In memoriam. Ants Kull

Ants oli peaaegu läbinisti tartlane. Lõpetanud Tartu 10. Keskkooli, siis 1984. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna cum laude diplomiga, jäi ta kõigepealt tööle ülikooli, kus ta oli muu hulgas 1987–1995 riigiõiguse õppejõud. Ülikoolitöö kõrvalt astus Ants advokatuuri ja 1990. aastate alguses sai tema töökohaks Tallinna Esimene Advokaadibüroo. Sealt liikus ta juba mõne aasta pärast tagasi Tartusse, Lõhmuse ja Teeveere büroosse. 1996. aastast oli Ants Kull riigikohtunik, 2004–2014 ka tsiviilkolleegiumi esimees. 2018. aastal tunnustati teda panuse eest Eesti tsiviilõiguse edendamisel Valgetähe III klassi teenetemärgiga.
 

Riigikohtus oli Ants järjepidevuse kandja. Kolleegina oli ta alati põhjalik ja süvenev, valmis ka uuendusteks ja varasemate seisukohtade ümbervaatamiseks, kui selleks leidus kaalukaid põhjuseid. Ta oli alati tasakaalukas ja härrasmehelikult diplomaatiline, jäädes selliseks ka teinekord tuliseks kippuvate vaidlusküsimuste arutamisel. Ants valdas suurepäraselt kõiki tööriistu, mis aitasid teravaks läinud vaidlusi kolleegide vahel kenasti maha rahustada. 
 

Ei mäleta, et Ants oleks kunagi väga emotsionaalselt oma mõtteid jaganud või kedagi kritiseerinud, pigem ikka tasa ja targu, väärikalt ja väljapeetult, lähteks faktid ja seadus, mitte üksnes tunded või isiklikust kogemusest võrsunud arvamused. Ta oli praktilise meelega, alalhoidlik ja empaatiline õigusemõistja. „Reaalne elu on heitlik ja ettearvamatu“, manitses Ants ühes eriarvamuses kolleege tegemast liiga uljaid järeldusi esmamulje, teooriate ja hetkeolukorra pinnalt. Ta kuulas ning suutis seejärel väga hästi inimkeeli kokku võtta, mis on käsiloleva õigusprobleemi tuum, muutes niimoodi asja kohe palju selgemaks ja hoomatavamaks.
 

Tsiviilkolleegiumi pikaajalise esimehena oli Ants hea ja hooliv ülemus. Ta korraldas tööd märkamatult ja konfliktideta, ent samas sujuvalt ja tõhusalt. Ta kuulas teisi ja ka päriselt arvestas nendega. Antsu taha ükski asi kunagi seisma ei jäänud, teda võis alati usaldada ja tema peale loota.
 

Ants oli oma kutsetöös eeskujuks paljudele juristidele ja advokaatidele, innustades neid andma endast parima. Paljud mäletavad Antsu juba ülikooli ajast, kui ta leidis õppejõuna alati aega tudengitele nõu anda, olles seejuures ikka julgustav, ääretult soe ja sõbralik. Ta kohtles noori võrdväärsete kolleegidena ega vaadanud neile ülevalt alla. Oma kutsetöös ja suhtlemises nii advokaadina kui ka hiljem kohtunikuna oli ta alati professionaalne ja põhjalik, lugupidav ja arvestav, aus ja väärikas.
 

Ants võis küll jääda pildi peale päris tõsise näoga, aga vaevalt on keegi teda näinud tõeliselt pahase või koguni vihasena. Alati heatahtlik, väga heas mõttes uudishimulik ja sõbralik – hoopis niisugusena jääb ta meelde. Ta oli mõnusa, peenetundelise huumorimeelega, kolleegide ja kaaslaste suhtes hoolivalt tähelepanelik. Ta oli vestlustes osavõtlik ja lõi seltskonnas meeleolu, kus keegi ei tundnud ennast halvasti. Ta oli truu sõber, kellele võis alati loota.
 

Abikaasa Irenega olid nad kursusekaaslased ja ka muidu äärmiselt head kaaslased. Kellele ei tuleks silme ette nende kaunid tantsukaared või kohtumised teatris. Nad ei ole jätnud vist vaatamata ühtegi teatrietendust Tartus, jõudes palju ka Tallinna teatritesse ning Riiagi ooperisse. Ants luges palju ja mõnuga ning oli ka valmis loetud raamatutest rääkima − ikka oma heatahtlikus avatuses, kirjanduse ja elu üle imestades.
 

Samuti oli Ants Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi aktiivne liige, panustades seltsi aruteludesse laia silmaringi ja tundliku närviga õigusasjatundjana. Seltsi üritustel oli Ants alati kohal. Ta armastas suhelda eri põlv- ja valdkondade juristidega, olles koos abikaasa Irenega paljudele kolleegidele soe võõrustaja nii oma Tartu kui ka Otepää kodus.
 

Antsu isa oli kuulus kirurg ja ülikooli õppejõud Karl Kull, kelle pühendusteosesse kirjutas ka poeg, pannes oma jutule pealkirjaks „Olla nagu tema“. Ants, Sul õnnestus see hästi. Niisamuti usume, et Sa ise olid hea isa nii oma kahele pojale kui ka suurepärane vanaisa oma lastelastele.
 

Antsul oli kindel plaan minna pensionile siis, kui kohtunikuametis täitub 30 aastat – ta kavatses asuda koos Irenega pensioni- ja vanaisapõlve nautima. 30 aastat oleks täis saanud selle aasta lõpus. Elu on taas ebaõiglane!
 

Langetame leinas pea ja tunneme kaasa omastele.
 

Riigikohus

Tartu Ülikooli õigusteaduskond

Eesti Advokatuur

Eesti Akadeemiline Õigusteaduse Selts