Riigikohus küsis tarbijakrediidi asjades Euroopa Kohtult eelotsust

Nende kohtuasjade keskmes on küsimus, kas Euroopa Liidu tarbijakrediidi direktiiviga on kooskõlas Eesti seadusesätted, mis reguleerivad väiksemate võlavaidluste lahendamiseks mõeldud maksekäsu kiirmenetlust ja jõustunud kohtulahendite tunnustamist eraisiku pankrotimenetluses.

 

2024. aastal jõudis kohtusse üle 20 000 maksekäsu kiirmenetluse asja, mis olid seotud tarbimislaenudega. Nende laenude maht, mille tasumisega jäävad inimesed hätta, ulatub aga igal aastal kümnetesse miljonitesse eurodesse.

 

Kui varem lahendati suur osa tarbijakrediidi nõudeid kohtus maksekäsu kiirmenetluses, siis viimastel aastatel on seda võimalust oluliselt piiratud. Nimelt on Eesti kohtud asunud seisukohale, et maksekäsu kiirmenetlus kui lihtmenetlus ei pruugi tarbijakrediidi võlgnike õigusi piisavalt kaitsta.

 

Euroopa Liidu direktiivi ja sellele tugineva kohtupraktika järgi peavad kohtud omal algatusel kontrollima, milline oli krediidikulukuse määr ja kas laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samas pole kohtul võimalik maksekäsu kiirmenetluses võlanõuete põhjendatust sisuliselt hinnata. Kui laenuvõtja vastuväiteid ei esita, siis teeb kohus maksekäsu, mille alusel saab võla täitemenetluses sisse nõuda.

 

Tarbijakrediidi vaidlusi lahendanud kohtunikud on juhtinud tähelepanu probleemile, et osad laenuandjad on kiirmenetluse võimalusi kuritarvitanud, lisades laenudele lubamatuid kõrvalkulusid ja andes laene ka inimestele, kes pole ilmselgelt võimelised neid tasuma.

 

Seetõttu on Eesti kohtud alates eelmisest aastast kujundanud välja praktika, kus võlausaldajad saavad maksekäsu kiirmenetluses nõuda üksnes põhivõlga ning seadusejärgset intressi ja viivist. Ülejäänud osas vaadatakse tarbijakrediidi nõuded läbi n-ö tavalises hagimenetluses. See on aga aja- ja ressursimahukas ning on kohtud tööga üle koormanud, tekitades ka võlgnikele ja laenuandjatele täiendavaid kulusid.

 

 

Kohtupraktika muutus on põhjustanud rahulolematust laenuandjate seas. Muu hulgas on nad Riigikohtule esitatud kaebustes tõstatanud küsimuse, kas kohtul on üldse võimalik keelduda tarbijakrediidi asjade läbivaatamisest maksekäsu kiirmenetluses. Samuti on vaidluse all see, kas kohus saab eraisiku pankrotimenetluses juba jõustunud kohtulahendiga rahuldatud tarbimislaenunõuete põhjendatust uuesti hinnata.

 

Kuna tarbijakrediidi direktiivi tõlgendamisel on mitmed küsimused veel ebaselged, otsustas Riigikohtu tsiviilkolleegium taotleda kahes kohtuasjas Euroopa Kohtult eelotsust. Ühes kohtuasjas küsitakse seisukohta, kas direktiiviga on kooskõlas Eesti õigusnormid, mis ei võimalda kohtul maksekäsu kiirmenetluses omal algatusel tarbija krediidivõimelisust kontrollida.

 

Teine kohtuasi puudutab aga juba jõustunud kohtulahendiga rahuldatud tarbijakrediidi nõuete tunnustamist hilisemas võlgniku pankrotimenetluses. Seaduse järgi tunnustatakse jõustunud lahendiga rahuldatud nõudeid reeglina ilma kaitsmiseta. Samas pole selge, kas see on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas olukorras, kus kohtulahendist ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud tarbija maksevõime hindamise kohustuse täitmist.