Riigikohus selgitas kohaliku sotsiaaltoetuse maksmise põhimõtteid

Tallinna linn maksab linnas elavatele pensionäridele pensionilisa ehk nn sünnipäevatoetust, mille suurus on alates 2026. aastast 250 eurot aastas.

Tegemist on sotsiaalhoolekande seaduse mõttes täiendava sotsiaaltoetusega, mida rahastatakse Tallinna linna eelarvest ning mille puhul on linnal õigus otsustada nii toetuse saamise tingimuste kui ka selle üle, kas hüve üldse pakkuda (SHS § 14 lg 2).

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium arutas küsimust, kas Tallinna linna kehtestatud tingimus, mille järgi on pensionilisale õigus üksnes nendel Tallinna pensionäridel, kes saavad pensioni riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) alusel, on põhiseadusega kooskõlas.

Kaebajale oli vanaduspension määratud soodustingimustel vanaduspensionide seaduse (SVPS) alusel, mistõttu ta leidis, et kõiki vanaduspensionäre ei kohelda selle tingimusega võrdselt. Kaebaja oli töötanud tervist kahjustaval ametikohal, mis andis talle õiguse pensionile viis aastat enne üldisesse vanaduspensioniikka jõudmist (SVPS § 1 p 2).

Kolleegium otsustas, et see tingimus ei riiva meelevaldselt kaebaja põhiseaduslikku õigust võrdsele kohtlemisele. Tallinna linna eesmärk oli suunata piiratud eelarvevahendid nende pensionäride toetuseks, kellele riik ei ole ette näinud muid soodustusi.

Tallinna linn võis pensionilisa andmisel arvesse võtta, et SVPS annab õiguse pensioni saada viis kuni kümme aastat enne üldist pensioniiga ning tagab teatud juhtudel ka täiendava rahalise hüve. Kohalikul omavalitsusel ei ole põhiseadusest tulenevalt kohustust võimendada riigi sotsiaalpoliitilisi eelistusi ning täiendavalt soodustada SVPS-i alusel pensioni saajaid. Samas ei pea omavalitsus seda ka teadlikult vältima.

Kolleegium ei nõustunud väitega, et kaebajaga võrreldes koheldakse põhjendamatult soodsamalt RPKS § 91 alusel kuni viis aastat enne üldist pensioniiga paindlikku vanaduspensioni saavaid inimesi. Erinevalt kaebajast vähendatakse nende puhul püsivalt pensioni suurust.

Samuti ei kohelda kaebajaga võrreldes põhjendamatult soodsamalt inimesi, kel on õigus saada RPKS-i alusel soodustingimustel pensioni vähemalt kolme või nelja lapse kasvatamise eest. Need inimesed võivad jääda pensionile  vastavalt üks või kolm aastat enne üldist pensioniiga (RPKS § 10 lg 1 p-d 2 ja 3). Kuna kaebaja jäi pensionile juba viis aastat enne üldist pensioniiga, sai ta riigilt kokkuvõttes suurema rahalise eelise.

Kaebaja õiguslik olukord on ebasoodsam üksnes kitsas võrdluses pensionisaajatega, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat alla 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last või viit või enamat last (RPKS § 10 lg 1 p 1). Erineva kohtlemise mõju viie aasta peale kokku jääb aga rahalises väärtuses väiksemaks kui SVPS-i alusel määratud kahe kuu keskmine pension.

Riigikohus nentis, et RPKS-is on palju spetsiifilisi pensioniõigusi ning pensionilisa on vabatahtlik ja ennekõike sümboolse väärtusega sotsiaaltoetus. Seda arvestades võis Tallinna linn praegusel juhul lähtuda üldistavast ning valdavas osas tõesest hinnangust, et riik on eriseadustega (sh SVPS-iga) ette näinud RPKS-iga võrreldes soodsamad pensionitingimused. Antud juhul oleks olnud ebamõistlik nõuda, et kohalik omavalitsus peab vabatahtliku toetuse väljatöötamisel tegema üksikasjaliku võrdluse iga kuitahes kitsa riiklikult soodustatud grupi erisustega.

Kolleegiumi hinnangul sai praegusel juhul arvestada ka seda, et kaebajal oli võimalus minna juba aasta pärast SVPS-i alusel pensioniõiguse tekkimist üle paindlikule vanaduspensionile (töise tulu teenimise jätkamise korral isegi varem).

Samuti on kaebajal võimalik saada pensionilisa, kui ta läheb üldisesse vanaduspensioniikka jõudes üle RPKS-i alusel makstavale pensionile. Ehkki sellega kaasnevat täiendava asjaajamise koormat ei saa mõistlikuks pidada, ei too see veel kaasa vastuolu võrdsuspõhiõigusega.

Riigikohus märkis, et eelnevast hoolimata võiks edasisi vaidlusi ära hoida see, kui Tallinna linn täpsustaks pensionilisa eesmärke ja tingimusi nii, et inimeste erineva kohtlemise põhjused oleksid üheselt mõistetavamad.

Riigikohtu 17. aprilli 2026 otsusega põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-25-67 saab tutvuda siin.