alusel surma. Surmanuhtlus asendati 10-aastase vabadusekaotusega. Hukkus vangilaagris 28.11.1943.
|
| Harald Johannes Jucum (kasutatud ka perekonnanimekujud Jukum, Juccum) 11.04.1865 – 29.05.1945 |
|
Sündis Lihulas kooliõpetaja Karl Johannes Jucumi perekonnas. Opteerus Venemaalt Eestisse 1922. aasta märtsis. Siirdus Saksamaale 1939. aasta oktoobris. Suri Heides Ditmarscheni maakonnas Schleswig-Holsteinis, Saksa Liitvabariigis. Haridus Õppis E. Lajuse Erakoolis Tallinnas aastatel 1872 kuni 1877, seejärel Tallinna Kubermangugümnaasiumis 1878–1883 ning Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 1883–1888. Õigusteaduse kandidaadi (cand. iur.) kraadi omandas 1890. aastal. Teenistus Tallinna Alamkohtu sekretärina töötas ajavahemikus jaanuar 1889 kuni mai 1890. Osales Balti kubermangude 1889. aasta justiitsreformi käigus vanade justiitsasutuste materjalide üleandmiskomisjoni sekretärina detsembrist 1889 kuni maini 1890. Järgnes töö Tallinna Ringkonnakohtu kohtuametikandidaadina aastatel mai 1890 kuni 1894, sealhulgas kriminaalosakonna sekretäri abina 1891–1892 ja tsiviilosakonna sekretärina 1893–1894. Edasi töötas kohtu-uurijana Tšerepovetsi Ringkonnakohtus aastatel 1894 kuni 1899 ning Pihkva Ringkonnakohtus aastatel 1899 kuni 1908, sealhulgas tähtsamate asjade kohtu-uurijana. Aastatel 1908 töötas Novgorodi Ringkonnakohtu maakonnaliikmena Demjanski maakonnas ning seejärel Pihkva Ringkonnakohtu liikmena aastatel 1908 kuni 1914. Järgnes töö Petrogradi Kohtupalati 1. kriminaaldepartemangu liikmena 1914 kuni 1918. Juulist 1918 kuni juulini 1920 oli Petrogradi statistikabüroo ametnik ning seejärel töötas Petrogradi Kubermangu Nõukogu justiitsosakonnas, sealhulgas kohtu-uurijate osakonna juhataja abina aastatel 1921 kuni 1922. Pärast Eestisse opteerumist töötas Riigi Statistika Keskbüroos detsembrist 1922 kuni jaanuarini 1923. Kuulus Rakvere-Paide Rahukogu alalise liikmena alates 22. jaanuarist 1923 ja oli Rahukogu abiesimees alates 1. oktoobrist 1923. Teenis Riigikohtu kriminaalosakonna liikmena ajavahemikus 12. oktoober 1923 kuni 1. juuli 1935. Tunnustused Omandas Püha Anna ordeni 3. järgu, hiljem ka Püha Anna ordeni 2. järgu ning Püha Vladimiri ordeni 3. järgu.
|
| Peeter Kann 28.12.1882 (09.01.1883) – 18.01.1943 |
|
Sündis Muhu kihelkonnas Muhu vallas Hellamaa külas Mesipuu talus köster-kooliõpetaja Stepan (Stefan) Kanni peres. Hukkus kriminaalvangide käe läbi Ussollagis Solikamskis Permi krais Vene Föderatsioonis. Haridus Õppis Hellamaa kihelkonnakoolis, Kuressaare 3-klassilises linnakoolis kuni aastani 1895 ning seejärel Kuressaare Gümnaasiumis aastatel 1895–1904. Jätkas õpinguid Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas aastatel 1904–1911. Oli Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi ning üliõpilasselts Raimla liige. Teenistus Alustas sõjaväeteenistust 113. Staraja Russa jalaväepolgus vabaltmääratuna detsembris 1913 ning lipnikuna samal aastal. Mobiliseeriti I maailmasõtta 24. juulil 1914. Osales erinevate jalaväepolkude koosseisus, sealhulgas 193. Svijažski, 191. Largo-Kaguli ja 436. Novo-Laadoga jalaväepolkudes, kus täitis ka roodukomandöri ja pataljonikomandöri ülesandeid. Sai leitnandiks mais 1916 ning alampolkovnikuks märtsis 1918. Oli Riia Vene XII armee Eesti Sõjaväelaste Liidu ajutise täidesaatva komitee liige ja abiesimees kevadel ja suvel 1917 ning Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liige samal aastal. Eesti Vabadussõja ajal oli Tallinna komandant, Tallinna ja Harjumaa Kaitseliidu ülem ning juhtis erinevaid diviiside ja pataljonide struktuure kuni 1919. aastani, mil määrati polkovnikuks. Reservis oli alates 1. jaanuarist 1928. Täitnud ka vannutatud advokaadi abi ülesandeid Peterburis aastatel 1913–1914 ning Tartu Ülikoolis sõjakriminaalõiguse õppeülesandeid aastatel 1933–1940. Eesti Kõrgema Sõjakohtu esimees oli 1918. a märtsis. Töötas sõjaväeprokurörina aastatel 1918–1921. Kuulus Riigikohtu kriminaalosakonda 1920. aastast kuni 1940. aastani, sealhulgas oli kriminaalosakonna esimees, abiesimees, distsiplinaarkambri liige ning 1940. aastal Riigikohtu esimehe kohusetäitja. Kuulus Kaitseliitu, Vabaduse Risti Vendade Ühendusse ning Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku kõrgema kohtu esimehe ametisse aastatel 1936–1940. Oli aktiivne mitmes ühingus ja kultuuriorganisatsioonis. Tagakiusamine Osales 1905. aasta revolutsiooni sündmustel Saaremaal, mille tõttu viibis aastatel 1908–1910 Krestõ vanglas. Arreteeriti Tallinnas 13. detsembril 1940 ning mõisteti NKVD sisevägede sõjatribunali otsusega surma 3. aprillil 1941. 17. mail 1941 asendati surmanuhtlus 10-aastase vangistuse ja 5-aastase asumisega NSV Liidu Ülemkohtu sõjakollegiumi otsusega. Abikaasa Marta Amalie Anna küüditati 14. juunil 1941 Kirovi oblastisse ning vabastati 1955. aastal. Tunnustused Omistati Valgetähe II klassi teenetemärk aastal 1938, Vabadusristi I liigi II järk 1920. aastal ja Kotkaristi II klassi teenetemärk 1929. Auvääristati ka Vabadussõja mälestusmärgi ning tasuta maa normaaltalu suuruses ja rahasummaga 250 000 marka. Saadud mitmeid välismaiseid ordeneid, sh Polonia Restituta III klass (Poola), Karutapja ordeni III järk (Läti), Kolme Tähe ordeni II järk (Läti), Püha Georgi ordeni IV järk (1915, Vene), Püha Anna ordeni erinevaid järke mõõkadega ja lindiga ning Püha Stanislavi ordeni järki mõõkadega.
|
| Hugo Kasse 23.10.1869 – 12.09.1941 |
|
Sündis Halliste kihelkonnas Kaubi vallas Peebu talus, talupidaja Hans Kasse (ka Kask) perekonnas. Opteerus Eestisse 2. märtsil 1925, siirdus Saksamaale jaanuaris 1941. Suri Berliinis (Wilmersdorfis), Saksamaal. Haridus Õppis Tartu Linna 3. Algkoolis ja Tartu Reaalkoolis kuni 1881. aastani, seejärel Tartu Kubermangugümnaasiumis aastatel 1882–1888 ning Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 1889–1892, omandas õigusteaduse kandidaadi (cand. iur.) kraadi. Kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi. Teenistus Alustas Tallinna ringkonnakohtu vanem-kohtuametikandidaadina alates 23. detsembrist 1893. Töötas seejärel Tallinna ringkonnakohtu kohtu-uurija kohusetäitjana Tallinnas, Haapsalus ja Paides aastatel 1893–1896. Alates 8. märtsist 1897 oli Krasnojarski ringkonnakohtu Jenissei maakonna 4. jaoskonna rahukohtunik ning alates 20. märtsist 1899 Jenissei maakonna 1. jaoskonna rahukohtunik. Jätkas teenistust Krasnojarski ringkonnakohtu prokuröri abina alates 29. jaanuarist 1900 ning Tomski ringkonnakohtu prokuröri abina alates 1. veebruarist 1902. Aastatel 1906–1921 töötas Vladivostoki ringkonnakohtu liikmena. Oli vannutatud advokaat Vladivostokis 1920. aasta märtsist kuni 1925. aastani. Eestisse naasnuna määrati Kohtuministeeriumi nõunikuks 4. aprillil 1925. Sai Kohtupalati tsiviilosakonna liikmeks alates 1. juunist 1925 ning töötas Riigikohtu tsiviilosakonna liikmena 24. oktoobrist 1938 kuni 28. novembrini 1939. Kuulus klubi Centum ja Rotary klubi liikmeskonda ning Saksa Rahvuse Kultuuromavalitsuse Peakomiteesse. Tunnustused Pälvis Valgetähe II klassi teenetemärgi (1938), Saksa Kotka teeneteristi tähega (1937), Kolme Tähe ordeni suurohvitseri klassi (1936, Läti) ning Polonia Restituta ordeni (1934, Poola). Samuti on talle omistatud Vladimiri orden, Püha Stanislavi ordeni 2. järk, Püha Anna ordeni 2. ja 3. järk.
|
| Mihkel Klaassen 24.02.1880 – 07.03.1952 |
|
Sündis Tori kihelkonnas Taali vallas Suuroja talus, talupidaja Jakob Klaasseni perekonnas. Suri Eestis. Haridus Õppis Sindi vallakoolis (1888–1892), Tori kihelkonnakoolis (1892–1896) ja Tartu Õpetajate Seminaris (1897–1901). Küpsuseksami sooritas eksternina Pärnu Gümnaasiumis (1909). Õppis Moskva Ülikooli õigusteaduskonnas (1909–1913). Oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. Teenistus Töötas Võtikvere-Lilastvere vallakooli õpetajana (1901–1902), Pärnu linnakooli õpetajana (1903–1909), Sindi ministeeriumikooli õpetajana (1912–1913), vannutatud advokaadi abina Tallinnas (1913) ja vannutatud advokaadina Paides (1913–1914). Mobiliseeriti Esimesse maailmasõtta, teenis kohtu kirjutajana 2. tagavarapolgu juures Fredrikshamnis (Hamina), Soomes (1914 – 23.12.1917). Töötas Taali vallakooli õpetajana 1918. aastal.Rakvere-Paide Rahukogu 4. jaoskonna rahukohtuniku kohusetäitja (alates 13.01.1919) ja hiljem sama jaoskonna rahukohtunik (alates 24.01.1919), ühtlasi Tapa jaoskonna rahukohtuniku kohusetäitja (13.01.1919–06.06.1919) ning Rakvere notari kohusetäitja samal ajavahemikul. Edutati Rakvere-Paide Rahukogu abiesimehe kohusetäitjaks (alates 06.06.1919), seejärel esimeheks (alates 20.06.1919). Oli Tartu-Võru Rahukogu esimees (alates 13.11.1922). Kuulus Riigikohtu administratiivosakonda (28.11.1924–31.12.1940), olles osakonna esimees alates 26.09.1938. Juhtis Riigikohtu viimast koosolekut 31.12.1940. Saksa okupatsiooni ajal töötas Tallinna kriminaalkohtu nooremkohtunikuna (21.01.1942 – mai 1942) ning Viljandi ringkonnakohtu esimehena (24.04.1942 – september 1944). Oli Riigikohtu esindaja Vabariigi Presidendi asetäitja valimiskogul 20.04.1944. Pärnu Eesti Kooliseltsi liige, Punase Risti Rakvere osakonna liige, Tartu Tiisikuse Vastu Võitlemise Seltsi liige. Oli Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Kõrgema Kirikukohtu esimees. Tunnustused Valgetähe II klassi teenetemärk (1939).
|
| Roman (Rein) Koemets 21.12.1882 (02.01.1883) – 18.10.1968 |
|
Sündis Urvaste kihelkonnas Vana-Antsla vallas Tiksi külas Sigula talus, talupidaja Anton (Ants) Koemetsa perekonnas. Suri Tallinnas. Haridus Õppis Antsla kihelkonnakoolis (1891–1895), Riia Vaimulikus Koolis (1895–1899) ja Riia Vaimulikus Seminaris (1899–1905). Seejärel õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1906–1910). Teenistus Töötas Räpina köster-kooliõpetajana (1905–1906), Põltsamaa Pühavaimu kiriku köstrina (1907) ning linnakooli õpetajana Kuramaal (1908). Pihkva ringkonnakohtu noorem-kohtuametikandidaat (1910–1912), seejärel Pihkva ringkonnakohtu Opotška maakonna kohtu-uurija (1913–1917). Oli Pihkva ringkonnakohtu vanemnotar (oktoobrist 1917) ja Opotška linna rahvakohtunik (alates jaanuarist või 26. aprillist 1918 kuni maini 1918). Juunis 1918 valiti Opotška maakonna rahvakohtunike kogu esimeheks, olles ametis kuni jaanuarini 1919. Naasis Eestisse 1919. aastal. Töötas Tallinna-Haapsalu rahukogu rahukohtunikuna (13.06.1919 – 15.09.1919) ja alalise liikmena (16.09.1919 – 30.10.1919). Saksa okupatsiooni ajal oli Tallinna ringkonnakohtu liige (07.05.1942 – 31.07.1942) ja Kohtukoja kriminaalosakonna liige (01.08.1942 – september 1944). Nõukogude okupatsiooni ajal töötas Tallinna 1. juriidilises nõuandlas advokaadina (märts – juuni 1941, uuesti 25.11.1944 – 25.01.1945). Seejärel oli mõnda aega pargivaht Tallinnas. Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku sinodi liige. Tunnustused Valgetähe II klassi teenetemärk (24.02.1938). Tagakiusamine Arreteeriti 25.01.1945 Tallinnas. NKVD erinõupidamine mõistis talle 08.09.1946 Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel 7 aastat vangistust. Oli vangistuses Tjumeni oblastis koonduslaagris.
|
| Karl Luud 13.(25.)03.1882 – 24.02.1963 |
|
Sündis Puhja kihelkonnas Ulila vallas Viska talus, talupidaja Mihkel Luua perekonnas. Suri Tallinnas. Haridus Õppis Tartu gümnaasiumis (1894–1903) ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1903–1911). Kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi. Teenistus Töötas ajakirjanikuna ajalehes Postimees (1905–1906 ja 1907–1908), seejärel vannutatud advokaat K. Partsi abina Tartus (1911 – juuli 1914). Mobiliseeriti Esimesse maailmasõtta (juulis 1914), teenis 24. jalaväediviisi 2. brigaadi 95. Krasnojarski jalaväepolgu koosseisus. Osales lahingutes Ida-Preisimaal ja Poolas, sõjavang alates detsembrist 1914. Viibis Heidelbergi ohvitseride sõjavangilaagris Saksamaal kuni sõja lõpuni. Asus teenima prokuratuuris: Eesti Vabariigi prokuröri abi Tartu-Võru rahukogus (28.04.1919 – 15.04.1920), Kohtupalati prokuröri vanemabi samas (16.04.1920 – 19.04.1920) ning Riigikohtu prokuröri abi (20.04.1922 – 06.06.1938). Seejärel määrati Riigikohtu administratiivosakonna liikmeks (07.06.1938 – 31.12.1940). Saksa okupatsiooni ajal oli Kuressaare kriminaalkohtu vanemkohtunik (25.01.1942 – juuli 1942) ja Kohtukoja kriminaalosakonna liige (01.08.1942 – 1943). Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku ülemkirikukohtu liige (04.11.1943 – 29.10.1944). Tagakiusamine Arreteeriti 30.10.1944 Tallinnas. Nõukogude sõjaväetribunal mõistis talle 17.01.1945 Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel 10 aastat vangistust ja 5 aastat asumist. Oli vangistuses Pestšanlagis, Karaganda oblastis Kasahhi NSV-s. Vabanes 1954. aastal.
|
| Jaan Lõo 25.01.1872 – 18.02.1939 |
|
Sündis Paistu kihelkonnas Holstre vallas Lõo talus, talupidaja Jaan Lõo perekonnas. Suri Tallinnas. Haridus Õppis Paistu kihelkonnakoolis, Viljandi kreiskoolis ja Pärnu gümnaasiumis (kuni 1892). Seejärel jätkas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1892–1896), mille lõpetas õigusteaduse kandidaadi kraadiga. Kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi. Teenistus Teenistuses Vene armees (1896–1897). Seejärel tegutses vannutatud advokaadina Võrus (1898–1918). Oli Võru Maavalitsuse liige (28.11.1918 – 04.03.1919) ja esimees (05.03.1919 – 03.05.1919). Valiti Asutava Kogu liikmeks (23.04.1919 – 16.12.1919). Määrati Riigikohtu liikmeks 31.10.1919 ja töötas seal kuni oma surmani 18.02.1939. Kuulus Rahvaerakonda (Eduerakonda). Tunnustused Autasustatud Valgetähe II klassi teenetemärgiga (24.02.1938).
|
| Jaan (Ivan) Moks 22.03.1879 – 04.11.1940 |
|
Sündis Viljandi kihelkonnas Tänassilma vallas. Suri Tallinnas. Haridus Õppis Riia Vaimulikus Koolis (kuni 1893) ja Riia Vaimulikus Seminaris (kuni 1900), seejärel Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1906–1911). Kuulus üliõpilasselts Ühendusse. Teenistus Töötas varasemas nooruses kirikumuusikuna: Olustvere kiriku salmilaulja (1900–1905) ja Tartu Jüri (Püha Georgi) kiriku salmilaulja (1905–1908). Tallinna ringkonnakohtu noorem-kohtuametikandidaat oli 1911–1912, seejärel tsiviilosakonna abisekretäri kohusetäitja (1912–1913), vanem-kohtuametikandidaat (1913–1914) ning Harjumaa 2. jaoskonna kohtu-uurija kohusetäitja (1914–1915). I maailmasõja ajal mobiliseeriti sõjaväeteenistusse (jaanuar 1915), määrati 438. Ohta jalaväepolgu kassapidajaks (juuni 1915), töötas seejärel polgukohtu asjaajajana ja likvideerimiskomisjoni liikmena (märts–aprill 1918). Demobiliseeriti 09.04.1918. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis oli Tallinna-Haapsalu rahukogu tähtsamate asjade kohtu-uurija (1922–1923), seejärel sama rahukogu alaline liige (1923–1925). Edasi määrati Kohtupalati liikmeks (1925–1935) ning lõpuks Riigikohtu tsiviilosakonna liikmeks (26.09.1935 – kuni surmani 04.11.1940). Tunnustused Autasustatud Valgetähe II klassi teenetemärgiga (1939), Püha Stanislavi ordeni 3. järgu ja Püha Anna ordeni 3. järgu ordenitega.
|
| Anton Palvadre 13. (25.)03.1886 – 16.01.1942 |
|
Sündis Sangaste kihelkonnas Sangaste vallas Korijärve külas Meiga talus talupidaja Kaarel Palvadre perekonnas. Hukkus Sosvas, Sevurallagis, Sverdlovski oblastis, Vene Föderatsioonis. Haridus Õppis Karula kihelkonnakoolis, Riia Vaimulikus Koolis ja Riia Vaimulikus Seminaris (kuni 1906). Seejärel jätkas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1906–1911). Kuulus üliõpilasselts Ühendusse. Teenistus Töötas vannutatud advokaadi abina Valgas (1911–1912) ja Tallinnas (1912–1913). Tsaariarmeesse vabaltmääratuna 1913. aastal ning mobiliseeriti I maailmasõtta (1914), kus oli nooremallohvitser ja seejärel lipnik. 89. Belomorski ja 39. Tomski jalaväepolgus, olles muu hulgas kuulipildujakomando ülema asetäitja. Viibis sõjavangis Saksamaal (25.07.1915 – detsember 1918). Pärast sõda oli Riigikontrolli juriskonsult (märts–mai 1919), Töö- ja hoolekandeminister kahel korral (mai 1919 – november 1919 ning november 1919 – juuli 1920). Seejärel tegutses vannutatud advokaadi abina Tallinnas (1920–1923), ajalehe Sotsiaaldemokraatia peatoimetajana (1920–1921), ajalehe Tulevik toimetajana (1921–1923) ning oli Eesti Vabariigi delegatsiooni juht Eesti-Läti piirikomisjonis (1921–1923). Advokaadina tegutses Tallinnas (1923). Töötas sõjaringkonnakohtu kohtu-uurijana (1918–1919), Riigikohtu administratiivosakonna liikmena (1923–1938), alates 1927. aastast ka Riigikohtu abiesimehena ning 1938. aastal lühiajaliselt administratiivosakonna esimehena (21.05–30.08.1938). Oli Tartu Ülikooli administratiivõiguse õppejõud (1925–1938). Õiguskantsler 01.09.1938 – 25.07.1940. Seejärel töötas laki- ja värvitööstuse artellis Rubol juriskonsuldina kuni arreteerimiseni 14.06.1941. Valga Maavolikogu liige (1918–1919), Tallinna Linnavolikogu liige (1919–1923), kuulus Riigikogu I, II ja III koosseisu (1920–1926), Rahvuskogu liige ja II koja abiesimees (1937). Kuulus Tartu Õigusteadlaste Seltsi ja Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Parteisse. Tunnustused Valgetähe I klassi teenetemärk (1940), Kotkaristi II klassi teenetemärk (1936), Põhiseaduse mälestusmärgi I järk (1937), Eesti Punase Risti mälestusmärgi III järk (1921), Püha Georgi risti 4. järk (1915), Püha Stanislavi ordeni 3. järk ja Püha Anna ordeni 4. järk mõõkadega. Tagakiusamine Tema abikaasa Gerta ning tütred Aime ja Lea küüditati 14.06.1941 Kirovi oblastisse. Gerta Palvadre põgenes 1947. aastal Eestisse, kuid arreteeriti taas 1950. aastal ja saadeti asumisele kuni 1956. aastani. Tütred vabastati vastavalt 1955. ja 1956. aastal.
|
| Kaarel (Karl) Parts 24.05.1873 – 05.12.1940 |
|
Sündis Otepää kihelkonnas Arula vallas Koorvere küla Alajärve talus talupidaja Evert Partsi perekonnas. Suri Tartus. Haridus Õppis Sangaste kihelkonnakoolis (1881–1883), Tartu G. K. E. Blumbergi Erakoolis (1883–1884), H. Treffneri Gümnaasiumis (1885–1888) ja Tartu Kubermangugümnaasiumis (1888–1892). Õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1892–1896), omandas cand. iur., 1932 omistati dr. iur. honoris causa. Kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi. Teenistus Töötas eraadvokaadina Võrus (1897–1898) ja vannutatud advokaadina Tartus (1907–1919). Oli Riia Ringkonnakohtu vanem kohtuametikandidaat (1896–1897), seejärel Võru 1. Ülemtalurahvakohtu eesistuja (1898–1900) ning Tartu 1. Ülemtalurahvakohtu eesistuja (1900–1907). Tegutses aktiivselt majanduselus: Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse juhatuse liige (1902–1903), 1. Vastastikuse Krediitühisuse juhatuse liige (1905–1919) ja direktor (1908–1919), Eesti Kinnituse Seltsi esimees (1907–1920), Liivimaa Linnade Hüpoteegi Seltsi direktor (1914–1920). 1917. aastal oli Eestimaa kubermangukomissari Lõuna-Eesti abikomissar (aprill–juuli) ning 1918–1919 Eesti Ajutise Valitsuse peavolinik Lõuna-Eestis. Aastatel 1919–1940 oli ta Riigikohtu esimees. Täitis lühiajaliselt ka Ülempriisikohutu esimehe kohuseid (aprill–oktoober 1921). Kuulus Tartu Linnavolikokku (1906–1920), oli Vene Keisririigi Riigiduuma II koosseisu liige (1907), Eesti Maanõukogu liige (1917–1919) ja selle esimees (1919). Oli Asutava Kogu liige (1919). Arreteeriti 06.07.1917 Tartu Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu korraldusel. Kuulus Eesti Rahvaerakonda (Eduerakond). Osales aktiivselt mitmes seltsis: Eesti Kirjanduse Selts, Võru selts Kannel, Võru Taara Selts, Tartu Põllumeeste Selts, Tartu Kommertskooli hoolekogu, T. Bergmanni abiraha juhatus, Eesti Rahva Muuseumi hoolekogu, Eesti Noorsookasvatuse Selts, M. Varese toetusraha juhatus, Tartu Õigusteadlaste Selts, Eesti Kultuuri Sõprade Koondis. Tunnustused Autasustatud Valgetähe I klassi teenetemärgiga (1940), Kotkaristi I klassi teenetemärgiga (1930), Polonia Restituta ordeni I klassiga (Poola) ja Kolme Tähe ordeniga (Läti).
|
| Paul Poom 23.05. (04.06.)1893 – 12.04.1984 |
|
Sündis Narvas advokaat Gustav Poomi perekonnas. Suri Stockholmis. Haridus Õppis Narva Gümnaasiumis (1903–1911), seejärel Peterburi Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna ajaloo-osakonnas (1911–1918), kus läbis täieliku kursuse. Omandas hiljem õigusalase hariduse Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1921–1924). Kuulus korporatsiooni Sakala. Teenistus Alustas Narva notari R. Meyeri sekretärina (1916–1918), seejärel töötas rahukohtuniku sekretärina Narvas (alates 1918), Rakvere-Paide Rahukogu 3. jaoskonnas (1919) ja 7. jaoskonnas (1919–1920). Määrati vanemkohtuametikandidaadiks (1920) ning tegutses kohtu-uurijana Narvas – esmalt Narva jaoskonna uurijana (1921–1922), seejärel Narva 1. ja 2. jaoskonnas (1922–1923). Oli Kohtupalati prokuröri nooremabi Tartu-Võru rahukogus (1925), seejärel sama rahukogu alaline liige (1925–1933). Töötas Viljandi-Pärnu rahukogu abiesimehena (1933–1934), Kohtupalati tsiviilosakonna liikmena (1934–1938) ning Riigikohtu tsiviilosakonna liikmena (21.05.1938–31.12.1940). Hiljem oli Tallinna Ringkonnakohtu liige (1941), Tallinna Kriminaalkohtu vanemkohtunik (1941–1942) ning Kohtukoja tsiviilosakonna liige (1942–1944). Töötas lühiajaliselt Otsekoheste Maksude Peavalitsuse maksuinspektori kandidaadina (1920) ja advokaadina Tallinnas (1941). Tegevus paguluses Põgenes Rootsi 1944. aasta septembris ning tegutses seal arhiivitöölisena ja oli Stockholmi Ülikoolis kriminaalõiguse stipendiaat. Oli lektor Eesti Teaduslikus Instituudis Rootsis. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Ülemkirikukohtu eesistuja. Kuulus mitmesse ühiskondlikku ja kultuurilisse organisatsiooni: Eesti Teaduslik Selts Rootsis, Eesti Komitee, Eesti Rahvusfond, Eesti spordiselts Estonia, Eesti Akadeemiline Spordiselts, Eesti Spordi Keskliidu spordikohus. |
| Peeter Puusepp (kasutusel ka nimekujud Puusep, Pusemp) 09.02.1868 – 19.05.1949 |
|
Sündis Paistu kihelkonnas Õisu vallas Päidre külas Maiste talus talupidaja Toomas Puusepa perekonnas. Põgenes Saksamaale 1944. aastal. Suri Geislingenis, Baden-Württembergis Saksa Liitvabariigis. Haridus Õppis Õisu vallakoolis, Paistu kihelkonnakoolis ja Pärnu Gümnaasiumis. Astus Moskva Ülikooli õigusteaduskonda, kus õppis kuni 1894. aastani. Kuulus korporatsiooni Rotalia. Teenistus Alustas Riia ringkonnakohtu nooremkohtuametikandidaadina (1894), oli vanemkohtuametikandidaat samas kohtus (1895–1897). Seejärel töötas erinevates kohtutes Venemaa Keisririigi lõuna- ja läänepiirkondades: Bakuu, Jerevani, Jekaterinodari, Hersoni ja Simferoopoli ringkonnakohtutes (1898–1917), sealhulgas kohtu-uurijana Lenkorani maakonnas, rahukohtuniku abina Kürdamiris ja Daratšitagis ning kohtu-uurijana Novo-Bugis ja Nikolajevis. Aastatel 1911–1912 oli Melitopolis Simferoopoli ringkonnakohtu maakonnaliige ning hiljem selle kohturingkonna liige (1912 – august 1917). Pärast Eestisse naasmist oli Viljandi Maavalitsuse esimees (1918–1919). Töötas Riigikohtus administratiivosakonna liikmena (31.10.1919–21.04.1938) ja osakonna esimehena (02.12.1919–21.04.1938). Kuulus I Riigikogu koosseisu (1920–1921). Oli Riiginõukogu I koosseisu liige (1938–1940). Oli Valimiste Peakomitee liige (1938–1940) ning selle esimees (1938–1940). Tunnustused  |
| Hugo Heinrich Reiman 09.01.1884 – 05.10.1941 |
|
Sündis Maarja-Magdaleena kihelkonnas Vesneri vallas Haava mõisas käsitöölise Jan Reimani perekonnas. Hukkus Sevurallagis Sverdlovski oblastis Vene Föderatsioonis. Haridus Õppis Tartu Gümnaasiumis (1895–1903), seejärel Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1903–1908). Kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi. Teenistus Alustas Pihkva ringkonnakohtu nooremkohtuametikandidaadina (1908–1909). Seejärel tegutses vannutatud advokaadi abina ja vannutatud advokaadina Pärnus (1909–1919). Oli kindlustusseltsi „Eesti“ Pärnu osakonna asutaja ja asjaajaja (1911–1912), Pärnu Majandusühisuse juhatuse ja revisjonikomisjoni liige (1912–1914), Põhja-Balti Komitee Pärnu osakonna juhataja (1914–1916) ning Pärnu Maavalitsuse esimees (1917–1918). 1917. aastal määrati Venemaa Ajutise Valitsuse Pärnu maakonna komissariks. Pärast Eesti Vabariigi iseseisvumist oli Viljandi-Pärnu Rahukogu 1. jaoskonna kohtu-uurija kohusetäitja ja rahukohtunik (1919), seejärel Riigikohtu tsiviilosakonna liige (31.10.1919–31.05.1920). Aastatel 1920–1940 jätkas tegevust vannutatud advokaadina Pärnus. Oli ka Pärnu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse nõukogu liige ja esimees (kuni 1932). Tagakiusamine Arreteeriti 14. juunil 1941 Pärnus. Hukkus 5. oktoobril 1941 Sevurallagi vangilaagris Sverdlovski oblastis. |
| Edgar Aleksander Reisberg 19.04.1892 – 21.03.1942 |
|
Sündis Keila linnas köster Richard Reisbergi perekonnas. Hukkus Irkutski vanglas Irkutski oblastis Vene Föderatsioonis. Haridus Õppis Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis, mille lõpetas 1912. aastal. Seejärel astus Peterburi Ülikooli õigusteaduskonda, kus õppis aastatel 1913–1917. Kuulus üliõpilasseltsi Põhjala. Teenistus Teenistust alustas tsaariarmee 91. Dvina jalaväepolgus (sügis 1912 – märts 1913), kuid vabastati tervislikel põhjustel. Eesti Vabariigi õigussüsteemis alustas tööd Vabariigi prokuröri abi kohusetäitjana (1918), seejärel oli kohtu-uurija kohusetäitja Tallinna-Haapsalu rahukogus ja osales istungitel Rakvere-Paide rahukogus. Teenis aastatel 1919–1925 erinevates prokuröri abi ametikohtades Kohtupalati alluvuses. Aastatel 1925–1926 oli Tallinna-Haapsalu rahukogu alaline liige. Töötas Kohtupalati liikmena 1926–1938, seejärel Riigikohtu administratiivosakonna liikmena ning distsiplinaarkambri liikmena kuni 1940. aasta lõpuni. 1941. aasta jaanuarist kuni arreteerimiseni töötas advokaadina Tallinnas. Kuulus Eesti Olümpiakomiteesse, oli võimlemisseltsi Sport juhatuse liige ning Eesti Jalgpalliliidu abiesimees. Oli ka Kohtunike Ühingu liige. Tunnustused Pälvis Valgetähe III klassi teenetemärgi (24.02.1938). Tagakiusamine Arreteeriti 15.07.1941 Tallinnas. Süüdistati spionaažis Vene NFSV kriminaalkoodeksi §-de 58-6 ja 58-10 alusel. Hukkus Irkutski vanglas.
|
| Aleksander Rost 30.03.1892 – 22.09.1944 |
|
Sündis Saarde kihelkonna Tali vallas talupidaja Andres Rosti perekonnas. Hukkus Läänemerel 22. septembril 1944 laeva Moero torpeedo- ja pommirünnakus. Haridus Õppis Heinaste Kihelkonnakoolis kuni 1904. aastani, seejärel Riia Vaimulikus Koolis (1904–1908) ja Riia Vaimulikus Seminaris (1908–1914). Õigusteadust õppis Tomski Ülikoolis (1917–1919, lõpetamata) ning Tartu Ülikoolis (1921–1923). Kuulus üliõpilasseltsi Ühendus. Teenistus 1914–1917 töötas köster-kooliõpetajana Maaluni Kihelkonnakoolis ja Toompea kirikus. 1918 oli Tomski maakonna politsei sekretär, 1919 ajalehe Siberi Asunik vastutav toimetaja. Osales 1919. aastal Vene kodusõjas, olles mobiliseeritud admiral Koltšaki armeesse. Aastatel 1920–1921 tegutses Eesti Vabariigi opteerumiskomisjoni sekretärina. 1921. aastast alustas tööd kohtusüsteemis: Tartu-Võru rahukogu kantseleiametnikuna, seejärel Valga rahukohtute sekretärina. Aastatel 1922–1923 töötas Riigikohtus administratiivosakonna abisekretäri ja kriminaalosakonna sekretärina. Seejärel oli Tallinna 1. jaoskonna rahukohtunik (1923–1925), Tallinna-Haapsalu rahukogu alaline liige (1925–1928) ning abiesimees (1928–1940). 1922. aastal nimetati Riigikohtu tsiviilosakonna liikmeks. Aastatel 1941–1941 oli Narva 3. jaoskonna rahvakohtunik. 1942. aastal sai temast Tallinna Linna Vaeslastekohtu esimees ja ta oli seda kuni 1944. aastani. Oli Siberi Eesti Liidu Keskkomitee liige ja sekretär, kuulus teise ülesiberilise Eesti asunduste esindajate kongressi koosseisu, samuti Välis-Eesti Ühingusse ja Rahvaerakonda (Eduerakonda). 1934–1940 oli Metsahoiukomitee esimees. Tunnustused Valgetähe III klassi teenetemärk (1939)
|
| Richard Leopold Rägo (kasutusel ka nimekuju Räägo) 21.04. (03.05.) 1893 – 02.10.1941 |
|
Sündis Urvaste kihelkonna Linnamäe vallas Haabsaare külas kaupmees Kristjan Rägo perekonnas. Arreteeriti Tartus 6. juulil 1941. Hukkus vangistuses Kirovi linna vanglas nr 1, Kirovi oblastis Vene Föderatsioonis. Haridus Õppis Kaika vallakoolis (1900–1901), Hauka kihelkonnakoolis (1901–1902) ja Tartu Reaalkoolis (1902–1910). Jätkas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas aastatel 1910–1915, kuid ei lõpetanud. 1915. aastal sooritas riigieksamid Moskva Ülikooli õigusteaduskonnas ja omandas kandidaadi kraadi õigusteaduses (cand. iur.). Kuulus üliõpilasseltsi Ühendus (kuni 1922) ja oli üliõpilasselts Raimla asutajaliige. Teenistus Detsembrist 1915 kuni juulini 1918 töötas vannutatud advokaadi abina Tallinnas. 1916–1917 oli Ülevenemaalise Linnade Liidu Tallinna Toitluskomitee sekretär. Tallinna Rahvaülikooli juhataja aastatel 1917–1920 ning Tallinna Rahvaülikooli Seltsi Kolledži juhataja 1919–1920. Samuti töötas keskkooliõpetajana Tallinnas (1919–märts 1920). Oli Tallinna korterilepituskomisjoni esimees (juunist 1919 kuni märtsini 1920). Osales Vabadussõjas alates sügisest 1919 Tallinna 1. kaitsepataljoni kooliõpilaste roodus. Kuulus ajakirja Õigus toimetusse aastatel 1920–1940 ning oli selle peatoimetaja aastatel 1931–1940. Alates 9. märtsist 1920 oli vabariigi prokuröri abi Riigikohtu juures, seejärel prokuröri abi kuni 18. mail 1922, mil sai Riigikohtu prokuröriks. Prokuröri ametis oli kuni 7. juunini 1939, millele järgnes töö Riigikohtu kriminaalosakonna liikmena kuni 31. detsembrini 1940. Samal ajal oli Tartu Ülikooli õppeülesandetäitja kriminaalõiguse ja kriminaalprotsessi alal aastatel 1924–1940. 1941. aastal tegutses tõlkijana. Oli üliõpilasseltside Vilistlaskogude Liidu juhatuse esimees, kuulus Eesti Tööerakonda, Akadeemilise Tenniseklubi ja Rotary klubi liikmeks. Tunnustused Valgetähe II klassi teenetemärk (1938) ja Läti Kolme Tähe ordeni 2. järk.
|
| Karl Theodor Saarmann 07(19).01.1893 – 02.04.1948 |
|
Sündis Tallinnas kaupmees Tõnis Saarmanni perekonnas. Suri Tallinnas. Haridus Õppis Tallinna Nikolai Gümnaasiumis (1901–1910), seejärel Peterburi Konservatooriumis (1913–1914, lõpetamata), Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas (1911–1914, lõpetamata), Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas (1918, lõpetamata) ning õigusteaduskonnas (1920–1921). Teenistus Töötas 90. Oneega jalaväepolgu vabaltmääratuna (03.09.1910–16.09.1911), osales reservlipnike kursustel (09.1911–11.1911). Mobiliseeriti I maailmasõtta (09.10.1914). Teenis erinevates jalaväepolkudes, sealhulgas 145. Novo-Tšerkasski ja 171. jalaväetagavarapataljonis, kus oli pataljoni adjutant (10.10.1914–13.11.1915, kuni 01.05.1916). Teenis ka 2. jalaväetagavarapolgu ja 31. kütipolgu adjutandina kuni 03.11.1917. Omistas alamleitnandi auastme. Tallinna-Haapsalu Rahukogu kohtu-uurija kohtunik alates 23.11.1918, Tallinna-Haapsalu Rahukogu 6. jaoskonna rahukohtunik (14.11.1919–31.03.1921) ja Kohtuministeeriumi nõunik (01.04.1921–15.01.1923). 1923–1935 töötas Kohtupalati kriminaalosakonna liikmena. Alates 1935 kuni 1940 oli Riigikohtu kriminaalosakonna liige. Tartu Ülikoolis täitis õppeülesandeid kriminaalõiguse alal (1927), oli õigusteaduskonna sekretär (1927–1930), erakorraline professor kriminaalõiguses (1927–1931) ning professor (1931–1935). 1941. aastal töötas Tallinna Kunstsarve Tehases. II maailmasõja ajal mobiliseeriti Nõukogude armeesse (08.08.1941–1945), kus teenis 1. Eesti üksik tagavara laskurpolgus alampolkovnikuna. Oli õpetaja Komi ANSV-s ning Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Sõjaväelaste Perekondade Hooldamise ja Heaolu Valitsuse töötajana (1945–1948). Samuti oli Eesti NSV Kohtu Rahvakomissariaadi kodifikatsiooniosakonna juhataja (1946–1948) ning Tallinna Juriidilise Kooli õppejõud (1946–1948). Rahvuskogu I koja liige (18.02.1937–17.08.1937). Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku konsistooriumiassessor. Tunnustused Valgetähe II klassi teenetemärk (24.02.1938).
|
| Martin (Mart) Taevere 19.10.1879 – 15.02.1939 |
|
Sündis Suure-Jaani kihelkonnas Olustvere vallas Andrese talus talupidaja Jaan Taevere perekonnas. Suri Tallinnas. Haridus Üliõpilasselts Raimla liige. Teenistus Töötas Viljandi Apostliku Õigeusu 2-klassilises Koolis köster-kooliõpetajana (1903–1908). 1911. aastal nimetati Võru 2. ülem-talurahvakohtu esimeheks (17.08.1911–1917). Aastal 1917 tegutses Võru 1. ja 2. jaoskonna talurahvaasjade komissarina ning Võru maakonna sõjaväekomisjoni esimehena. Aprillis 1917 määrati Vene Ajutise Valitsuse Võru maakonna komissariks, ametis kuni 24.10.1917. Saksa okupatsiooni ajal töötas Peebu talus sulasena (mai–november 1918). Oli Tartu-Võru rahukogu 7. jaoskonna rahukohtunik (29.09.1917 – aprill 1918) ning seejärel 1. jaoskonna rahukohtunik alates 25.11.1918. Täitis sama rahukogu 4., 5. ja 6. jaoskonna kohtu-uurija kohuseid (08.02.1919–21.02.1919), tähtsamate asjade kohtu-uurija kohuseid (21.02.1919–23.04.1919), abiesimehe kohuseid (30.05.1919–25.07.1919), esimehe kohuseid (25.07.1919–19.08.1919) ning oli rahukogu esimees (19.08.1919–31.10.1919). Alates 31.10.1919 kuni oma surmani oli Riigikohtu administratiivosakonna liige. Tööerakonna liige, maalikunstnik. Tunnustused Valgetähe II klassi teenetemärk (1938) ja Romanovite dünastia 300. aastapäeva pronksmedal (1913).
|
| Tõnis Vares 11.(23.)07.1859 – 26.06.1925 |
|
Sündis Kolga-Jaani kihelkonnas Võisiku vallas Lätkalu külas erusoldat Jüri Varese perekonnas. Suri Tallinnas. Haridus Õppis Riia Vaimulikus Koolis, Riia Vaimulikus Seminaris (1872–1882) ja Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis eksternina (1882). Lõpetas Peterburi Ülikooli õigusteaduskonna cand. iur. kraadiga (1882–1887). Teenistus Alustas teenistust revideeriva senaatori N. Manasseini tõlgina (1882–1884). Teenistuses tsaariarmee 24. suurtükiväebrigaadi 4. patareis vabaltmääratuna (1888). Seejärel töötas Haapsalu maakonna talurahvaasjade komissarina (01.07.1889–1903) ning oli Vilno kindralkuberneri kantselei ametnik (1903–1906). Aastatel 1906–1914 töötas Venemaa Rahandusministeeriumi teenistuses Riias ja Peterburis, sealhulgas Talurahva Panga nõukogu liikmena. Aastatel 1914–1917 oli Venemaa Rahandusministeeriumi nõukogu liige ning Kaudsete Maksude Peavalitsuse ülema abi. Pärast Eestisse naasmist asus tööle Eesti rahandusministri abina (23.07.1919–29.07.1920) ning täitis seejärel rahandusministri kohuseid (30.07.1920–26.10.1920). Oli Eesti Vabariigi saadik Moskvas (21.01.1921–21.06.1922) ning hiljem Eesti Panga direktor (01.08.1924–26.06.1925). Töötas ka kohtuametikandidaadina Tallinnas (1888–1889). Kuulus Riigikohtu administratiivosakonna koosseisu (29.06.1922–26.07.1924) ning täitis Riigikohtu abiesimehe kohuseid (05.03.1923–26.07.1924).
|
| Dmitri Verhoustinski 03.09.1863 – 04.12.1932 |
|
Sündis Äksi kihelkonnas Saadjärve vallas Kukulinna mõisas vene apostliku õigeusu kiriku preestri Eufimi Verhoustinski perekonnas. Suri Tartus. Haridus Õppis Tartu G. Blumbergi Gümnaasiumi eelkoolis ja Tartu Kubermangugümnaasiumis (kuni 1883). Lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna cand. iur. kraadiga (1883–1889). Teenistus Alustas kohtunikukarjääri Rakvere Ülemtalurahvakohtu esimehena (alates 20.11.1889). Seejärel määrati Rakvere–Paide rahukogu lisarahukohtunikuks (alates 11.02.1893), Viljandi–Pärnu rahukogu 1. jaoskonna rahukohtunikuks (22.11.1895–1898) ja seejärel 2. jaoskonna rahukohtunikuks (1898–02.12.1901). Aastatel 1901–1917 töötas Riia ringkonnakohtu liikmena. Pärast Eestisse naasmist tegutses Tartu linna eluaseme lepituskambri esimehena (alates 20.10.1917), vannutatud advokaadina Pärnus (1918) ning Tartu–Võru rahukogu ringkonnas (1919). Oli Tartu linna lepituskoja esimees (23.12.1919–23.12.1920). Kuulus Riigikohtu tsiviilosakonda (1920–1922) ja seejärel administratiivosakonda (1922–1932).
|
| Paul Välbe 16.10.1882 – 03.01.1942 |
|
Sündis Suure-Jaani kihelkonnas Olustvere vallas Vene apostliku õigeusu kiriku preestri Tõnis (Dioniss) Välbe perekonnas. Hukkus Vjatlagis, Verhnekamski rajoonis, Kirovi oblastis, Vene Föderatsioonis. Haridus Õppis Olustvere kihelkonnakoolis, Pärnu Gümnaasiumis (1892–1896), Riia Nikolai Gümnaasiumis (1896–1900), Varssavi Ülikooli arstiteaduskonnas (1901, lõpetamata) ja õigusteaduskonnas (1902–1905, lõpetamata). Jätkas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1906–1908). Teenistus Asus kohtuteenistusse Varssavi Kohtupalatis noorem-kohtuametikandidaadina (1907–1908), hiljem töötas samas kriminaalosakonna abisekretäri ja sekretärina (1909–1911). Järgnesid ametikohad mitmes Venemaa piirkonnas: Garvolini maakonna 3. jaoskonna kohtu-uurija kohusetäitja (1911), Novoradomski maakonna 2. jaoskonna kohtu-uurija kohusetäitja (1912), Petrokovi maakonna 2. jaoskonna kohtu-uurija kohusetäitja (1914), Tveri Kohtupalati Bežetski jaoskonna kohtu-uurija kohusetäitja (1915–1918). Pärast Vene keisririigi kokkuvarisemist töötas Bežetski maakonna tarbijate keskühisuse juriskonsuldina (1918–1921) ning Bežetski maakonna kriminaaljälituse juhatajana (1920). Naastes Eestisse töötas Kohtupalati prokuröri nooremabina Tallinna–Haapsalu rahukogus (alates 23.03.1921), Tallinna–Haapsalu rahukogu abiesimehena (06.06.1921–24.01.1922) ja seejärel Kohtupalati prokurörina (alates 25.01.1922). Kuulus Riigikohtu administratiivosakonda (06.11.1925–03.12.1940). Tunnustused Valgetähe II klassi teenetemärk (1940). Tagakiusamine Arreteeriti 02.12.1940 Tallinnas. NKVD sisevägede Balti sõjaväeringkonna sõjatribunali 05.03.1941. aasta otsuse ja NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi 11.04.1941. aasta otsusega mõisteti talle Vene NFSV kriminaalkoodeksi §-de 58-13 ja 58-4 alusel 10 aastat vangistust ja 5 aastat asumist. Hukkus Vjatlagis 1942. aastal.
|
ENDISED RIIGIKOHTUNIKUD 1992–...
| Tõnu Anton 26.04.1953 – ... |
|
Sündinud Pärnus Arnold Johannes (Arnold Juhan) Antoni perekonnas. Haridus Õppis A. Jakobsoni nimelises Pärnu 1. Keskkoolis (kuni 1971). Jätkas õpinguid Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas (1971–1976) ning aspirantuuris (kuni 1982). Teenistus Töötas abitöölisena Pärnu linna teeninduskombinaadi Säde tsehhis nr 5 (29.07.1968 – 05.09.1968). Seejärel asus tööle Tartu linna Töörahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitees vaneminspektorina (november 1975 – 23.06.1977), elamispinna arvestamise ja jaotamise osakonna juhatajana (24.06.1977 – 25.06.1979) ning Täitevkomitee sekretärina (26.06.1979 – 31.01.1990). Aastatel 1990–1990 oli ta Tartu Kommertspanga juhatuse aseesimees (01.02.1990 – 16.04.1990). Riigikohtu liige (19.03.1993 – 26.04.2016). Kuulus halduskolleegiumisse (27.05.1993 – 26.04.2016), olles selle esimees (27.05.1993 – 30.09.2014). Valiti Tartu linna Rahvasaadikute Nõukogu liikmeks (1979–1982, 1987–1990), NLKP liige, liikumise Vaba Eesti kandidaat ENSV Ülemnõukogu 1990. aasta valimistel. Tartu linna juriidilise rahvaülikooli nõukogu esimees, Tartu linna õiguspropaganda koordineerimise metoodikanõukogu esimees, Tunnustused Valgetähe II klassi teenetemärk (1999) ja Riigivapi II klassi teenetemärk (2006).
|
| Jüri Ilvest 22.12.1952 – ... |
|
Sündis Tallinnas Georg Ilvesti perekonnas. Haridus Õppis Tallinna 10. Keskkoolis aastatel 1960–1971 ja seejärel Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas 1971–1976, lõpetades cum laude. Teenistus Töötas Harju rajooni prokuratuuris stažöörina (02.08.1976–31.07.1977), Eesti NSV Prokuratuuri üldjärelevalve osakonnas prokurörina (01.08.1977–31.12.1979), seejärel I klassi juristina Eesti NSV Transpordiprokuratuuris prokuröri asetäitjana (01.01.1980–22.10.1983). Oli Tallinna linna Kalinini rajooni prokurör (23.10.1983–31.12.1989) ning Tallinna linna prokuröri asetäitja ja üldjärelevalve osakonna ülem (02.01.1990–20.05.1990). Eesti Vabariigi Ülemkohtu kriminaalkolleegiumi liige (21.05.1990–1993) ja Presiidiumi liige (alates 14.02.1991). Riigikohtu liige (19.03.1993–17.01.2016), kriminaalkolleegiumi liige (27.05.1993–17.01.2016) ja selle esimees (27.05.1993–12.10.2003). Oli ka põhiseaduse kohtuliku järelevalve kolleegiumi liige (01.01.2009–31.12.2012). Kuulus Tallinna linna Kalinini rajooni Rahvasaadikute Nõukogusse (1985–1989). NLKP liige ja Kohtunike Ühingu liige. Tunnustused Valgetähe IV klassi teenetemärk (2002).
|
| Peeter Jerofejev 15.07.1952 – ... |
|
Sündis Sillamäe linnas Aleksander Jerofejevi perekonnas. Haridus Õppis A. Jakobsoni nimelises Pärnu 1. Keskkoolis aastatel 1967–1970. Seejärel õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse ja maaparanduse teaduskonnas 1970–1971 ning Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas 1975–1980. Lisaks õppis kaugõppes Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnas psühholoogia erialal (1983–1987) ning Tartu Ülikooli õigusteaduskonna mittestatsionaarses aspirantuuris (1986–1987?). Teenistus Töötas Pärnu Piimatoodete Kombinaadi turustusosakonnas laohoidjana mitmel perioodil aastatel 1969–1971. Seejärel oli ehitustööline ning müürsepp ja transporditööline Audru Karusloomakasvanduses (1971–1975). Läbis ajateenistuse Nõukogude Liidu armees Moskva sõjaväeringkonnas (mai 1972 – mai 1974). Töötas Eesti NSV Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis abitöölisena (1975–1978) ning Tartu Riikliku Ülikooli majandusosakonnas keskkütte kütjana (1978–1979). Alates 1987. aastast töötas Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas erinevatel ametikohtadel: tsiviilõiguse ja -protsessi kateedri vanemõpetaja, õppeülesande täitja, Eraõiguse Instituudi lektor (1994–1999) ja assistent (alates 2000). Kohtunikuametit pidas Tartu linna rahvakohtus rahvakaasistuja ja rahvakohtuniku kohusetäitjana alates 1978. aastast. Oli Tartu linna rahvakohtunik (1982–1990), Tartu linnakohtu kohtunik (1990–1993), Tartu ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi kohtunik (1993–2004) ja kolleegiumi esimees (aastatel 1999–2000). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi liige (20.05.2004 – 14.07.2023) ning kolleegiumi esimees (? – 31.12.2021). Oli ka põhiseaduse kohtuliku järelevalve kolleegiumi liige (01.01.2009 – 31.12.2012). NLKP liige. Tartu linna juriidilise rahvaülikooli rahvakaasistujate teaduskonna dekaan ning Tartu linna seltsimehelike kohtute nõukogu esimees.
|
| Henn Jõks 20.09.1955 – 21.05.2022 |
|
Sündis Põlva rajoonis Veriora külanõukogus Kirmsi külas (hilisem Veriora alev) Endel Jõksi perekonnas. Suri Tartus. Haridus Õppis Viluste 8-klassilises koolis aastatel 1963–1970, Hummuli 8-klassilises koolis 1970–1971 ja Valga 1. Keskkoolis 1971–1974. Seejärel õppis Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas 1974–1979. Teenistus Töötas juriskonsuldina Võru rajooni Linda kolhoosis (alates 1980 V. I. Lenini nimeline kolhoos) 22.10.1979 – 21.06.1987. Kohtunikuametis alustas Võru rajooni rahvakohtus rahvakaasistujana (1982–1987) ja rahvakohtunikuna (22.06.1987 – 23.05.1990). Seejärel oli Võru rajooni maakohtu kohtunik (24.05.1990 – 14.09.1990) ja Tartu ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi kohtunik (15.09.1993 – 09.11.1994). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi liige 10.11.1994 – 31.10.2020 ja põhiseaduse kohtuliku järelevalve kolleegiumi liige 01.01.2009 – 31.12.2012. Kuulus NLKP-sse. Oli Kohtunike Ühingu liige ning Võru rajooni Rahvasaadikute Nõukogu liige 24.02.1985 – 20.06.1987. Tunnustused Pälvis Valgetähe IV klassi teenetemärgi 2001. aastal.
|
1.jpg)
| Ott Järvesaar 10.07.1957 – ... |
|
Sündis Pärnu rajoonis Surju külanõukogus Ilvese külas Johann (Johan) Järvesaare perekonnas. Haridus Õppis Surju Ülejõe algkoolis 1964–1969 ja Kilingi-Nõmme keskkoolis 1969–1976. Seejärel õppis Tartu Riikliku Ülikooli ettevalmistusosakonnas 1977–1978 ning Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas 1978–1983. Teenistus Töötas Surju sovhoosi remonditöökojas töölisena 01.09.1976 – 01.12.1977. Kohtunikuna alustas Jõgeva rajooni rahvakohtus (24.02.1985 – 23.05.1990), seejärel töötas Jõgeva Maakohtus kohtunikuna (24.05.1990 – 14.09.1993). Tartu ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi liige ja kolleegiumi esimees (15.09.1993 – 10.08.1998). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi liige 10.08.1998 – 30.04.2015, põhiseaduse kohtuliku järelevalve kolleegiumi liige 01.01.2010 – 31.12.2013. Kuulus NLKP-sse. Oli Kohtunike Ühingu liige ning osales mitmes kohalikus ja erialases esindusorganisatsioonis: Surju küla Töörahva Saadikute Nõukogu liige (alates 1977), Jõgeva rajooni Rahvasaadikute Nõukogu liige 24.02.1985 – 21.06.1987, Jõgeva rajooni juriidilise rahvaülikooli rahvakaasistujate teaduskonna esimees ning Jõgeva rajooni seltsimehelike kohtute nõukogu liige. Tunnustused Valgetähe III klassi teenetemärk 2016. aastal.
|
| Eerik Kergandberg 24.07.1953 – ... |
|
Sündis Tartus Meinhart (Meinhard) Kergandbergi perekonnas. Haridus Õppis Tartu 3. 8-klassilises koolis 1960–1968 ja Tartu A. H. Tammsaare nimelises 1. keskkoolis 1968–1971. Seejärel õppis Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas 1971–1976 ning õigusteaduskonna mittestatsionaarses aspirantuuris 1980–1984. Täiendas end Viini Ülikoolis 1987–1988. 1985. aastal kaitses õigusteaduste kandidaadi väitekirja „Eriteadmiste kasutamine kaitsefunktsiooni teostamisel nõukogude kriminaalprotsessis“. Teenistus Töötas Tartu Aparaaditehase mehhaanikatsehhis töömehena (16.06.1970 – 19.08.1970), tootmiskoondises Tootsi vanemjuriskonsuldina (01.08.1976 – 15.08.1978) ning Tartu Autoremondi Katsetehases varustusosakonna juhataja asetäitjana (15.08.1978 – 29.09.1978). Seejärel töötas Tartu Riikliku Ülikooli praktilise biokeemia laboratooriumis vaneminsenerina (02.10.1978 – 23.11.1978). Alates 1978. aastast töötas Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna kriminaalõiguse ja -protsessi kateedris: assistendi, õpetaja (01.09.1984 – 25.02.1986), vanemõpetaja ja dotsendina (18.01.1989 – 31.08.1992). Oli õigusteaduskonna dekaani kohusetäitja (alates 05.09.1991) ning töötas seejärel protsessiõiguse korralise professorina (01.09.1992 – 27.01.1994) ja erakorralise professorina (alates 28.01.1994). Kuulus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi koosseisu 19.03.1993 – 31.08.2019 ning oli põhiseaduse kohtuliku järelevalve kolleegiumi liige kahel perioodil: 01.01.2003 – 01.01.2009 ja 01.01.2013 – 01.01.2017. Oli NLKP liige. Aktiivne mitmes erialaorganisatsioonis: Juristide Liidu, Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi ja Kohtunike Ühingu liige. Kuulus Tartu linna volikokku alates detsembrist 1989. Tunnustused Valgetähe II klassi teenetemärk (2004), Kohtute aumärk (2004) ja Tartu Ülikooli Tänutäht (2023).
|
| Lea Kivi (kuni veebruarini 2000 Kalm) 31.10.1952 – ... |
|
Sündis Põlva rajoonis Tilsi külas Arved Kivi perekonnas. Haridus Õppis Joosu algkoolis 1959–1963 ja Põlva keskkoolis 1963–1970. Seejärel õppis Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas 1970–1976. Teenistus Töötas Põlva Toorlinavabrikus leotustsehhi töölisena (11.07.1968 – 19.08.1968) ja kasvatajana (14.07.1969 – 17.08.1969). Oli tehnik Põlva Mehhaniseeritud Ehituskolonnis (06.07.1973 – 04.05.1974) ning pioneeritöö metoodik Põlva rajooni TSN Täitevkomitee haridusosakonna metoodikakabinetis (20.05.1974 – 20.08.1974). Alustas tööd prokuratuuris stažöörina Põlva rajooni prokuratuuris (27.10.1975 – 01.05.1976 ja 01.07.1976 – 16.02.1977), seejärel töötas samas abiprokurörina (16.02.1977 – 02.05.1984). Oli Tartu linna prokuratuuri prokuröri vanemabi (03.05.1984 – 24.04.1986), Tartu rajooni prokuratuuri prokuröri asetäitja (25.04.1986 – 25.09.1988) ning Tartu rajooni prokurör (26.09.1988 – 20.03.1993). Kuulus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi koosseisu 19.03.1993 – 31.10.2018. Oli põhiseaduse kohtuliku järelevalve kolleegiumi liige kahel perioodil: 27.05.1993 – 31.12.2006 ja 01.01.2011 – 31.12.2014. Oli NLKP liige. Osales Jaan Toominga stuudios ning kuulus EÜE Interrühma koosseisu 1975. aastal (Ungari rühm). Oli ühingu Teadus Põlva rajooni juhatuse liige ja lektor ning kuulus Põlva rajooni seltsimehelike kohtute nõukogusse. Tunnustused Valgetähe III klassi teenetemärk (2003).
|
| Tiit Kollom 01.02.1951 – ... |
|
Sündis Rakveres Paul Kollomi perekonnas. Haridus Õppis Aravete 8-klassilises koolis 1958–1966 ja Vaeküla Internaatkoolis 1966–1969. Seejärel õppis Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas 1969–1975. Täiendas end Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna mittestatsionaarses aspirantuuris alates 1985. aastast ning Üleliidulise Nõukogude riigiehituse ja seadusandluse teadusliku uurimise instituudi sihtaspirantuuris (kaugõppes) alates 1989. aastast. Teenistus Töötas Paide rajoonis kolhoosis Kaardiväelane treiali ja traktoristina (01.1971 – 05.1971), Aravete Kolhoosidevahelises Ehitusmaterjalide Tootmise Ettevõttes lukksepana (10.1971 – 01.1972), Eesti Põllumajandustehnika Tartu rajoonikoondises maaparandustöölisena (06.1972 – 08.1972) ning Tartu Riikliku Ülikooli majandusosakonnas katlakütjana (10.1972 – 05.1973). Seejärel töötas Alliku sovhoosis juriskonsuldina (18.08.1975 – 30.11.1975) ja vanemjuriskonsuldina (01.12.1975 – 01.03.1976). Alustas kohtunikutööd Paide rajooni rahvakohtus rahvakohtunik-stažöörina (01.03.1976 – 04.1976) ja rahvakohtunikuna (11.04.1976 – 10.09.1978). Oli Eesti NSV Ülemkohtu tsiviilkolleegiumi liige (11.09.1978 – 08.05.1990) ning Presiidiumi liige (04.09.1989 – 07.05.1990). Töötas Eesti Vabariigi Ülemkohtu tsiviilkolleegiumi ja Presiidiumi liikmena (08.05.1990 – 30.09.1993). Kuulus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi koosseisu (30.09.1993 – 12.03.1995). Seejärel oli Tallinna ringkonnakohtu halduskolleegiumi liige (05.04.1995 – 31.03.1997), Viru ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi liige (30.09.1999 – 24.08.2004) ning Tallinna ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi liige (24.08.2004 – 29.07.2016). Oli lektor Tallinna Tehnikaülikooli Territoriaalmajanduse Instituudis (1993–2000) ning tegutses vandeadvokaadina (06.05.1997 – 11.10.1999). Kuulus ühingu Teadus vabariiklikku metoodikanõukogusse, Eesti NSV Justiitsministeeriumi juures tegutsenud õiguspropagandat koordineerivasse metoodikanõukogusse ning Eesti NSV Seltsimehelike Kohtute nõukogusse.
|
| Indrek Koolmeister 25. juuni 1949 – ... |
|
Sündinud Tartus Heldur Koolmeistri perekonnas Haridus Õppis Viljandi 4. 8-klassilises Koolis kuni 1965. aastani ja seejärel Viljandi C. R. Jakobsoni nimelises 1. Keskkoolis 1965–1968. Kaitses õigusteaduste kandidaadi väitekirja teemal „Организационно-правовые проблемы сочетания отраслевого, функционального и территориально-регионального управления охраной окружающей среды“ 1982. aastal. Teenistus Töötas Tartu Riikliku Ülikooli teaduslike uuringute komplekslaboratooriumis vaneminsenerina (01.08.1973 – 10.12.1973), seejärel Eesti NSV Teaduste Akadeemia Presiidiumis vanemjuriskonsultina (11.12.1973 – juuni 1975) ja teadusliku sekretärina (juuni 1975 – oktoober 1977). Oli uurija-stažöör Majandusinstituudis (oktoober 1977 – november 1978) ning presidendi abi Eesti NSV Teaduste Akadeemias (03.11.1981 – jaanuar 1982). Töötas samas instituudis vanemteadurina ja uurimisgrupi juhina (1982–1985). Alates 1985. aasta novembrist töötas Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas riigi- ja haldusõiguse kateedris vanemõpetaja, hiljem dotsent ja kateedrijuhataja (märts 1989 – 1990). Oli Tartu Linnavalitsuse õigusnõunik (1990 – detsember 1991) ning õigusteenistuses Ehitus- ja Projekteerimiskoondis Tartu Maja (jaanuar – detsember 1992). Aastatel 1992–2003 tegutses vandeadvokaadina advokaadibüroos Koolmeister & Co. Oli Tartu Ülikooli õigusteaduskonna avaliku õiguse osakonnas külalisprofessor alates 2000. aastast. Kuulus Riigikohtu halduskolleegiumi koosseisu nõunikuna alates 01.02.1995 ning kohtunikuna 12.05.2003 – 29.06.2018. Oli ka põhiseaduse kohtuliku järelevalve kolleegiumi liige kahel perioodil: 01.01.2006 – 31.12.2009 ja 01.01.2014 – 31.12.2017. Oli NLKP liige, IME Tartu grupi liige (1988), KGB Tartu likvideerimiskomisjoni esimees (1991). Kuulus Jüri Raidla juhtimisel töötanud põhiseaduse ekspertide gruppi ning osales Omandi- ja Maareformi Ajutise Komisjoni (nn Kama komisjoni) tegevuses 1991. aastal. Tunnustused Eesti Vabariigi Riigivapi III klassi teenetemärk (2006).
|
| Lea Laarmaa (kuni 1976 Paul) 03.07.1951 – ... |
|
Sündis Valga rajoonis Tõrva linnas Jaan Pauli perekonnas. Haridus Õppis Ala 8-klassilises Koolis aastatel 1958–1967 ja Nõo Keskkoolis 1967–1970. Jätkas õpinguid Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas kaugõppes aastatel 1970–1976. Teenistus Töötas Eesti Teaduste Akadeemia Füüsika-Astronoomia Instituudis laborandina (04.09.1970 – 25.09.1970) ning Tartu Riikliku Ülikooli tsiviilõiguse ja -protsessi kateedris laborandina (28.09.1970 – 29.07.1974). Seejärel töötas Viljandi rajooni Agrotööstuskoondises piirkondliku juristina, teenindades Õisu sovhoosi ning Leie, Lembitu, Võit ja Kolga-Jaani kolhoose (01.08.1974 – juuni 1977). Jätkas samas kolhoos Lembitu jurist-töötasude ökonomistina ning hiljem juhatuse liikmena (juuni 1977 – 21.06.1982). Asus tööle kohtunikuametisse 21.06.1982, mil määrati Viljandi rajooni rahvakohtu rahvakohtunikuks (kuni 23.05.1990). Oli seejärel Viljandi maakohtu kohtunik (24.05.1990 – 18.03.1993) ja kohtu esimees (19.03.1993 – 20.10.1995). Kuulus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi koosseisu 21.10.1995 – 10.07.2014. Oli ka põhiseaduse kohtuliku järelevalve kolleegiumi liige aastatel 01.01.2012 – 09.07.2014. Oli NLKP liige. Kuulus Viljandi rajooni seltsimehelike kohtute nõukogusse ning oli Viljandi rajooni juriidilise rahvaülikooli rahvakohtu kaasistujate teaduskonna juhataja. Kohtunike Ühingu liige. Tunnustused Valgetähe III klassi teenetemärk (2005)
|
| Viive Ligi (kuni 1978 Uibo) 24.06.1956 – ... |
|
Sündis Kilingi-Nõmmes Eeri Uibo perekonnas. Haridus Õppis Laiksaare algkoolis aastatel 1963–1967, Häädemeeste keskkoolis 1967–1968 ning Mustla keskkoolis, mille lõpetas 1974. aastal. Teenistus Töötas Valga Lastepäevakodus „Buratino“ kasvatajana (01.09.1974 – 01.09.1975), Viljandi Metsakombinaadi Tuletikuvabrikus tikuautomaadi orienteerimisseadmete operaatorina (01.09.1975 – 02.08.1976) ja Jõgeva Mehhaniseeritud Ehituskolonnis betoneerijana (03.07.1978 – 25.08.1978). Seejärel töötas Tallinna Lenini rajooni rahvakohtus tõlgina (24.11.1980 – 27.02.1981). Asus õigussüsteemi teenistusse Mererajooni rahvakohtu rahvakohtunik-stažöörina (03.08.1981 – 19.06.1982) ja töötas seejärel Oktoobri rajooni rahvakohtus rahvakohtunikuna (20.06.1982 – 31.10.1991). Oli Tallinna linnakohtu kohtunik (01.11.1991 – 14.09.1993) ning seejärel Tallinna ringkonnakohtu halduskolleegiumi liige ja esimees (15.09.1993 – 31.01.2015). Kuulus Riigikohtu halduskolleegiumi koosseisu kohtunikuna aastatel 01.02.2015 – 23.06.2024. Oli lisaks põhiseaduse kohtuliku järelevalve kolleegiumi liige ajavahemikus 01.01.2016 – 31.12.2019. Oli NLKP liige. Kohtunike Ühingu liige. Tunnustused Valgetähe IV klassi teenetemärk (2023)
|
| Herbert Lindmäe (kuni 1939 Tuustik) 20.10.1930 – 01.04.2025 |
|
Sündis Tartu maakonnas, Kodavere kihelkonnas, Vara vallas, Päiksi külas Eduard Tuustiku perekonnas. Suri Tartus. Haridus Õppis Alatskivi kuueklassilises algkoolis aastatel 1938–1944 ja seejärel Alatskivi seitsmeklassilises koolis 1944–1945. Keskkooli lõpetas Tartu I keskkoolis 1950. Aastatel 1950–1955 õppis Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas cum laude. Aastatel 1963–1968 osales Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna mittestatsionaarses aspirantuuris. Kuulus korporatsiooni Sakala. Kaitses õigusteaduste kandidaadi väitekirja teemal „Isiku identifitseerimine naha papillaarkurrustiku jälgede järgi“ (1968) ning õigusteaduste doktori (doctor iuris) väitekirja „Kohtuekspertiisi juhtimine ja selle efektiivsus kriminaalkohtumenetluses“ (1992). Teenistus Töötas Tartu linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee miilitsaosakonna kriminalistika laboratooriumi vanemeksperdina ja teaduslik-tehnilise jaoskonna ülemana (09.1958–01.1965). Seejärel Eesti NSV Siseministeeriumi kohtuekspertiisi laboratooriumis vanemeksperdina (04.01.1965–01.02.1967). Aastatel 1967–1988 töötas Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas kriminaalõiguse ja -protsessi kateedris vanemõpetaja, dotsendi kohusetäitja., dotsendi ning kateedri juhatajana. Alates 1988. aastast oli professor ja kateedri juhataja, hiljem Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas kriminoloogia ja kriminalistika õppetooli korraline professor (1992–1994) ning avaliku õiguse instituudi erakorraline professor (alates 1994). Sai emeriitprofessoriks 1995. aastal. Oli Eesti NSV prokuratuuris uurija Valga ja Elva rajoonide prokuratuurides (1955–1958). Kuulus Eesti NSV Ülemkohtu kaasistujate hulka aastatel 1985–1990. Oli Riigikohtu kriminaalkolleegiumi liige aastatel 1993–1998. Osales aktiivselt Eesti Kongressi ja Maakondade Esinduse töös (1990). Oli Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni aseesimees ning Inimkaotuste alamkomisjoni esimees aastatel 1992–2004. Kuulus Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi liikmete hulka. Tunnustused Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukiri (1962), Eesti kultuurifondi aastapreemia (1988), Riigivapi III klassi teenetemärk (1997), Tartu Ülikooli suur medal (1995), Tartu Ülikooli aumärk (2005), Eesti kriminaalpolitsei teenetemedal.
|
| Jaak Luik 14.03.1953 – ... |
|
Sündis Tartus Artur Luige perekonnas. Haridus Õppis Otepää keskkoolis kuni 1972. Aastatel 1976–1977 õppis Tartu Riikliku Ülikooli ettevalmistusosakonnas ning seejärel õigusteaduskonnas, mille lõpetas 1982. aastal. Teenistus Täitis ajateenistust Nõukogude Liidu armees novembrist 1972 kuni novembrini 1974. Töötas Valgjärve kolhoosis esmalt töömehena (10.1972–11.1972) ja hiljem traktoristina (02.1975–11.1976). Oli Tartu linna ja rajooni rahvakohtu kaasistuja (kuni 1982). Seejärel töötas Paide rajooni rahvakohtus rahvakohtunikuna (21.06.1982–21.06.1987) ja samas kohtu esimehena (22.06.1987–23.05.1990). Oli Järva Maakohtu esimees (24.05.1990–21.01.1994). Seejärel töötas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi liikmena (24.01.1994–30.11.2019) ning aastatel 2013–2017 ka põhiseaduse kohtuliku järelevalve kolleegiumi liikmena. Kuulus NLKP liikmete hulka. Kohtunike Ühingu liige. Tunnustused Valgetähe III klassi teenetemärk (2006).
|
| Uno Lõhmus 30.10.1952 – 07.08.2024 |
|
Sündis Mõisakülas Elmar Lõhmuse perekonnas. Haridus Õppis Laatre 8-klassilises koolis aastatel 1960–1968 ja Abja Keskkoolis 1968–1971. Lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna 1976. aastal ning jätkas samas aspirantuuris kriminaalõiguse alal aastatel 1982–1985. Kaitses 1986. aastal õigusteaduste kandidaadi väitekirja teemal „Квалификация соучастия в преступлении“. Teenistus Töötas Tartu linna Õigusnõuandla advokaat-stažöörina (01.08.1976 – 02.1977) ja oli Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumi liige (1977–1998). Oli Tartu Õigusnõuandla advokaat (15.02.1977 – 1992) ning seejärel Advokaadibüroo Lõhmus & Teever osanik alates 1992. Töötas Tartu Riiklikus Ülikoolis kriminaalõiguse ja -protsessi kateedris vanemõpetajana (04.1985–1986) ning dotsendina (1986–1992). Jätkas dotsendina Tartu Ülikooli kriminaalõiguse õppetoolis (1992–2000) ja oli samas külalisprofessor (2000–2017). Töötas Euroopa Inimõiguste Kohtus kohtunikuna (1994–1998) ning oli Riigikohtu esimees (09.11.1998 – 30.04.2004). Kuulus Rahvusvahelisse Alalisse Vahekohusse (2004–2009) ning oli Euroopa Liidu Kohtu kohtunik (11.05.2004 – 23.10.2013). Oli Tartu linna Rahvasaadikute Nõukogu liige (1987–1990). Kuulus NLKP ridadesse. Oli Kohtunike Ühingu, Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi, Rahvusvahelise Õiguse Ühingu Eesti osakonna ning Sihtasutus Iuridicumi nõukogu liige. Oli Sihtasutus Riigiõiguse sihtkapitali nõukogu esimees ning kuulus Põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni. Tunnustused Valgetähe II klassi teenetemärk (2005), Õiguse eest seisja auhind (2022).
|
| Rait Maruste 27.09.1953 – ... |
|
Sündis Pärnus Albert Maruste perekonnas. Haridus Õppis Kalju Algkoolis (1961–1964), Lõpe Algkoolis (1964–1965), Koonga 8-klassilises koolis (1965–1969) ja Pärnu-Jaagupi Keskkoolis (1969–1972). Lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna 1977. aastal ning õppis samas mittestatsionaarses aspirantuuris aastatel 1976–1982 ja hiljem ka doktorantuuris alates 1988. Täiendas end Freiburgi Ülikoolis (1990), Max Plancki Kriminaliteedi, Julgeoleku ja Õiguse Uurimise Instituudis (1991), Cambridge'i Ülikooli Kriminoloogia Instituudis (1992) ning Max Plancki Rahvusvahelise Avaliku Õiguse ja Rahvusvahelise Õiguse Instituudis (1995). Kaitses õigusteaduste kandidaadi kraadi väitekirjaga „Psühholoogiaekspertiis kriminaalprotsessis (Eesti NSV materjalide põhjal)“ (1984). Teenistus Töötas Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas kriminaalõiguse ja -protsessi kateedri õpetajana (1977 – veebruar 1985), vanemõpetajana (veebruar 1985 – november 1986), dotsendi kohusetäitjana (alates novembrist 1986) ning kateedri juhatajana (01.09.1986 – 1990). Oli hiljem Tartu Ülikooli avaliku õiguse instituudi külalisprofessor. Töötas Riigikohtu esimehena (08.12.1992 – 20.08.1998), sh Ülemkohtu esimehe ülesannetes (08.12.1992 – 14.09.1993) ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimehena (mai 1993 – august 1998). Oli Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik (1998–2010) ning kuulus Rahvusvahelisse Alalisse Vahekohusse. Oli Riigikogu liige (2011–2015 ja 2016) ning Lääneranna vallavolikogu liige. NLKP liige, Reformierakonna liige, Töökollektiivide Liidu kandidaat Eesti NSV Ülemnõukogu 1990.a. valimistel, Sihtasutus Riigiõiguse Sihtkapital Nõukoja liige ja Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi liige. Tunnustused Valgetähe II klassi teenetemärk (1999). |
| Jaano Odar 15.03.1940 – ... |
|
Sündis Virumaal Lüganuse külanõukogus Jabara külas, Eduard Odari perekonnas. Haridus Õppis Ao 7-klassilises Koolis (1948–1949), Püssi 7-klassilises Koolis (1949–1956) ja Püssi Keskkoolis (1956–1960). Seejärel õppis Tallinna Polütehnilise Instituudi mäeteaduskonnas (1960–1961) ning Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas (1961–1966). Lõpetas Tartu Riikliku Ülikooliõigusteaduskonna mittestatsionaarses aspirantuuris. Aastal 1974 kaitses õigusteaduste kandidaadi väitekirja teemal „Juhtimisteooria põhimõtete rakendamisest nõukogude tsiviilprotsessis“. Teenistus Töötas Trust Eesti Põlevkivi Kukruse kaevanduses töölise-praktikandina (1960–1961). Seejärel alustas kohtunikukarjääri Kohtla-Järve linna rahvakohtus: stažöör (1965), rahvakohtunik (1965–1970), rahvakohtu esimees (1970–1974). Aastatel 1977–1990 töötas Eesti NSV Ülemkohtus: tsiviilkolleegiumi liikme kohusetäitja (1977), liikme (1977–1990), presiidiumi liikme ja esimehe asetäitja (1978–1990) ning tsiviilkolleegiumi esimehena (1980–1990). Oli Eesti Vabariigi Ülemkohtu tsiviilkolleegiumi liige (1990–1993) ja kolleegiumi esimees (alates 1990). Riigikohtu liige aastatel 1993–2004. Täitis ühtlasi tsiviilkolleegiumi esimehe kohuseid (1993–2004) ning kuulus põhiseaduse kohtuliku järelevalve kolleegiumi (1993–2004). Oli Riigikohtu esimehe kohusetäitja (20. august – 8. november 1998). Õppe- ja teadustööd tegi Tartu Riiklikus Ülikoolis ja hiljem Tartu Ülikoolis: tsiviilõiguse ja -protsessi kateedri vanemõpetaja (1974–1977), Eesti NSV Teaduste Akadeemia teaduri ja vanemteadurina (1988–1992), Tartu Ülikooli tsiviilõiguse dotsent (1992–1999) ja Eraõiguse Instituudi külalisprofessor (1999–2003). NLKP liige, Kohtla-Järve linna Seltsimehelike Kohtute Linnanõukogu esimees, Eesti NSV Seltsimehelike Kohtute nõukogu esimees, Eesti NSV Justiitsministeeriumi terminoloogiakomisjoni liige, Eesti NSV Justiitsministeeriumi j.a. õiguspropagandat koordineeriva metoodikanõukogu liige, Kohtute Haldamise Nõukoja liige, Kohtunike Ühingu liige, Juristide Liidu liige, Akadeemiline Õigusteaduse Seltsi liige Valiti Kohtla-Järve linna Töörahva Saadikute Nõukogu liikmeks (1971–1974) ja Tartu linna Töörahva Saadikute Nõukogu liikmeks (1975–1977). Tunnustused Talle omistati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi tänukiri (1980), Eesti NSV teenelise juristi aunimetus (1987) ja Valgetähe III klassi teenetemärk (1998).
|
| Priit Pikamäe 22.11.1973 – ... |
|
Sündis Tallinnas, Toomas Pikamäe perekonnas. Haridus Õppis Tallinna 1. keskkoolis (alates 1991. aastast Gustav Adolfi gümnaasium) kuni 1992. Aastatel 1992–1997 omandas bakalaureusekraadi Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Seejärel jätkas õpinguid magistrantuuris (1999–2001) ning doktorantuuris (2002–2006) samas ülikoolis. Täiendas end välismaal, õppides Poitiers’ ülikoolis (1994–1995, 1997, 2004) ja Paris I (Pantheon-Sorbonne) ülikoolis (1997). Kaitses teadusmagistri (magister iuris) väitekirja teemal „Tahtluse mõiste karistusõiguses: psühholoogiline käsitlus“ (2001) ning õigusteaduste doktori (doctor iuris) väitekirja „Tahtluse struktuur. Tahtlus kui koosseisupäraste asjaolude teadmine“ (2006). Teenistus Töötas varasemalt mitmetel ametikohtadel, sealhulgas haljastustööline väikeettevõttes Rahumäe HS (1991), koristaja Eesti Kunstimuuseumis (1992–1994), juhataja nõunik Kodakondsus- ja Migratsiooniameti õigustosakonnas (1994–1995), jurist õigusbüroos Orav, Tuulas ja Vajak (1995), konsulaarosakonna 7. büroo direktor Välisministeeriumis (1995–1996) ning karistusõiguse osakonna juhataja Justiitsministeeriumis (1996–2001). Alates 2025. aastast on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna direktor. Kohtunikukarjääri alustas Tallinna linnakohtus (2001–2002), jätkas Tallinna ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumis (2002–2006), seejärel Riigikohtu kriminaalkolleegiumis liikmena (2006–2013) ning 2010–2013 ka kolleegiumi esimehena. Kuulus Riigikohtu põhiseaduse kohtuliku järelevalve kolleegiumi (2006–2009). Oli Riigikohtu esimees (2013–2019). Alates 2019. aastast töötas Euroopa Kohtus kohtujuristina (2019–2024). Riigikohtu liige kuni 31. oktoobrini 2024. On Juristide Liidu liige, Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse Eesti assotsiatsiooni liige ning kuulub Põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni. Tunnustused Pälvis Riigivapi III klassi teenetemärgi (2019).
|
| Jüri Põld 21.06.1956 – 07.04.2025 |
|
Sündis Kingissepa (praeguse Kuressaare) linnas August Põllu perekonnas. Haridus Lõpetas Kingissepa V. Kingissepa nimelise keskkooli 1974. aastal. Õppis Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas aastatel 1974–1979 ja lõpetas cum laude. Jätkas samas aspirantuuris (28.12.1979 – 31.08.1981) ning mittestatsionaarses aspirantuuris (31.08.1981 – 1982). Kaitses 1987. aastal õigusteaduste kandidaadi väitekirja teemal „Дисциплинарная ответственность работников плавающего состава судов морского флота СССР“. Teenistus Töötas Tartu Riiklikus Ülikoolis poliitilise ökonoomia kateedri lepinguliste tööde laborandina (03.03.1977 – 31.05.1977) ning õigusteaduskonna riigi- ja haldusõiguse kateedris vanemlaborandina (01.11.1979 – 01.03.1980), vanemõpetajana (01.09.1981 – 25.04.1989) ja dotsendina (26.04.1989 – 31.08.1992). Oli Tartu Ülikooli õigusteaduskonna riigi- ja haldusõiguse korraline professor (01.09.1992 – 27.01.1994) ning Avaliku Õiguse Instituudi erakorraline professor ja külalisprofessor (1994 – 2018). Kuulus Riigikohtu halduskolleegiumi koosseisu (21.06.1993 – 31.12.2021) ning töötas Riigikohtu põhiseaduse kohtuliku järelevalve kolleegiumis (21.06.1993 – 31.12.2007; 01.01.2010 – 31.12.2013; 01.01.2015 – 31.12.2018). Kuulus NLKP ridadesse. Tunnustused Valgetähe III klassi teenetemärk (2003).
|
| Märt Rask 19.12.1950 – ... |
|
Sündis Rapla rajoonis, Kõu (Kõue) külanõukogu Habaja külas Anton Raski perekonnas. Haridus Õppis Lahavere 4-klassilises algkoolis ja seejärel Põltsamaa Keskkoolis, mille lõpetas 1969. aastal. Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas õppis aastatel 1973–1978. Teenistus Läbis ajateenistuse Nõukogude Liidu armees aastatel 1969–1971. Töötas Põltsamaal autojuhina (1971–1973), seejärel asus tööle õigusalale: Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumi liikmena alates 1. augustist 1978, Pärnu õigusnõuandla stažöörina (1978–1979) ning Tallinna 1. õigusnõuandla advokaadina (1979–1990). Oli aastatel 1986–1990 Niguliste Advokaadibüroo juhataja. Töötas Eesti NSV justiitsministri asetäitjana (01.02.1990 – 10.06.1992) ning Eesti Vabariigi justiitsministri I asetäitjana (11.06.1990 – veebruar 1992). Oli justiitsminister esmakordselt 1992. aasta veebruarist oktoobrini. Seejärel tegutses vandeadvokaadina ja partnerina advokaadibüroos Teder & Rask (1992–1995; 1997–1999, partner kuni 2003?). Oli siseminister (03.11.1995 – detsember 1996) ja taas justiitsminister (25.03.1999 – 10.04.2003). Aastatel 2015–2016 töötas peaminister Taavi Rõivase koosseisuvälise õigusnõunikuna. Aastatel 2013–2024 oli vandeadvokaat, partner ja nõunik advokaadibüroos Rask. On töötanud ka Alliklepa sadamakaptenina. Valiti Riigikogu IX koosseisu liikmeks 1999. aasta märtsis ning kuulus Riigikogu X koosseisu (11.04.2003 – 12.09.2004), olles ka õiguskomisjoni esimees. Reformierakonna liige, Eesti Maksumaksjate Ühingu liige, Eesti Maksumaksjate Ühingu Keskliidu liige, Eesti Advokatuuri aukohtu liige, Põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni liige, Noore Talendi Fondi nõukogu liige. Tunnustused Valgetähe II klassi teenetemärk (2006).
|
| Hele-Kai(e) Remmel (kuni 1970 Kutsar) 23.02.1948 – ... |
|
Sündis Otepääl Leo Kutsari perekonnas. Haridus Õppis aastatel 1955–1957 Pühajärve 8-klassilises koolis ja seejärel Otepää Keskkoolis, mille lõpetas 1966. aastal. Õppis Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas aastatel 1968–1973. Teenistus Töötas Tartu Riikliku Ülikooli kirjastusgrupis arveametnikuna (juuli 1966 – september 1968). Õigusteaduse lõpetamise järel asus tööle Konguta sovhoosi juriskonsuldina (06.03.1973 – 31.12.1973) ja seejärel vanemjuriskonsuldina (01.01.1974 – juuni 1982). Aastatel 12.01.1977 – juuni 1982 töötas vanemjuriskonsuldina ka Elva sovhoosis kohakaasluse korras. Seejärel tegutses Tartu rajooni rahvakohusena: oli rahvakaasistuja (kuni juuni 1982), rahvakohtunik (juuni 1982 – 21.06.1987) ning rahvakohtu esimees (22.06.1987 – 28.12.1989). Ta töötas Tartu maavalitsuses kantselei juhataja asetäitja ja õigusnõunikuna (03.01.1990 – märts 1991) ning maasekretärina (märts 1991 – juuni 1993). 15.09.1993 – 10.11.1994 oli Tartu ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi liige ja alates 12.05.1994 kuni 25.08.2003 Riigikohtu halduskolleegiumi liige. Oli Tartu rajooni Rahvasaadikute Nõukogu liige (21.06.1987 – 1990). Tagakiusamine Küüditati märtsis 1949 koos perega Vene Föderatsiooni Omski oblasti Kalatšinski rajooni, kust vabanes 1954. aastal. Tunnustused Valgetähe IV klassi teenetemärk (2002).
|
| Jüri Rätsep 03.07.1935 – 01.08.2018 |
|
Sündis Elvas Andres August Rätsepa peres. Suri Tartus. Haridus Õppis Elva Töölisnoorte Keskkoolis, mille lõpetas 1956. aastal. Seejärel õppis Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas aastatel 1956–1961. Teenistus Alustas teenistust Viljandi rajooni prokuratuuris, kus töötas uurija ja abiprokurörina aastatel 1961–1966. Aastatel 1966–1993 oli Eesti Advokaatide Kolleegiumi liige ja töötas Viljandi Õigusnõuandlas advokaadina. 11.08.1993 – 14.02.2002 oli Riigikohtu kriminaalkolleegiumi liige. Oli ka aktiivne poliitilises ja ühiskondlikus tegevuses: Eesti NSV Ülemnõukogu liige (18.03.1990 – 07.05.1990), seejärel Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige (08.05.1990 – 30.09.1992), Eesti Kongressi ja Eesti Komitee liige ning Eesti Komitee juhatuse liige (alates 1990). Osales Põhiseaduse Assamblee töös selle liikmena (13.09.1991 – 10.04.1992 / 03.07.1993). Oli ka Riigikogu liige (05.10.1992 – 10.08.1993). Rahvarinde Sakalamaa kesktoimkonna liige, 20. Augusti Klubi liige, Eesti Advokatuuri aukohtu liige. Tunnustused Valgetähe II klassi teenetemärk (2000) ja Riigivapi II klassi teenetemärk (2006).
|
| Harri Salmann 23.08.1951 – ... |
|
Sündis Kohtla-Järvel Valter Salmanni perekonnas. Haridus Õppis Kukruse 7-klassilises (hiljem 8-klassilises) koolis ning Kohtla-Järve 12. 8-klassilises koolis aastatel 1958–1966 ja seejärel Kohtla-Järve 1. Keskkoolis (1966–1969). 1969. aastal õppis Tallinna Kalatööstuslikus Merekoolis. Õigusteadust õppis Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas 1972. ja 1973–1978. Teenistus Töötas elektrik-montöörina Põlevkivibasseini Kõrgepingevõrkude Releetalituses ning Automaatika ja Telemehhaanika talituses (veebruar 1970 – juuni 1971), Kohtla-Järve Põlevkivitöötlemiskombinaadi elektrilaboris (juuni 1971 – august 1972) ja samas kombinaadis taas elektrikuna (september 1972 – august 1973). Alates 1976. aastast töötas Tartu Eksperimentaalõlletehases juriskonsultina, vanemjuriskonsultina ja turustusosakonna juhatajana (september 1976 – juuni 1987). Ajavahemikus aprillist novembrini 1979 oli ühingu Teadus Tartu linnaorganisatsiooni vastutav sekretär. Seejärel töötas Eesti NSV Agrotööstuskoondise Toiduainetetööstuse Konstrueerimise ja Tehnoloogia Büroos arvutuskeskuse projekti Agrolex peakonstruktorina, sektori juhatajana ning peajuriskonsultina (juuni 1987 – veebruar 1990). Oli seadusandluse süstematiseerimise osakonna juhataja Justiitsministeeriumis (märts – november 1990), juriidilise osakonna juhataja Põllumajandusministeeriumis (november 1990 – september 1991) ning õigusnõunik ja direktori asetäitja Tartu õlletehases (september 1991 – märts 1993). 19. märtsist 1993 kuni 23. septembrini 2014 oli Riigikohtu liige. Töö Riigikohtus hõlmas halduskolleegiumi liikme ülesandeid (27.05.1993 – 23.09.2014) ning põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi liikme kohustusi (01.01.2008 – 31.12.2011). Oli NLKP liige. Tunnustused Valgetähe III klassi teenetemärk (2004)
|
| Malle Seppik (kuni 1974 Kiisa) 13.01.1953 – ... |
|
Sündis Tallinnas Erich Kiisa perekonnas. Haridus Õppis Tallinna 42. Keskkoolis aastatel 1960–1971. Õigusteadust õppis Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas 1972–1977. Teenistus Töötas Tallinna Polütehnilise Instituudi rektoraadi kantseleis asjaajajana (03.09.1971 – 30.11.1971) ja teadusliku töö sektoris tehnikuna (01.12.1971 – 31.07.1972). Oli stažöör Lenini rajooni prokuratuuris (16.11.1976 – 16.11.1977), uurija samas asutuses (17.11.1977 – 14.08.1978) ning Tallinna linna prokuratuuris vanemuurija (15.08.1978 – 20.05.1984) ja eriti tähtsate asjade uurija (21.05.1984 – 05.03.1986). Lühikest aega töötas Eesti NSV Agrotööstuskomitee Kuusalu Katseremonditehases vanemjuriskonsultina (06.03.1986 – 21.06.1986). Seejärel oli rahvakohtunik Mererajooni rahvakohtus (22.06.1987 – 10.12.1990), rahvakohtunik Lenini rajooni rahvakohtus (11.12.1990 – 31.10.1991) ja kohtunik Tallinna linnakohtus (01.11.1991 – 14.09.1993). Alates 1993. aastast töötas Tallinna ringkonnakohtus tsiviilkolleegiumi liikme ja esimehena (15.09.1993 – 31.08.2014). Seejärel oli Riigikohtu tsiviilkolleegiumi liige (01.09.2014 – 31.08.2019) ning põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi liige (01.01.2017 – 31.08.2019). NLKP liige, Kohtunike Ühingu liige, Kohtute Haldamise Nõukoja liige, Euroopa Patendiameti Suure Apellatsioonikoja Eestist valitud kohtunik (2003 – 2005). Tunnustused Riigivapi V klassi teenetemärk (1997)
|
| Tambet Tampuu 05.02.1963 – ... |
|
Sündis Kingissepas (praegune Kuressaare) Albert Tampuu perekonnas. Haridus Õppis Kingissepa Aleksander Mui nimelises 2. Keskkoolis, mille lõpetas 1981. aastal. Seejärel õppis Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas aastatel 1981–1986 ja lõpetas cum laude. 1998. aastal kaitses teadusmagistri (magister iuris) kraadi väitekirjaga „Kuriteoga saaduks peetava vara kriminaalmenetluslik väljaandmine seaduslikule valdajale“. Teenistus Töötas postiljonina Kingissepa rajooni Sidesõlmes (01.01.1981 – 01.09.1981). Pärast ülikooli töötas Põlva rajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee Siseasjade Osakonnas uurijana (01.08.1986 – 28.02.1987) ja vanemuurijana (01.03.1987 – 14.09.1987). Oli uurija Tartu rajoonidevahelises uurimisosakonnas (15.09.1987 – 09.10.1987) ja samas Põlvas ülema asetäitja (10.10.1987 – 15.01.1989). Seejärel juhtis Põlva Uurimisosakonda (16.01.1989 – 31.10.1989) ja oli Põlva rajooni Siseasjade Osakonna ülema asetäitja ning uurimisjaoskonna ülem (01.11.1989 – 28.02.1991). Töötas Kohtueelse Uurimise Ameti Põlva Uurimisbüroo direktorina (01.03.1991 – 31.01.1992) ning Eesti Uurimisameti Keskbüroo uurijana Tartu Uurimisbüroo juures (01.02.1992 – 05.08.1993). Kohtunikuna alustas tööd Tartu linnakohtus (05.08.1993 – 20.11.1993). Seejärel töötas Tartu ringkonnakohtus tsiviilkolleegiumi liikmena (21.11.1994 – 11.05.2003). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi liige oli ta aastatel 12.05.2003 – 30.09.2023 ning põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve kolleegiumi liige 10.07.2014 – 31.12.2019. NLKP liige, Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi liige, Kohtunike Ühingu liige. I järk džuudos. Tunnustused Valgetähe IV klassi teenetemärk (2024).
|
| Peeter Vaher 03.08.1948 – ... |
|
Sündis Pärnu rajoonis Kabli külanõukogu Kabli III külas, kasvas Uudo Piltsi perekonnas. Haridus Õppis Kabli 7-klassilises Koolis aastatel 1955–1962 ja Häädemeeste Keskkoolis 1962–1966. Õigusteadust õppis Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas 1970–1975. Teenistus Läbis ajateenistuse Nõukogude Liidu sõjamerelaevastikus (27.06.1967 – 24.05.1970). Töötas tulevalvurina Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi Kilingi-Nõmme Näidismetsamajandi Orajõe metskonnas (01.05.1967 – juuni 1967). Alustas õigusalast karjääri Tartu linna rahvakohtus rahvakaasistujana (1974–1975) ja kohtunik-stažöörina (07.07.1975 – august 1975). Seejärel töötas Viljandi rajooni rahvakohtus kohtunik-stažöörina (september 1975 – märts 1976), rahvakohtunikuna (aprill 1976 – juuni 1982) ja rahvakohtu esimehena (juuni 1982 – 07.05.1990). Oli Viljandi maakohtu esimees (08.05.1990 – 19.03.1993). Töötas Riigikohtu liikmena 19.03.1993 – 30.06.2006, millest kriminaalkolleegiumi liikmena 27.05.1993 – 30.06.2006. Viljandi rajooni Töörahva Saadikute liige (1977 – 1980). NLKP liige, Viljandi rajooni seltsimehelike kohtute nõukogu esimees, Viljandi rajooni juriidilise rahvaülikooli nõukogu liige, Eesti Kohtunike Ühingu liige, Viljandimaa Jahimeeste Liidu liige, Viljandi segakoor Koit laulja. Tunnustused NSV Liidu Justiitsministeeriumi ja Riigitöötajate Ametiühingute Keskkomitee aukiri, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukiri (1987) ja Valgetähe IV klassi teenetemärk (2003).
|
| Triinu Vernik (kuni 1971 Tikand) 20.02.1949 – ... |
|
Sündis Tallinnas Elmar Tikandi perekonnas. Haridus Õppis Tartu 7. Keskkoolis kuni 1967. Omastas kõrghariduse Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuri teaduskonnas (kaugõpe) alates 1967. Õppis Tartu Riikliku Ülikooli ettevalmistusosakonnas 1976–1977 ning õigusteaduskonnas 1977–1982. Teenistus Töötas Tartu linna Kaubandusvalitsuse kauplus Elegant filiaalis nooremmüüjana (august 1967 – november 1967). Oli ELKNÜ Tartu Riikliku Ülikooli komitee arvestussektori juhataja (november 1967 – detsember 1972) ning Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektori sekretär (jaanuar 1973 – august 1975). Tegi internaadi kasvataja tööd Nõo Keskkoolis (september 1975 – november 1975) ja töötas tööline/vastuvõtjana Tartu Piimatoodete Kombinaadi Elva tsehhis (detsember 1975 – november 1976). Oli Tartu linna rahvakohtu rahvakaasistuja (1979 – ?), Harju rajooni rahvakohtu rahvakohtunik (20.06.1982 – 31.01.1989), Eesti NSV Ülemkohtu tsiviilkolleegiumi liige (01.02.1989 – 07.05.1990), Eesti Vabariigi Ülemkohtu tsiviilkolleegiumi liige (08.05.1990 – 18.03.1993), Riigikohtu liige (19.03.1993 – 10.12.2001), millest Riigikohtu tsiviilkolleegiumi liige (27.05.1993 – 10.12.2001). Oli Vabariigi Presidendi õigusnõunik aastatel 2001–2003 ning töötas vandeadvokaadina (2005–2015) advokaadibüroos HETA. Samuti on töötanud juristina Jõelähtme vallavalitsuses. NLKP liige, Eesti Kohtunike Ühingu liige, Eesti Juristide Liidu liige, Eesti Naisliidu liige, Avaliku Sõna Nõukogu liige ja Eesti Advokatuuri juhatuse asendusliige.
|
